Kuna homme on Eileeni sünnipäev, siis võite kindlad olla, et järgmised paar päeva saab siit lugeda ainult heietusi sellest kuidas aeg läheb liiga kiirelt ja vaadata lõputult pilte ja videosid, nii et tasakaaluks otsustasin täna siis teha ühe mitte Eileenile keskenduva postituse.
Mõni nädal tagasi osalesime me Brunoga ühel üritusel, mis on siis ette nähtud selleks, et valmistuda ette abieluks ja kiriklikuks tseremooniaks. Üritus ise oli muidugi kõigest soovituslik ehk siis kui ütled, et ei ole huvitatud, siis hakkab herr preester isiklikult iga päev sulle voice maili peale sõnumeid jätma ja rääkima kuidas see tema hinge paitaks kui sa tuleksid. Soovituslik siis jah..
Tegelikult taheti meid sinna juba jaanuaris, aga siis ei lasknud ma end kõigutada ja tegin neile selgeks, et mul on rinnalaps ja mina 10 tundi temast eemal olla ei saa. Eks me lootsime, et nad jätavad meid üldse rahule, aga märtsis anti teada, et sel kuupäeval tollel kellaajal tuleb kohal olla ja asi ants.
Milles siis asi täpsemalt seisneb? Kaks korda aastas kogutakse kokku paarid, kes antud kirikus abielluvad ja räägitakse nendega abielu tähtsusest, tehakse eraldi grupivestlusi jne. Ja iga viie minuti tagant loetakse muidugi ette mingi ilmatuma pikk lõik piiblist, mis peaks siis olukorda ilmestama.
Peale päeva sissejuhatust ja mingit äärmiselt pikka ja ebaselget juttu selle kohta miks usklik olla on the best, paluti meil kõigil end tutvustada ja rääkida oma partneri parimatest külgedest.
Mulle absoluutselt ei meeldi võõraste ees prantsuse keeles rääkida, aga ega mul erilist valikut jällegi ei olnud. Ja ühtäkki tundus nii keeruline leida just see parim osa Brunos.
Lõpuks leidsin ma, et tema parim osa on see, et ta näeb kõigis ja kõiges head ja aitab teisi ka siis kui see talle endale kahju peaks tegema ( no ja aeg-ajalt leian ma, et see on ta halvim omadus)
Bruno leidis aga, et minu parim omadus on see, et ma olen avatud raamat ja, et ta ei pea mõistatama mida ma tahan või mis tuju mul on. Sealjuures tõigi ta näite, et kui tema on diplomaatiline ja teeb ka halva asja juures head nägu, siis mina isegi ei ürita ja näitan vägagi varmalt välja mida ma asjast arvan ( ühesõnaga ta tahtis vist öelda, et ma olen absoluutselt ebaviisakas ja ma ise ka ei saa aru miks ta seda heaks omaduseks peab).
Samuti tõi ta välja mu huumorimeele ja minu suureks üllatuseks ka temperamendi ( noh, et kui ma olen rõõmus, siis olen ma tõesti rõõmus ja hüppan ringi ja kui ma olen vihane, no siis .. :))
Peale seda jagati meid aga kahte gruppi eraldi tubadesse ehk siis mehed ja naised eraldi. Seejärel esitasid ürituse läbiviijad lihtsa küsimuse : ” Miks te just kirikus abielluda tahate”.
No ja siis läks lahti. Pea iga naise vastus oli ” Sest me tunneme, et abielu ilma kirikuta pole abielu ja jumal lähendab meid ja me mõlemad oleme usklikud ja soovime seda ülekõige ja tseremoonia on nii kaunis”. No ja siis oli üks naine, kes hakkas lihtsalt nutma kui järg temani jõudis. Põhjuseks see, et 5 minutit oma tulevasest abikaasast teises toas eemal olla, on tema jaoks absoluutne liig ja nii ta siis pillis ja pillis ja nuuskas terve salvrätikupaki täis ja ma lihtsalt üritasin olukorrast aru saada. Ei saanud.
Kui järg jõudis minuni, siis tekkis mul muidugi tunne nagu mind tahetaks kividega pilduda, sest minu vastus niivõrd proosaline ei olnud. Selles suhtes, et mul pole kirikus abiellumise vastu midagi, aga ma ei viitsi ausalt öeldes seal ka mingit ilukirjanduslikku pläma ka ajama hakata, et oi kui kaunis, kui kaunis, nii tähtis, vaid ütlesin lihtsalt otse, et mehe pere on traditsiooniline ja kõik.
