Kas teate seda tunnet, kui midagi nii vastikult seest närib ja tahaks lihtsalt kellegagi arutada? Noh, mind ka praegu närib.
Ei, pole midagi isiklikku. Vastupidi. Lihtsalt üks täna nähtud situatsioon, mis mulle nii veidrana tundus ja ka pealtvaatajates vastakaid emotsioone tekitas.
Brunole meeldib adrenaliin. Seetõttu teen enamasti ka kingitused talle sellised, mis natukene närvikõdi pakkuda saaks. Ühe nendest kinkidest ta täna ka realiseeris – benjihüppe.
Enne Brunot oli ühe üsna lapseohtu tütarlapse kord. No olgu, võimalik, et ta oli täisealine, aga niiviisi kehaehituse ja näkku vaatamise järgi pakuks, et pigem ikka väga nooruke. Hüppeplatsile kõndis ta suure entusiasmiga, aga kui saabus aeg hüppamiseks, siis astus sammu tagasi. Ja kordas seda kahel korral. Oli kaugele näha, et hirm sai temast võitu. Üks meestest, kes hüppajatega tegeles, üritas teda julgustada ja temaga rääkida ning tüdruk proovis korra veel. Võttis hoogu ja…jäi serval seisma, pühkis pisarad ja andis kätega märku, et ta ei taha.
Mis juhtus? Instruktor võttis tal ümbert kinni ja lükkas ta alla. Ning see karjatus lõikas mul läbi nii kõrvadest kui südamest. Minu kõrval seisid tüdruku vanemad, kes haarasid ühtäkki kätega põskedest, paljud pealtvaatajad ei mõistnud mida instruktor just tegi ja mõned mõmisesid, et õige kah – ei saa kõikide aega raisata.
Kui tüdruk ülesse tagasi jõudis, ta vaid värises ja ei suutnudki midagi öelda peale selle, et ta ikka ei tahtnud hüpata.
Instruktor tegeles aga rõõmsalt teistega edasi.
Jah, ma saan aru, et selline edasi-tagasi tammumine on teiste aja arvelt, aga kas selline lükkamine on siiski õige? Eriti, kui on vastu võetud lõplik otsus, et ikkagi ei soovita asja läbi teha?
Bruno, kellel jäi intsident nägemata, sest talle kinnitati turvavarustust, oli minuga ühel nõul, et lähenemine oli liialt toores.
Milline oleks meie meelest olnud normaalsem variant?
Näiteks pärast esimest kahte edasi-tagasi tammumist tüdrukule lihtsalt öelda, et nüüd loeme kolmeni ja mis seejärel saab on lõplik valik. Kui ei hüppa, siis on järgmise kord.
No midagi sarnast.
Võimalik, et ma reageerin üle, aga selline lähenemine ju ainult suurendab hirmu. Rääkimata sellest, mida see võib teha inimese usaldusvõimega.
Muidugi võib ju öelda, et enamasti selliseid asju tegema tulles teatakse kui kõrgelt ja mis ja kuidas. Ma jään siiski selle juurde, et igaühel võiks olla võimalus taganemiseks.
Mis te arvate?
P.S. Bruno muidugi nautis enda hüpet väga ja kui oleks vähegi saanud, siis oleks ilmselt kohe teise korra ka hüpanud. Eileen vajas küll natukene rahustamist, sest tal oli raske teha vahet sellel, kas issi kukub või issi hüppab. Ella leidis, et pole hullu kui ka kukub. All on ju puud ja puud on pehmed…
MINUL isiklikult oleks hea meel olnud, et tänu temale ära tegin 😀 Kui ma oleksin selle tüdruku asemel seal ning kui oleksin taganenud.
Minul jällegi ei oleks hea meel olnud. See ei ole kellegi teise asi minu eest otsustada.
Ja kuiväga see siis ikka ära tegemine on kui sind lükatakse.. midagi sa ise ju ei teinud, sinuga tehti.
Jah, see ongi see, et kas sa tegelt täiega tahad teha aga lihtsalt lööd põnnama selle viimase sammu osas või sa üleüldiselt üleni värised ja ei tahagi teha, aga tundub nagu nõme minema ka minna, kui juba seal oled ja makstud ja-ja-ja..
Kuigi ega esimeses situatsioonis pole lükkamine ka mu meelest õige, aga selliste juhtumite puhul enamasti lükatav ei ole hiljem oluliselt pahane.
