Ma olen loomult üsna hajameelne. Ja kui ma ütlen üsna, siis ma pean silmas seda, et mu jaoks pole probleem panna autovõti sügavkülma, visata telekapult prügikasti või midagi muud eriskummalist. Seda lausa sel määral, et meie pere jaoks pole need asjad enam teps mitte eriskummalised. Aga kohe eriti hajevil olen ma öösiti. Siis võib mulle südamerahus öelda, et ma pingviinidele ruumi teeks ja mina siis ilmselt kobikski voodist välja, sest milline südametu inimeseloom siis ometigi pingviine oma voodisse ei lase, ah?
Mõned ööd tagasi suutsin ma end keset ööd aga täielikku paanikasse ajada. Mul on nimelt päris korralik hirm selle ees, et ma tõmban magades ninaneedi ninast välja. Ega ma tean küll, et see on tegelikult mul päris turvaliselt seal kinni ja teiseks ärkan ma enamasti täpselt samas poosis nagu magama jään, millest ma julgen järeldada, et ma vast akrobaatikat unes ei tee. Aga kunagi ei tea! Nii ongi mul tekkinud komme, et kui juhtumisi keset ööd ärkan, siis kontrollin kas neet on ninas. Ja paar ööd tagasi tundsin kontrollides ainult nahka. Ei ühtki ehet. Ehmatasin end koheselt püsti ja hakkasin käega padjaalust kompama. Käisin üle terve oma voodipoole, saputasin tekki. Üritasin telefoni taskulambiga oma inspektsiooni läbi viia, aga ei miskit. Lõpuks äratasin Bruno ka üles. Kas ma just kahtlesin, et ta nurjatu ehteröövel on, kes unes naeru kihistab, aga mõtlesin, et ehk veeres see tema külje alla. Tema küljega on ainult see häda, et magades täitub ta keha suurte kivikamakatega, mis tähendab, et ta liigutamine on põhimõtteliselt võimatu. Seega ei jäänudki muud üle kui ta üles äratada.
Raputasingi (õrnalt, ausõna) Bruno ärkvele ja seletasin, et meie oleme nüüd detektiivid, kelle esimeseks ülesandeks on üles leida kadunud ehe. Bruno vaatas mind sellise näoga mida oskavad teha ainult mehed, keda on keset ööd kummalisel põhjusel üles raputatud ja pani pea padjale tagasi. Mina lõin käed kohe risti, et mis detektiivibüroo see selline on. Mul on ju Watsonit vaja, aga mu Watson tahab siin lõuad laiali põõnata. Kõva juhtumi lahendamine meil küll!
“Hallloooo, palun liiguta ennast, et ma saaks otsida ega mu neet su alla pole veerenud,” proovisin ma uuesti.
Sel korral oli mu Watson koostööaltim ja otsustas seda väljendada õige lihtsalt. Nimelt näppu mu ninale asetades. Ninale, kus oli neet täiesti õigel kohal.
Tuleb välja, et va unesegane mina oli tõesti natukene segaduses. Seega polnud ma ärgates kontrollinud mitte oma nina, vaid…kõrvalesta. Ja veetsin kena jupikese oma ajast otsides midagi, mis polnudki kadunud. Mõistus läks vähemalt selle aja jooksul kindlasti kaduma, aga seda pole ma siiani üles leidnud. Proovisin ka taskulambiga!
Vähemalt lohutab mind, et ma pole ainukene selline…Näiteks äratas Bruno mind alles hiljuti üsna veidral kellaajal vaid ütlemaks, et ma pärmitaigna kerkima paneks. Enne kui ma midagi pärida jõudsin, oli ta uuesti unesegaselt nohisemas justkui ta polekski sekund tagasi mulle ninasõõrmetesse taignalõhna tekitanud. Ta magas rahumeeli edasi ja mina siis unistasin kringlist ja kuklitest ja..No ja ega ta hommikul ei teadnud enam mingist taignast midagi ja pärmi meil kah polnud, nii et see kuklitegu jäi igatahes olemata. Samuti on ta laupäeva hommikul end kenasti riidesse pannud, rattaga rongijaama sõitnud ja valmistunud tööle sõitma. Tema õnneks on nädalavahetuste rongigraafik nõks erinev ehk siis tööle ta tol korral õnneks siiski ei jõudnud. Kole üksildane oleks vist olnud.
Sellised öised-varahommikused juhtumised!
Mul elukaaslane on see, kes öösiti veidrusi teeb. See, et ma ta keset ööd istuli asendist leian või midagi rääkimas, see on kõik tavaline. Üks kummalisemaid juhtumeid, mis kohe meenub: härra hakkas keset ööd tekki tekikotist välja sikutama, arvas et on aeg voodipesu vahetada Kuigi ma muidu hindaks seda väga kõrgelt (minu igavene dilemma – armastan värsket voodipesu, aga vihkan selle vahetamist kogu südamest), siis keset ööd ei olnud ma absoluutselt vaimustuses
Oi, tuttav tunne! Ma ka ei kannata voodipesu vahetamist üldse, see on nii tüütu. Eriti laste voodites, sest neil on 39502465426 kaisulooma ka seal. 😀
Need öised segadushood on naljakad küll mul mees on teed juhatanud kellelegi ümber lambi ja siis tagasi magama läinud. Ma naeran siiamaani seda. Meelde tuleb ka juhus, kus ta käis pesus, pani riidesse ja ma siis küsin kuhu ta pühapäeva varahommikul minema hakkab ja ta vastab tööle tükk aega saime vaielda, et pühapäev on mitte esmaspäev. Lõpuks kui aru sai, võttis riided seljast ja tuli tagasi magama
Mu smailid ei tulnud läbi ja nüüd on tekst ilma smailideta kui kirjavahemärkideta
Aga selle eest tuli nüüd smiley läbi
Eksole. Märkisin ära, sest endal oli imelik lugeda, peaks olema kirjavahe märk, aga ei olnud. Aga smaile ka polnud 😀
Hahaha, see tööleminekunäide: nad võiks Brunoga sõbrad olla. :’D