Palju õnne! Tegid selle postituse lahti ja kui tahad lõpuni ka jõuda, siis tuleb sul koos minuga teha pilguheit viimasele neljale aastale. Ma luban, et see on põgus. Või siis võid lihtsalt kiiresti läbi ka kerida, aga noh..
Ma mäletan hästi kuidas neli aastat tagasi hoidsin 30.04 ja päev enne ning hiljem hinge kinni, et Ella ei sünniks. Ma polnud oma peas veel täitsa kindel kuidas see kahe lapse võrdselt armastamine käima peaks ja tundus, et jagatud sünnipäev teeks asja vaid keerulisemaks. Mu keha armastab beebisid muidugi soojas hoida nii kaua kui lastakse ja Leenu sünnipäev läks mõistagi mööda. Lõpmatult ei saa muidugi kedagi inkubeerida ja nõnda kupatati ka see beebitüdruk siiski ühel hetkel välja. Ella. Tegelikult pidi ta olema Aliis. Eileen niisamuti. Ühel päeval kesk rasedust ärkasin ja sain aru, et ei lähe teps mitte. Ilmutus – see beebi saab olema Ella. Nii kaugele mu peakene enam ei võta, et kas sugu oli siis teada või mitte. Kuigi ega meil ausalt öeldes polnud esimese kahe lapse jaoks ka ühtki poisinime. Liisu on esimene, kelle jaoks meil ka too variant oli, aga eks me olime natuke rohkem sunnitud ka – kui tahad sugu alles sünnitusel teada, siis tuleb peakest natuke varem ragistada. Eriti, et siin ei anta mugavalt mõtlemisaega terve kuu jagu. Kolme päevaga olgu olemas.
Minu õnneks meeldis nimi ka Brunole ja nõnda jäigi.
Mäletan nii selgelt sünnitust ja kõiki seonduvaid detaile. Ämmaemanda teadet, et nüüd kutsume esile. Palatis teleka vaatamist, ärritust kui õde kell üks öösel sisse marssis ja uuris kas kõik on ok (ma magasin ja mu meelest tundus loogiline, et kui pole ok, siis teen häält), seda kui kiiresti seejärel kõik toimuma hakkas, tunnet kui ta mulle rinnale pandi ja ka seda, kuidas seejärel kõik ainult virvendas-virvendas-virvendas. Kuidas mind palatisse ratastoolis viidi ja ei lubatud Ellat hoida, sest mul polnud piisavalt jõudu. Ämmaemandat, kes mu põsele lakse jagas ja aina korrutas “ära pane silmi kinni, palun ära pane silmi kinni”. Täielik hägusus. Nagu pärast Eileenigi.
Ka suur osa Ella beebiajast on mu mälestustes hägune. Ma tean, et õppisin püstijalu magama. See vist heidab tagamaadele veidi valgust. Lõputud kaalumised ja testid, sest ta ei võtnud alates viiendast (?) elukuust mitu kuud grammigi juurde, ent kasvas pikkusesse, sõi hästi ja oli muidu igatpidi energiline ja arenes hoogsasti. Dietoloog, kes soovitas mul imetamine lõpetada ja ta püreedesse valget suhkrut lisada. Verevõtukabinet, kus kolm õde teda kogu jõust pikali hoidsid ja mul ei lubatud lohutuseks ta kõrvale jääda. Hägune-hägune-hägune.
Ja siis tuli kuskilt ühtäkki nii palju valgust. Kaalu hakkas tulema ja üsna ruttu oli kondine Ella, kelle kintse Bruno ema vaadata ei kannatanud, hoopis üks paras pontsik. Ja 9-kuusena hakkas pontsik ka täiesti iseseisvalt magama jääma. Ka veel kahesena tegi ta päeva jooksul 2x2h uinakut ja uinus igal korral ilma vähimagi protestita.
