Tähendab, siia tuleb nüüd pilte palju rohkem kui juttu, sest noh..kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mul on viimasel ajal vaja nii palju asju meeles pidada, et ma sujuvalt unustan ära need, mis kriitilise tähtsusega pole. Ehk siis kõik, mis oli rohkem kui nädal tagasi, on põhimõtteliselt juba kuskile arhiveeritud mu peas, aga muidugi võtit, et ligi pääseda mul pole. Nõjatungi peamiselt piltidele.
Tegelikult on siis nii, et me terve suve elasime teadmisega, et meie mingit perereisi ei tee. Säästurežiim ja puha. Ja siis kaks nädalat enne augusti lõppu mõtlesime, et aga meil tuleb see säästmine ju nõnda hästi välja, et tegelikult võiks väikese reisi teha küll. Palju me seal ikka kulutame. Majutus, natuke sööki ja korras (ja kütus ja kiirteemaksud, oi jumal). Et toredalt aja veetmiseks ei pea ju ostma vasakule-paremale igast pileteid. Saab lihtsamalt ka. Naudiks niisama loodust ja vahetaks keskkonda. Mõeldud-tehtud.
Auto sai tuugalt asju täis topitud, sest üks kuueliikmeline pere muudmoodi ei oska. Võib-olla mõni teine kuueliikmeline pere oskab, meie oma igatahes mitte. Noh ja siis umbes seitse (või kuus või kaheksa – ütlesin ju, et raske mäletada) tundi ja päris mitu eurot vaesemana (kiirteemaksud taaskord) olimegi kohal. Läksime suusakuurorti, mis oli just suvehooaega lõpetamas, nii et põhimõtteliselt valitses kohapeal täielik rahu ja vaikus. Unistus noh! Ja rõdult paistsid mäed kätte.
Eks me peamiselt tiksusimegi niimoodi rahulikult. Käisime ja tegime natuke pikemaid jalutuskäike. Kandekott kusjuures on ainus asi, mis meil maha ununes. Paras peavalu muidugi, sest päris iga jalutuskäik pole vankriga tehtav, aga Milo soov pikemat maad kõndida oleneb tähtede seisust ja tuule suunast ja sellest kui raske oli viimane tuvi, kes peakohalt üle lendas. Ühesõnaga mitte eriti usaldusväärne. A kanda on seda kahetonnist (ok, 16kg) mürakat ka pikalt keeruline. Nii me alguses mõtlesime, et ok, ise oleme lollid udupead, ise kannatame ja vot ei saagi kuskile natuke kõrgemale jalutama minna. Nagu öeldud, siis suvine hooaeg ka lõpetati ära ja kõik need kohad, mis midagi laenutaks, olid ka 50km raadiuses suletud. Õnneks viimasel hetkel ühe leidsime. Sellise väikese putka, mis samal päeval sulgemas oli. Saime kokkuleppe, et kui sama päeva õhtuks tagasi toome, siis võime sõbrad olla. Vedas!
Mina, kes ma paaniliselt kõrgust kardan, ei arvanud sellest suusalifti asjast muidugi midagi. Too oli ka viimast päeva töökorras (avatud noh). Ma üles minnes natuke nutsin ja kui siis selgus, et me tulime liiga vara maha ja veel on vaja kõrgemale minna, siis ma nutsin natuke veel. Päris tõsiselt üritan mõista, kuidas on võimalik mägesid nii palavalt armastada ja kõrgust samavõrdselt meeletult karta. Alla olin nõus tulema alles pärast jäätist ja veiniklaasi. Enam ei nutnud. Muidugi ma enne seda jaurasin päris tükk aega, et tegelikult ma võin alla lihtsalt jalutada. Mõni tund siia sinna. Bruno hinnangul oleks neid tunde natuke rohkem kaotsi läinud, nii et ma siis leppisin eelpoolmainitud tehnikaga, et oma probleemiga hakkama saada.
Aga väga ilus oli. Ja lastele meeldis. Jooksid ringi, noppisid lilli ja muudkui ahhetasid. Milol, kes oma renditud kandevahendis istus, oli valdavalt ükskõik, aga ta hammustas Brunot umbes kaks korda juustest, nii et tal oli ka siiski hea päev. Jäätist sai ka.
Headel sõpradel käisime ka külas. Veetsime mõnusa pärastlõuna ja ahhetasime kui andekad mõned inimesed on. Pereisa on aeda ehitanud sellise puuonni, et ise ka ei usu. Täielik paradiis. Teel sinna tegime väikese vahepeatuse ka, aga tuul oli selline, et mõned sulgkaalulisemad me seast oleks peaaegu minema lennanud ja andsid valjuhäälselt teada, et tegelikult sobib neile autos lage ka passida. No olgu!
Ja siis me mõtlesime, et teeme pitsaõhtu. Aga avastasime liiga hilja, et meie võetud korteris polnudki ahju. Proovisime siis mikrolaineahjuga, aga too oli selline natukene ajast maas isend, mis väga ei tahtnud teha neid asju, mida uuemad võib-olla teevad ja ühesõnaga lõpuks meil polnud pitsat ja siis me kõik natuke pahandasime teineteisega ja on üsna võimalik, et me siis väga glamuurselt sõime hoopis üht teist rämpstoitu. Täis kõhuga natuke raskem pahandada ka. Lauamänge mängisime ka palju! Ja tüdrukud magasid kõik samas toas, mis oli mu isikliku hinnangu järgi üks täiesti ebamõistlik valik, aga ega meil paremat valikut ka polnud. Tähendab..neil lihtsalt oli väga palju asju, mille üle arutada või vaielda. Peamiselt viimast. Miloga võib üsna paljudes asjades olla maru keeruline, aga unega on õnneks lihtne. 19.30 voodisse ja natuke enne kaheksat annab märku, et aitab kah. Ei vaidle ta kellegagi, veel vähem omaette.
Viimasel päeval tegime ka natuke pikema jalutuskäigu. See küll pidi olema lühike, aga me kaks suurepärast giidi nagu me oleme, ikka lõikasime natuke siit ja sealt. No selline lõikamine, kus sa tegelikult teed trajektoori umbes kolm korda pikemaks. Õnneks sellistel hetkedel need lapsed ei vaidle ega jorise. Ainult magama minnes omavahel või siis kui on liiga tuuline. Neile see tuulevärk ikka üldse ei istu. 😛
Noh ja siis jälle maksime hästi palju kiirteemakse ja natuke pettusime, sest kõik restoranid, kus soovisime tagasiteel einestada olid just sel päeval suletud, ja saimegi koju tagasi. Ja paar päeva hiljem hakkas tavaline elu pihta. Kes lendas kuskile, kes läks kooli, kes sõime.
Leave a Reply