Meeste poole peal toimus aga täpselt see mida ma arvasin. No ma ju kirjutasin kuidas kõik naised rääkisid, et nende ( ehk siis nende endi ja meeste) jaoks on kirik nii tähtis. Võite arvata, et kõik mehed vastasid, et neil on täiesti kama kus abielluda ja teevad nagu naine tahab. Ainukeseks erandiks oli muidugi Bruno, kes suure õhinaga rääkis mingitest sidemetest ja loojast ja muudest ilusatest asjadest. Ütleme nii, et mina ei sobinud oma gruppi ja tema ei sobinud enda omasse 😀
Kui kogu see grupiteraapia läbi oli, siis tuli aeg minna missale. See oli samuti “vabatahtlik” ehk siis erilist pääseteed ei olnud. Kirsiks tordil oli muidugi ka see, et meil tuli istuda esireas ja kuna Bruno vanemad on kirikus väga tegevad, siis otsustas preester pühendada taas eraldi palve Eileenile ja lasi lõpuks ka minul püsti tõusta ja uskuge mind, et ma ei tundnud end mugavalt.
No ja, et oleks ikka eriti tore, siis lõpuks tuli meil kõigil ka ette minna ja lasta teistel meie eest palvetada ja Bruno ema, kes ka missal oli, muudkui kõndis meie ümber ja klõpsis telefoniga pilte.
Missale järgnes täiesti ebavajalikult pikk lõuna ja sellele “kvaliteetaeg kirikus”. See tähendas siis seda, et kõik paarid pidid endale kirikus pisikese nurga leidma kus omaette rääkida. Kuigi ma alguses suhtusin ka sellesse skeptiliselt ja tahtsin seda aega hoopis magamiseks kasutada, siis lõpuks kujunes see välja selliseks, et mina valasin krokodillipisaraid, et mina tahan Eestisse kolida ja mina ei jaksa enam oodata kuni Bruno arvates õige aeg peaks kätte jõudma. See lõppes muidugi nii nagu alati, et alguses sai aru ja lohutas ja lõpuks ikka vana hea ” tuleb oodata kuni aeg on õige”. Ma ei hakka üldse pikemalt lahkama mis ma sellest arvan 
Peale seda oli aga ainukene osa päevast, mis tegelikult isegi huvitav oli. Ürituse korraldajad olid kutsunud kohale kaks abielus paari. Üks abielus 40 aastat ja teine 5. Nad mõlemad rääkisid sellest milliseid probleeme neil ette on tulnud ja kuidas nad lahendusi leidnud on.
Pikemalt abielus paari jaoks oli suurim proovikivi olnud meespoole tädi, kes muudkui naist maha tegi, iga päev meest endale koju midagi parandama kutsus, keset ööd helistas ja soigus, et tema ei taha üksi olla ja lõpuks hakkas ähvardama enesetapuga kui mees naist maha ei jäta ja sinna ei koli. Seda kõike saatis muidugi ” mina kasvatasin su ülesse, kuidas sa saad nüüd tänamatu olla”. Naine üritas mehele mitu aastat selgeks teha, et tädi on natukene peast soe aga mees väitis jälle, et naine reageerib üle.
Lõpuks pakkis naine oma asjad kokku ja ütles, et abiellugu mees õige oma tädiga parem. Siis lõi mehel tuluke pea kohal põlema ja tädike pandi paika ja kõik sai korda.
Vähem abielus paari muredeks olid aga lihtsalt igapäevased situatsioonid ja erinev suhtumine asjadesse. Noh, et kui meespool ütleb, et kuskil 10.30 hakkame sõitma, siis on ta 10.20 juba närvivapustuse äärel kui naine juhuslikult valmis pole. Naispoole jaoks tähendab kuskil 10.30 aga seda, et sel ajal võiks sättima hakata ja sõitma hakata kell 11.
Täpselt see sama on ka meil Brunoga. Kui ta ütleb mulle ” We’re leaving about 12″, siis ma eeldangi, et me alates 12st hakkame liikuma, mitte et ma pean pool tundi varem valmis olema ja siis ta käib närviliselt ringi ja küsib miks ma nii aeglane olen. No tere tore 😀
Igatahes peale seda rõõmsat kirikuaega oli jälle mingi grupiseanss, aga selleks hetkeks oli mul juba umbes täpselt kõriauguni igasugustest palvetest ja piiblijuttudest, et ma olin täiesti omas maailmas ja ootasin selle päeva lõppu.
Ärge saage minust nüüd valesti aru. Ma ütlen taaskord, et mul ei ole kiriku vastu midagi, aga ma ei ole see inimene, kes tahaks seal iga pühapäev käia või kes ajaviiteks otsiks piiblist mingit tõde. Ma usun lihtsalt natukene teistesse asjadesse ja mulle kohe üldse ei istu kui ma sundkorras pean terve päeva veetma ajupesu saades ja vaadates kuidas mingi preili tahaks mu varrukasse oma nina pühkida, sest kõik on niiiiiii ilus, et kohe ajab nutma.