Kõik ütlevad pidevalt, et nad on Eileeniga niivõrd sarnased. On tõesti, aga ainult väliselt ja sealgi ole erandeid. Alustuseks kasvõi juuksed. Kui Eileen on pärinud minu meeletult õhukesed juuksed, siis Ella juuksed on paksud ja kohevad. Iseloomult on nad see-eest täiesti erinevad.
Ellas on mingisugune sõnuseletamatu särtsakus ja säde. Eileen on elav ja uskumatult lõbus ning humoorikas, aga lõppude lõpuks vaoshoitum ja tõsisem. Hindab väga ka privaatsust. Ella vajab seltskonda, ta ei taha olla üksi. Tal on vaja tähelepanu, teda ei köida tegevused, mis vajavad pikemat keskendumist, tal on mee-le-tu kujutlusvõime, ta on uskumatult kaval. Mõistagi on temagi heasüdamlik, lahke ja tähelepanelik. Ta on lihtsalt kõike omamoodi.
Ta ei kannata silmaotsaski paprikat, aga võib lõpmatuseni süüa juuste, millega ma isegi ühes toas viibida ei taha. Ta ei ole nii õpihimuline nagu Eileen – teda ei köida pusled, tähed, numbrid. Muidugi oskab ta oma nime kirjutada, aga rohkemaks tal huvi pole. Ta tahab muudkui ise-ise-ise.
Ma tunnen mõnikord, et see keskmine olemine pole talle kõige kergem. Pole kõige suurem, pole kõige väiksem, kes ma üldse olen? Sellest tulenevalt tahab Ella tihti, et ohjad oleksid tema käes. Igal võimalusel tahab ta võimalust ise valida ja ise otsustada. Kasvõi niivõrd lihtsaid asju, et kuhu peaksid kõik istuma, kui ta oma äsjaõpitud laulu esitab.
Ta on meister ronimises ja saab end puu otsa vinnatud nagu väike ahvipärdik. Igasugused liikuvad tegevused ongi rohkem talle. Nõnda õppis ta ka mõned kuud tagasi abiratasteta sõitma. Ma küll ei tea, kas nii sobib öelda, sest abirattaid pole tal õigupoolest kunagi olnudki. Lihtsalt siis rattaga sõitma?
Ja Ellast rääkides ei saa kunagi jätta mainimata seda kui suur kaisutaja ta on. Nagu ma ütlesin – ta vajab lähedust ja seltskonda.
Ning just tema on see, kes võib vajadusel ka kõige põikpäisem olla ning isegi muidu stoilise rahuga Bruno viia sinnani, kus too valget lippu lehvitab ja minema kõnnib – ütleb, et pole võimalik. Eks temaga olegi omad trikid ja nipid. Ellaga siis.
Eks see põikpäisus viis ühel hetkel ka selleni, et meil tuli Eileen teise tuppa ümber kolida. Ellale ei mahtunud pähe lihtne asjaolu, et kui tema ei taha rahulikult magama jääda, siis ei tähenda see seda, et teised ei tahaks. Praeguseks on nad küll samas toas tagasi, sest Liisu ei arvanud jälle Eileeniga samas toas magamisest just eriti palju.
Ja nüüd ongi ta meil neljane. Üks suurepärane seltsiline ja reisikaaslane ja laps ja õde ja sõber. Me krutskeid täis Ella. Lõppu mõned read, mis Ellale paar nädalat enne ta sündi kirjutasin. Jah-jah, on veidi “juustune” ja ilmselgelt poeedikarjääri jaoks mus ainest pole, aga sõnad on otse südamest.
Sa veel mind ei tunne, ei tea
kõigest kauge hääle kaja, mis jutte sul vestab.
Pehme puudutus mida tajud, ent kas ka tunned?
Su hällilauluks mu südame kohin.
Veel pole ma näinud su nägu,
ent tean su nime.
Pole hoidnud sind süles,
ent olen tundnud su soojust.
Pole kuulnud su häält,
aga tean su südame kõla.
Su südame, mis lööb mu südame all.
Kaks hinge ühes kehas,
kaks südant.