Minul oleks ka hea meel old. Ma usun, et instruktori teguviis oli tingitud sellest, et tihti alla jõudes hakatakse kauplema, et äkki ikka saaks uuesti minna ja see hüpe sooritada. Raisatud rahast ka kahju.
Kui käisin langevarjuhüpet tegemas (mitte tandemit), siis pea kõigile meile oli väike abistav lüke lennukist välja.
Kui lennukis oli junn jahe, siis varjuga alla langedes oli tunne võimas. Mega lahe kogemus! Maandumine ise oli aga omaette ooper
Mõtled, et kui ei hüpata, minnakse ära ja siis tullakse tagasi, et kaubelda?
Langevarjuhüpe on minu meelest täiesti kreisi! No heas mõttes ikka. Ma ise ei julgeks ühtki neist asjadest, aga Bruno armastab kõike sellist, nii et eks ma siis teda saadan muudkui elamusi saama.. 😀
Arvan ka, et instruktor oli liialt julm. Selline käitumisviis võtab inimestelt otsustusvabaduse ära ja võib traumasid tekitada. Mu elukaaslane ei oska ujuda ja teda lükati paar aastat tagasi järve ujuvkailt vette. Rääkis mulle hiljem, et sel ajal kui vee all oli, käis nö terve elu silme eest läbi. Siiani tunneb end vees ebakindlalt.
Õõh, vastik! Loodan, et ta saab oma turvatunde vees olles ühel hetkel ikka tagasi!
Uhh. Instruktor oli tõesti liiga julm. Inimese enda otsus, kas ta tahab siis hüpata või mitte ja tal on minu meelest täielik õigus ka viimasel hetkel ümber mõelda, et ta ikka ei taha hüpata.
USAs oli nüüd paar nädalat tagasi juhtum, kus noored sillalt alla hüppasid, üks ei julgenud ja lõpuks sõbranna lükkas ta alla, oli abiks, eks ole. See lõppes muidugi vigatustega…
Seda mõtled jh..
Täiega jube. See ei tohiks teise otsustada olla, kas keegi hüppab või ei. Selle eest on makstud ja hüppajal on õigus taganeda oma otsusest. Ja ma ei saa aru… Probleemiks see, et teised pidid ootama? Kaua nad siis ootama oleks pidanud? Tund või? Vahest oleks olnud variant ka, et neiu ootab ja mõtleb veidi, jõuab endas selgusele, kuni teised saavad hüpata? Mingi liinitöö on vist.. :/ Ma selline inimene, et oleks kaebuse esitanud taolise jõumeetodil alla lükkamise eest.
Eks tol hetkel vist oli ajaküsimus ka selles, et juba oldi graafikust maas ja seikluspargi sulgemisaeg hakkas kätte jõudma, aga hüppajaid oli veel parasjagu. Mis on üldiselt minu meelest natuke nõme süsteem. Nende enda elu oleks palju kergem, kui nad neid hüppeid teeksid broneeringu peale, mitte elavas järjekorras. (st. raha on juba parki sisenedes makstud ja järjekorda lähed millal tahad. kassa pannakse see-eest kinni enne parki, nii et kui ei jõua hüppama ja tahad raha tagasi saada, siis on veits keeruline seis, eriti kui oled kaugelt tulnud). Aga no see selleks. Selline lükkamine pole kindlasti õigustatud. Arvan ka, et ta oleks võinud ju siis kuskil kõrval natukene aega mõelda ja vaagida, et kas soovib või ei. See valik võeti talt igatahes ära.
Jaa, ma lugesin sellest. Eks ammustest aegadest on juba tehtud selliseid enda meelest süütuid nalju või abikätt ulatatud, mis tegelikult hoopis ainult kahju toob.
Appppppi… Väga jube võis olla sellist asja pealt näha, ise kogemisest ma ei julge mõeldagi. Loodan, et sellest tõmmati piisav lament üles, et hr instruktor mitte kunagi enam niisuguse mõtte peale ei tule.
Mul käis päriselt jõnks seest läbi ja eriti ehmatav oli ta vanemate reaktsioon. Juba võõrana on vastik ja halb, aga kui näed oma last nii.. oeh.
Instruktor käitus valesti. Ma oleks instruktorina öelnud tüdrukule, et ta läheks koguks end pool tundi ja kui siis ei taha hüpata, siis ei hüppa. Instruktoril ei tohiks ju vahet olla,raha on nagunii makstud.
Just!