Igatahes on nüüd see tehtud ja järgmiseks etapiks on siis konkreetselt meie tseremoonia ette valmistamine ehk siis laulude ja piiblilõikude valimine mida me tahame, et ette loetaks. Selle viimase au jätsin ma Brunole, sest ma lihtsalt pole selle jaoks motiveeritud. Mis puutub aga lauludesse, siis üks minu tingimustest kirikus abiellumise juures oli, et sellest ei tuleks kooripidu. Viimane pulm, kus me käisime kestis pea 2 tundi, sest iga paari minuti tagant oli mingi väga depressiivne 5 minutline laul ja kuigi paljudele kindlasti meeldib, siis mulle mitte.
Millega ma kõige rohkem oma pead vaevan on hoopis mis muusika saatel kirikusse siseneda. Ideaalis meeldiks mulle kui keegi mingit toredat lugu kitarril tinistaks, aga ma olen selle ideega kahjuks üksinda. Ühesõnaga eks näis
Oh, ma ei kujutaks ette ka sellises olukorras olla. Just selle kolimise osas. See on nii arusaadav, et Sa kiiresti tahaks Eesti kolida, aga samas saan ma ka Brunost aru. Tema jaoks ju kõigega otsast alustamine+ peresuhted on nagu nad on seal. Väga raske olukord tegelikult…
Mina saan ka temast aru, sellepärast me veel siin olemegi, et ma täitsa füürer pole ja mingeid ultimaatumeid ei esita. Või noh, vahel ikka klähvin natuke omaette, et vot kolin üksi koos Eileeniga ja eks sa tule kui sobib, aga me mõlemad teame, et ma ei mõtle seda nii. Lihtsalt see ootamine on jubeee keeruline
Ma olen su blogi üsna hiljuti avastanud ja ilmselt on mul miskit kahe silma vahele jäänud, aga kas ma saan õigesti aru, et Bruno vanemad üritavad liigselt dikteerida seda, milline teie pulm peaks välja nägema ? Ja kui väga sina tegelikult kirikus abielluda tahad? Igatahes, väga mõnus ja tore blogi. Edu edaspidiseks ja külma närvi pulmade planeerimisega !
Vaata, sellega on natukene see lugu, et tegelikult maksavad Bruno vanemad väga suures osas kogu selle pulma kinni ja seetõttu on nad ka otsustanud külalistenimekirja lisada oma sõpru ja dikteerivad veidi.
Muidugi on siinkohal ka see aga, et tegelikult oleksin mina vägagi rahul olnud pisikese pulmaga, aga see mõte ka kellelegi ei sobinud ja minu jaoks on peamine abielu ise, seega kui nad nii väga tahavad maksta, las siis olla suur ja uhke.
Aga mul on hea meel, et sa oled siia blogisse jõudnud ja aitäh heade soovide eest!
Vat, sellepärast olengi ma rahul otsusega kahekesi registreerida ja kõik
Kui kunagi on võimalu nö unelmate pulmadeks, saab teha kõik täpselt nii nagu ise tahan :). Noh, meil oli see kohe-kohe tulev laps ja Soome asja ajamine ka suureks utsitajaks, miks sedasi otsustasime :).
Hahaha, mul on oma elukaaslasega täpselt vastupidi. Mina olen see, kes teeb talle selgeks, et kui kell 12 in minek, siis see tähendab, et kell 12 astume juba uksest välja ja siis käin tal pool tundi enne koguaeg järgi ja loen minuteid palju jäänud on 😀
Tavaliselt naised ongi need, kes kellaaegadega vähe täpsemad 😀
Aga kas Bruno on siis usklik või teeb ka kõike seda pigem peretraditsioonide pärast?
Ise olen ikka imestanud, kui täielikud ateistid abielluvad kirikus ja oma lapsi ristivad. See tundub nii võlts kuidagi….
Ei mõista kedagi hukka, lihtsalt imestan nagu paljude muudegi asjade üle maailmas.
Bruno ei ole usklik ja ta on ka pigem selline “kirikus magaja”, aga samas tähendab kirik talle ikkagi rohkem kui mulle
Ja ma ei ole täielik ateist, mulle lihtsalt ei meeldi kui mulle asju peale surutakse
Seda ka, et ristimise vastu ma pole ka kunagi olnud ja ilmselgelt olen ma ju ise ka ristitud, aga minu esialgne seisukoht oli pigem selline, et ootaks kuni Eileen vähe suurem ja laseks tal siis ise valida, mis ta sellest arvab.
Läks aga nagu ikka teisiti ja ristimine on vähem kui kuu aja pärast
Njaa..kuidagi nii võõras ja kauge tundub see. Samas see pikemalt koosolnud paaride kuukamine on küll hea asi. Abielu ei ole kerge. Abielu ei ole alati ilus. Ja see “eesti probleem” tuleks teil korralikult läbi rääkida ning kokkulepeteni jõuda…
Ma räägin ka kogu aeg, et me peaks mingi kindla ja absoluutse lahenduseni jõudma ja ta on ju nõus, aga seda lahendust ikka ei paista. Ma praegu olen ohjad lihtsalt enda kätte haaranud ja üritan vaikselt uurida, et mis ja kuidas ja millised võimalused tal Eestis oleksid