November. Mul on nii raske mõista, kas see on kuu, mida ma armastan või mis tekitab hoopis ängistust. Ühel hetkel maalib valgus raagus puudest nii imekauneid varje ja loojuma hakkav päike paneb veel üksikud vastu pidanud kollased lehed veel kuldsemalt kumama. Teisel hetkel täidab vaikset tuba õuest kostuva tormituule vilin ja magama jäädes kaikub ruumis vihmapiiskade vihane trummipõrin. Ei ole enam see ilus ja värviline sügis. Seenekeste-kõrvitsate kaunistused justkui ei passi enam. Jõulukaunistusteks on vara. Nagu mingi kummaline tühimik, periood mida ei oska millegagi täita.
Justkui tahaks süüdata vürtsikat kaneeli imiteeriva lõhnaga küünla, aga see tundub ka pigem detsembrisse sobivat. Mis siis on novembri lõhn? Vihm? Aga novembrivihm ei lõhna nii nagu suvevihm.
Ärkan hommikul suure vihmasaju peale, viin Milo sõime ja kõnnin tagasi juba päikesepaistes, pea kohal siiski tumedalt ähvardavad pilved kõrgumas. Päike hellitab hetkeks, tekitab tunde nagu tahaks jope hõlmad valla päästa, lasta soojadel kiirtel end kanda. Ja siis kaob pilve taha ning õhk muutub sekundiga niivõrd krõbedaks, et näpistab sõrmeotsi. Kuidas ma seda küll sekund tagasi ei tundnud? Päeval näen aknast, kuidas keegi kõnnib majast mööda kandes vaid pikkade varrukatega T-särki. Pool tundi hiljem möödub silmadega komps. Talvemüts vaat, et silmalaugudeni tõmmatud, sall ninani ja käed paksult puhvis talvejope taskutes. Just, november. See kummaline periood. Nagu on. Ja nagu pole. Võid saada uue soojarekordi ja avastada end õuest särgiväelt. Võid näha esimesi lumehelbeid malbelt maha langemas. Ühel hetkel avastad, et lähed kodust pimedas ja jõuad tagasi pimedas. Ja siis hindad neid üksikuid päikesekiiri kogu südamest.
Minu november lõhnab praegu nagu äsja ahjust tulnud soojad kaneelirullid. Jah, küünal oleks liialt jõuluhõnguline tundunud, aga kaneelirullid…need ju aastaaega ei küsi, vist. Ja natukene lõhnab mu november just praegu nagu puhas pesu, mille äsja kokku voltisin.
November, mu kummaline ja armas november.
Olgu mis tahes ilm Novembris aga vot mina armastan seda kuud. Olenematta sellest,et ma juba täiskasvanud aga vot ma armastan sünnipäeva . Siis kuu alguses on selline ootusärevus ja kui jõuab 21 ja 25 November kätte siis olen eriti heas meeleolus kuidagi sest ma ju armastan sünnipäeva Ja miks need mõlemad kuupäevad sest on nii hästi läinud ,et 21 Nov on abikaasa sünnipäev ja 25 minu . Ja pärast neid kuupäevi hakkab see jõulu ootus ärevus taas sest armastan ka lisaks väga jõule. Kahju küll,et tänapäeval pole ilm nii sama ilus ja lumine nagu väiksena mäletan oma sünnipäeva ajal . Tegi seest alati veel soojemaks selle olemise tähtpäeval. Aga pole hullu.
Merrr, nii palju, kui ma ilmateadet jälgind olen, siis sinu sünnipäeva paiku võiks juba lumi maas olla. Tõtt-öelda juba esmaspäev lubas esimesi räitsakaid 😀
Muus osas – mulle väga meeldib, et kirjutad nii sageli ja tõesti, november võiks lõhnada nagu ahjust võetud kaneelirullid – soojad ja mõnusalt kaneelised.
Oo see on küll hea uudis ju. Kasvõi lumeräätsakad on tere tulnud,peaasi et midagigi on .
Ooooo…ooooooo! Mul on selline väike unistus, et mu järgmise Eestis oleku ajal tuleks lumi maha. Ma muidugi saan aru, et mul just üleliia palju mõttekaaslasi pole selles osas, aga mis seal ikka. 😀
Aitäh ka! Veel natuke alla kahe nädala jagub seda lõbu, siis saab endale seatud väljakutse 30 päeva järjest blogida läbi. Eks paistab, mis siis saab.. 😀
Sünnipäevad on tõesti väga erilised ja täitsa mõistan, kuidas sinu puhul märgib see ka seda jõuluootuse verstaposti.
Aeg on mu jaoks nii kiirelt kaduv asi, et ei ole mul ühegi spetsiifilise kuu ega aastaaja vastu midagi. Kevad- ja suvekuudel võtaks muidugi sabast kinni, et nad naaaatukenegi kauem kestaks. Küll aga jõuab see hämaram, hallim, ja pimedam poolaasta kuidagi nii ära rõhuda ja väsitada, et jaanuaris-veebruaris ma ikka vaatan kalendrisse ja tuletan meelde, mis kuu käimas on ja kui kaua veel, enne kui kellad jälle suveajale ümber sätitakse, õhtud enam nii pimedad pole jne. NIi väga armastan seda tunnet, mis tekib teadmisest, et talv on kohekohe läbi ja kõik kevad ja suvi on veel alles ees (ja uus hall pime aeg veel pigem kaugel). Sügis ongi mu jaoks ilus aeg ainult poole oktoobrini. VÕi noh, kui on veel loodusilu, ilusaid ilmasid jms. Talveajale üleminekuks pole ilust enam suurt midagi järel ja keegi tõmbaks nagu koti pähe. November ise on ok. Mulle meeldib, et on veel aega enne kui jälle jõulutrall pihta hakkab, on veel aega, enne kui aasta jälle läbi saab, on veel aega omale igasuguseid eesmärke seada jne. Aasta vahetumisega ei juhtu muidugi midagi maagilist, aga lihtsalt sel on mingi huvitav motiveeriv efekt tahta vüimalikult palju poolikuid asju lõpetada ja vanasse aastasse jätta. Niiet.. Mulle sobib, et veel on aega 😀
Eks tegelikult 1.september on ka mõneti sama mõjuga kui 1.jaanuar. Kuigi spordiklubid täituvad miskipärast peamiselt siiski jaanuaris. 😀 Aga mulle ka meeldib see mõte, et oleks nagu värske algus ja saab uusi eesmärke seada.
Mul on ka novembriga seotud väga segased tunded… See pigem ikka ei meeldi. Olen öelnud väga julmalt ta kohta – mõttetu kuu! Eks ju ongi, eriti siin meie maal. Hall, pime, raagus, sombune, vihmane, porine… Harvad on hetked, kui saab päikest ja sinist taevast näha. Seetõttu võtsin ka ette selle väljakutse – igal päeval blogida ja midagi head/positiivset leida.
See on sul mu meelest üks ütlemata hea idee! Lennukat sulge!
Tänan! Siiani on õnnestunud, eks näis kas vean kuu lõpuni välja:)
Mulle meeldib november. Aga soe november. Just nende samade harvade päikesekiirte pärast, mis panevad puude otsas kollendama viimased lehed ja õunad. Imeilus. Lumi võiks minu meelest maha tulla jõuluõhtul. Varem paluks mitte.
Ilus kirjeldus!