Essuke…ilma naljata – mul oleksid pärast sellist asja vist püksid märjad olnud. Ja ma oleks esitanud tohutu suure kaebuse. Kas mitte ei ole nende hüpetega see, et isegi kui ohutusnõuded on järgitud, siis kui midagi juhtub, siis selle aluseks on see, et sina läksid vabatahtlikult sellele hüppele? Kui midagi oleks juhtunud, siis ei oleks see naine ju olnud vabatahtlikult hüppamas, vaid ta lükati alla.
Väga vale teguviis. Väga väga vale. Selline asi jätab inimesele eluaegse trauma.
Muidugi! Nii et ma tõesti ei mõista, mis selle instruktori peas võis toimuda. Võimalik, et ta lihtsalt luges tüdruku kehakeelt valesti ja ei tajunud ära, et tal pole hea ja ta ei taha. Nii loodan, et ta sellest hiljem ilusasti toibuda suutis. Kuigi on natukene kaheldav.
See oli tõesti väga vale teguviis. Loodan, et neiu siiski ei saanud mingit püsivat traumat sellest :(.
Mina ka!
Kui ise kunagi hüpet tegemas käisin, pakkus instruktor mu kõhkleva tammumise (tahtsin hüpata küll, kuid kuidagi ei leidnud endas julgust üles) peale välja, et ta loeb kolmeni ning siis lükkab mu. Mulle selline variant sobis. Lükkas ta mu küll juba kahe peal, ent seegi oli vist pigem hea, et ma ei jõudnud kolme oodates hirmu tunda.
Kui ta aga oleks mu eelneva kokkuleppeta alla tõuganud, ERITI olukorras kus ma olen väljendanud, et ma vist ei tahagi siiski hüpata… No ma ei tea, see oleks ikka pigem traumeeriv kui tore olnud. Sobimatu käitumine instruktori poolt, kes peaks inimeste hirme maandama, mitte neid juurde tekitama.
Ma arvan ka, et tegelikult seda tööd tehes juba näed päris hästi ära, kas inimesel lihtsalt jääb puudu sellest, et see viimane samm teha (ehk siis tahe hüppamiseks ikka on) või inimene ikkagi reaalselt kardab ja üritab end veel veenda, et saab hakkama, kuigi on selge, et ta ei lähe hüppama. Isegi kõrvaltvaatajad kes olid palju kaugemal, said kõik aru, et ta ei hüppa ja mõistsid kui hirmul on. Ma ei taha uskuda, et ta kõrval olnud instruktor siis seda ei mõistnud..
Eriline kaebaja ma pole aga selle instruktori peale küll kaebaks kuhu vaja. See, kas hüpata või mitte on iga inimese enda otsus. Ja inimesel on õigus ümber mõelda. Sellest lükkamisest võib päris korraliku trauma saada.
Nõus. Ega maailm ei saa ju otsa, kui jääb ühel hüppamata. Ja instruktori palk ei olene nagunii seal sellest palju tal neid hüppajaid on. Väga nõme.
Ma ka kunagi ammuammu, ca 20 aastat tagasi, hüppasin. Mina küsisin, et kui ise ikka ei julge, kas nad siis lükkavad. Vastus oli resoluutne ei. Mu arust väga mõistlik. Kuigi mulle oleks sobinud.
Mu sõbranna lükati samamoodi benji hüppet tehes vägisi alla, sest ta ise ei oleks julgenud, aga tema oli ikkagi rahul, et ta lükati ja talle väga meeldis, kuigi ta ka kaalus enne ikka väga pikalt, kas üldse minna ja oleks ilmselt siis tagasi alla tulnud kui poleks lükatud.
Ise käisin laulukaare pealt kiikumas, mille jaoks oli ka vaja ise alla hüpata ja ma seisin seal ikka oma 5-10 minutit, enne kui ise ikkagi ära hüppasin. Seal küll instruktor ütles, et pole hullu kui sa ikkagi ei julge, et iga päev osad lähevad tagasi ja ei hüppa.
Seega see on nii 50/50, kas inimesele sobib lõppkokkuvõttes see, et ta lükati või saab ta sellest tõesti pärast trauma.. Pigem vist nooremate tüdrukutega tõesti ei tohiks lükata, täiskasvanud enam sinna üldiselt ise ei roni kui teavad, et ei julge.
Mõnele meeldib aga mõni võib trauma saada sellest. Kuidas keegi üldse võtab selle õiguse ja julguse vastutada lükkamise tagajärgede eest. Õudne.