Kui palju armastust mu sisse küll mahub?
Me veel hästi teineteist ei tunne,
kuid sa pole mulle võõras.
Kuigi veel kohtunud pole,
mulle juba niivõrd palju õpetanud oled.
Mu keha su koduks, ent annan sul uue.
Kodu, kus luban, eal kartma sa ei pea.
Mis on küll murekoorem? Loodan, et ealeski sa ei tea.
Luban sul, et ei iial mu jõud rauge,
sind kaitsen alati,
Kui tahes lähedal või kaugel.
Pühin su pisarad ja võtan su valu
hoian su kätt ja peletan mured,
vaid palu.
Kuis ootan ma hetke, mil puhkad mu rinnal,
mil algab me seiklus, me ühine elutee.
Sa veel mind ei tunne-ei tea.
Veel pole näinud ma su nägu.
Kuid me südamed on löönud koos.
Ja mu südames..on alati su kodu.
Nii armas! Palju õnne Ellale ja kogu perele!
Ahh, aeg lippab kiiresti! Ma mäletan kui ta sündis ja ma seda blogi lugesin (veel kommenteerimata, kui õigesti meenutan) ja nüüd on ta juba suur
Just vaatasin järgi, et su esimene kommentaar jäi aastasse 2016, nii et jah, Ella sünni ajal olid vaikiv lugeja veel.
Palju õnne Ellale ja tervele perele! Imearmsad pildid!
Aitäh!
See luuletus… loen juba mitmendat korda ja pisarakanalid on valla mis valla. Eks kaasa aitab ka see et olen 9ndat kuud rase. Lihtsalt et oled suutnud tunded, mis lapseootusega tekivad, nii ideaalselt sõnadesse panna! Aitäh
Oi, siis sul pole enam kaua oodata.
Toredat peatset kohtumist oma lapsega!
Nii armas. Loen tööjuures ja pisarad voolavad. Poetessiks võiksid hakata küll. Väga ilusalt kirjutatud luuletus
Aitäh!
Hei! Kuna sul sellel alal kogemust omajagu, ehk kirjutaksid millalgi ka täpsemalt oma laste eesti/prantsuse/inglise keele oskusest ja sellest, kuidas kolme keelega kodus on asjad sujunud ja millisele tasemele keeled jõudnud. Omal on suur mure, kuna ise räägin eesti keelt, elukaaslane saksa keelt. Kumbki meist teise emakeelt ei räägi. Omavahel suhtleme inglise keeles ja ka elame inglise keelses riigis. Kardan, et laps ei hakka lõpuks meie kummagi emakeelt väga rääkima. Oleks hea rohkem sinu kogemusest kuulda ja ehk mingeid nippe saada.
Ma kirjutan sulle e-posti kui hetke saan! Eeldusel, et jätsid kommentaarivälja kasutusel oleva e-posti aadressi.
See, et ta kumbagi keelt rääkima ei hakka, on üliväike ikka. Pigem ikka kõiki kolme. Meil nii, et mina räägin eesti keelt, lapse isa inglise keelt ja elame Saksamaal. Vanem tütar on 3 1/2 ja räägib kõiki kolme. Vahel lähevad sassi osad sõnad, näiteks kasutab saksakeelseid tegusõnu eesti keele reeglitega. Inglise keel on muidugi kõige parem, sest multikad ja raamatud enamasti inglisekeelsed. Eesti keel hetkel vist isegi kõige kehvem, sest ega ta seda ju väga kuule. Meie puhul võis ka see kaasa aidata, et abikaasa räägib samuti eesti keelt ja algul kasvades olid nii eesti kui inglise keel mõlemad kodus kasutusel, saksa keelt me kodus vestluses ei kasuta, meie saksa keel pole nii tugev, ei taha ka lastele vigast keelt õpetada, seega õpi(vaid)b lasteaias. Abikaasaga omavahel kipume ikka inglise keeles rääkima, sest nii on lihtsam.