Öine elu

Sahmimine-sahmimine, keegi tõmbab ühe näpu suhu, hambad kokku. Väike valulik kiunumine hammustatu poolt ja näpud kärmelt tagasi. Võrepulkade vahelt ulatub välja tilluke käsi mis justkui otsiks neidsamu äsja voodist välja võetud näppe, mis pisikese ja kergelt töntsaka käe omaniku arvates ilmselgelt ebaausalt ära võeti. Hammustatud näppude omanik leebub ja poetab käe pulkade vahelt uuesti voodisse, kus see kõigepealt jõuliselt madratsile surutakse ja seejärel sinna õrnalt pea asetatakse.

Katuseaknale langeb trummeldades vihm nii valjult, et summutab kõik muud helid ja nendega koos ka lootuse, et ehk kuuleb mõne aja pärast ka selle töntsaka käe omaniku isa, et kuskil on üks kaeblev laps ja kuskil selle kaebleva lapse kõrval on üks veidi kaeblev ema, kes üle tunni kõval põrandal lesinud on. Kuskil ehk siis kõrvaltoas. Aga vihm peksab vastu klaasi niivõrd halastamatult. Nii toas, kus üks ema oma kangele seljale mõtleb kui ka selles, kus üks isa loodetavasti magusasti magab. Sest kui selle ema selg jääb kangeks, siis olgu see vähemalt püha eesmärgi nimel.

Ja miks see ema siis paganama päralt püsti ei tõuse ja ei lähe teist äratama nagu kord ja kohus? No kui me asjade käigust ette ruttame, siis varsti lähebki. Aga ta viivitab, sest töntsaka käe omanik oskab hästi luua illusioone. Näiteks magamisest. Väsinud ema, kelle peopesa täidab padja asemikku, proovib mitmel korral korrapärast nohisemist kuuldes oma kätt eemaldada. Ent nii kui kasvõi üks sõrm oma paigalt liigub, on näiliselt sügavas unes olnud laps vähem kui sekundiga püsti, silmad vett täis ja truult armastatud lutt suust süljatud, et lasta kuuldele hädakisa. Hädakisaga on aga sellised lood, et see mõjub sireenina, mis võib äratada ka allkorrusel magavaid teisi väikeseid inimesi ja nendest vähemalt üks omab vankumatut veendumust, et kui tema ärkab, siis järelikult ongi hommik. Ja kell üks öösel ei jaksa ükski ema sellel teemal liialt pikalt jageleda. Niisiis ei taha see ema lasta sireenil siiski kõlada, pistab käe uuesti kutsuvalt madratsile ja patsutab õrnalt, mille peale üks väike poiss nagu sekundiga pikali langeb, pea uuesti ema peopesale asetab, luti kärme liigutusega suhu torkab ja seejärel süüdistavalt emale otsa vaatab, justkui öeldes “ära sa enam selliseid asju ürita, eks”.

Aga veidi aja pärast see ema enam ei jaksa, sest peale tõmmatud õhuke lina, mis kunagi oli mõeldud ühe teise väikese lapse burritoks mässimiseks, jätab varbad välja, aga kes see siis saab magada niiviisi, et varbad väljas on. See tundub veel häirivam sellest, et külje all on kõva põrand. Ja tegelikult tahaks külge pöörata. Jah, kui saaks külge pöörata, siis võiks siin põrandal edasi lesida. Ja kui tore asi on põrandaküte. Ja siis tuleb sellele võib-olla neljateistkilose poisslapse emale meelde, et tegelikult kutsus ta selle kurja ise karja. Sest iga kord, kui ta julgeb kellelegi iitsatada kui hästi see poisslaps magab – lausa 13-14 tundi järjest, siis järgneb sellele öö, mil see poisslaps hoopiski ärkab 14 korda. Seega otsustab see ema, et edaspidi ta taolistele küsimustele lihtsalt ohkab vastuseks. Lootuses, et siis edasi ei pärita ja ehk magab laps ikka edasi hästi. Ja selle mõttelõnga juures tõuseb ta püsti. Mõistagi samal ajal näiliselt maganud lapsega, kes tegelikult ikkagi ei maganud ja lihtsalt valvas, et ta ema ei magaks, teeb talle otsaette musi ja läheb kõrvaltuppa, kus palub ühel väsinud isal minna ja panna magama üks laps, kes näiliselt ei taha magada, aga päriselt vist ikkagi väga tahab. Ja isa muidugi vangutab pead ja küsib, miks sa rumaluke nii kaua ära olid ja mind varem ei äratanud. Ja ema mõtleb, et ta võiks lihtsalt öelda aitäh, mitte keset ööd mingeid keerulisi küsimusi esitada.

Ja isa läheb põrandale ja ema voodisse ja töntsaka käe omanik jääb tunni aja pärast päriselt magama.

Veidi vähem poeetiliselt: See on lihtsalt postitus tänasest ööst, mitte virin, et ihhhssaand miks ma üle tunni põrandal pidin olema ja miks Bruno ei tulnud – viimane kord, mil oli selline öö, oli Bruno temaga kolm tundi ärkvel ja enamasti kuulebki Milot just tema esimesena ja meil on üldiselt öised ärkvelolekud alati pigem väga võrdselt jaotatud olnud. Sel korral oli ta omadega lihtsalt nii läbi, et magaski sügavalt ja vihm ka summutas helisid. Ja ta oli täitsa siiralt mures, et miks ma lasin tal magada ja ise põrandal vedelesin. 😛 Lihtsalt ääremärkus, sest ma olen juba õppinud, et mingi osa inimesi loeb asju alati enda jaoks sobiva tooniga ja lisab vähemalt seitse asja ridade vahele. 😀