Pildisadu I

Hurraa! Eile sain Mariselt kätte kõik pildid ja ilmselgelt ei saa ma neid teiega jagamata jätta! Ma lootsin küll esiti, et saan nad kõik ühte postitusse panna, aga lõpuks otsustasin, et läheks vist ikka natukene paljuks. Et siis parem jagan kahe postituse peale ära.

Mul ei olegi siinkohal öelda muud, kui et ma olen nii ütlemata rõõmus, et Maris oli nõus siia tulema ja mõned päevad meiega veetma. Eks ma saan ise ka aru, et me polnud teps mitte alati just kõige kergemad pildistamisobjektid ja oma jonnikord oli meil kõigil. Aga hoolimata sellest, et vahepeal ei teinud mitttttte keegi koostööd, minul oli hirmsal kombel külm või nõgeste vikatiga niitmisele kulus natukene liialt palju aega, tulid pildid ikkagi kordades paremad kui oleksin osanud arvata.

Lapsed sellest pildistamise asjast suurt arvata ei osanud. Eileen on muutunud üsna häbelikuks ja Ella seevastu ajab kaamerat nähes silmad kissi, suu krampi ja teeb väga püüdlikult “iiiiiiiiiii”. Ma nüüd ei tea, kes talle seda õpetanud on, aga ausalt öeldes on see oma kentsakusest hoolimata ikkagi äärmiselt naljakas. Kõige rohkem huvitas tüdrukuid tegelikult Maris. Ehk siis kaadris püsimise asemel korjasid nad enamasti hoopis talle lilli või üritasid teda pikali joosta või teda musidega katta. Kui ma ei eksi, siis juba teisel päeval avaldas Eileen talle ka armastust. Säärased soojad suhted siis

Meie Brunoga olime natukene koostöövalmimad ja Marist musitama ei kippunud. Mina vähemalt suutsin end tagasi hoida, ma Bruno kohta ei hakka garantiid andma (nali). Bruno vajas vahepeal lihtsalt natukene motiveerimist, sest tema jaoks on iga pildistamine liiga pikk alates sellest hetkest, kui see on üle kümne minuti kestnud. Õnneks talle siiski ilusad pildid meeldivad ja ta neid ka hindab, nii et teatud piirini suudab ta oma kärsitust täitsa kenasti taltsutada.

Esimese pildistamissessiooni tegime me üsna eksprompt. Hakkasime mõtlema, et no kuulge… päike ju ometigi paistab, miks me pildistama ei lähe? Ainsaks takistuseks oli asjaolu, et mina nägin välja nagu Kunksmoor eriti halval päeval ja selga polnud ka midagi panna. Maris oli küll lahkelt kleite kaasa võtnud ja leidis, et ma võiks miskit valget kanda, aga tema valge kleit oli minu jaoks pigem nabapluus. Lõpuks otsustasin õnne proovida oma üheksanda klassi lõpukleidiga. Minu mäletamist mööda vajas ta juba tollal kolme inimest, et lukk kinni tõmmata, mistõttu ma selle selga venitamise osas just kuigivõrd optimistlik polnud. Läks nagu lupsti. Üheksandas klassis olid mul küll kasutusel ka haaknõelad, et dekoltee natukene vähem igale vastutulevale inimesele silma hüppaks, aga tuleb välja, et aastaid hiljem keset lehmi ja sõnnikuhunnikuid see mulle pähe ei turgatanud. Oma Kunksmoorindusest sain ka üllataval kombel üsna kiiresti lahti.

Maris soovis kangesti, et me pildistaks kuskil, kus oleks taustal künkaid. Leidsimegi ühe üsna sobiva koha ja sättisime end sisse lehmade, sõnniku ja lammaste juurde. Vähemalt läbi piltide pole haisu tunda 😀

Ella, kes püsib paigal täpselt nii palju, et noh… ei püsigi, suutis kahjuks pildistamise ajal ära kaotada oma suure sõbra – kala. Tal oli üks pisikene Arieli kala (sest ma tõesti ei tea ta nime),  mida ta endaga truult kaasas kandis ja iga paari minuti tagant heldinult ohkas “gaalllaaa”. Noh, see kala kadus igatahes kuskile keset heina ja hoolimata sellest, et me Brunoga mitmel korral tagasi sõitsime ja seda püüdlikult otsisime, jäi kalake kadunuks ..

Selle pildistamisega saime ühtlasi aru, et kahekesi piltide saamine pole teps mitte lihtne, kui iga paari sekundi tagant keegi sind pikali joosta üritab. Seetõttu panime paika plaani, et kolmapäeval, mil lapsed Bruno vanemate maasikapeenart hävitamas, teeme eraldi pildistamised, et saadagi pilte ainult meist. Tagantjärgi võin öelda, et oli üsna arukas plaan

Esimesena võtsime suuna Metzi, sest mulle oli meelde jäänud Marise suur armastus palmide vastu ja mulle torkas pähe üsna ideaalne asukoht

Peale seda võtsime suuna juba jõeäärde, et kiik püsti panna, aga las need pildid jäävad järgmisesse postitusse. Selle asemel lisan siia lõppu hoopis paar pilti, mis olid ühtlasi ka viimased, mis tegime. Ikka kodu juures, kui tänavalaternad juba oma ülesannet täitsid

Kõik postituses olevad pildid: Maris Sits