Pildisadu II

Tundub paras aeg teile näidata teist portsu meie paljudest-paljudest piltidest, mis Maris meist tegi. Ja noh, nagu varasemaltki öeldud, siis mu ilmatuma suurimad lemmikud on ikka naljapildid, nii et postituse lõpus on needki.

Tegelikult algas kogu see kõhupiltide saaga sellega, et mina nägin vaimusilmas mingit pilti lendleva kleidiga. Või noh, vaimusilmas on vast kerge liialdus, sest guugeldades rasedate fotosessioone on umbes kolmveerand piltidest taolised. Mind see küll ilmselgelt ei häirinud, sest mul on täitsa ükskõik, mida teised teevad. Ega ma nende pilte endale albumisse ega seinale ei riputa. Ikka enda omi. Ehk siis mingit meeletut originaalsust ma taga ei ajanud. Klišee või ei, lihtsalt sellised pildid, mida ma endast väga-väga tahtsin.

Maris leidis sobiva kleidi ja meie ostsime kiige. Mõlemad olid muidugi kaadritaga parajaks naljanumbriks. Kleit paistis läbi nõnda hirmsal kombel, et isegi metsavahel tundus imelik seda endale selga ajada ja õmbluste kohta võiks parimal juhul öelda, et enam-vähem traageldatud. Õnneks ikkagi seljas ära ei lagunenud 😀 Kiik oli mõeldud lastele, mis tähendas seda, et mina oma tagumikuga, mis on ilmselgelt laiem kui keskmisel (või isegi üle keskmise) kümneaastasel, sinna väga hästi ära ei mahtunud. Eks ma juhindusin ikka sellest, et mis ei mahu, see saab surutud. Päädis see küll sellega, et nöörikohad on mulle vist tänaseni puusadesse sooninud. Ühtlasi otsustas mingil hetkel mulle kleidi alla ronida ka üks natukene liialt pikkade jalgadega ämblik ja lõpuks oli vist natukene külm ka. No piisavalt, et Bruno mind vette jalutama lasta ei tahtnud. Ehk siis ma polnud päris kindel, kas ma üldse saan neid “vaimusilmas” tärgatanud pilte. Ja siis sain kõik pildid kätte ja mis ma oskan öelda … ei ütlekski, et oli valus või paha või külm või ükskõik mida

Järgmisel päeval tahtsime lapsed ka vee äärde kaasa võtta, et saada veel mõned perepildid. Koostöövõime oli sel korral juba päris hea, sest noh … andke me lastele ainult vett ja nad on rõõmsad. Lausa liigagi. Ja andke neile veel võimalus lihtsalt ringi joosta – midagi muud üks pisike hing ju ei tahagi. Sellel sessioonil tahtsingi ma peamiselt saada pilte lastest, nii et noh … enamik, mida ma jagan, ongi neist

Ja nagu lubatud, siis lõppu natukene nalja ka. Või siis täpsemalt öeldes natukene päriselu. Ehk siis seda kõige loomulikumat olekut. Vähemalt minu puhul, sest mulle tundub, et Marisel oli kõige rohkem tööd just sellega, et mina vahepeal inimese kombel ka käituks ja koguaeg ei lollitaks

Kui Eileen üritab näidata, et tal küll kõht selline pall pole ja Ellal on samal ajal toimuvast nii ükskõik, kui vähegi olla saab …

Ma arvan, et ma ei pea mainimagi, et ma veedan ikka suure osa oma päevadest lihtsalt naerdes. Siis kui ma parasjagu muidugi mingil põhjusel kellegi peale kuri ei satu olema. Aga üldiselt ikka naeran. Ja palun pöörata tähelepanu Brunole, kes taustal riideid vahetab.

Nöörid soonisid ja ei tahtnud enam istuda

Olin vist juba natukene väsinud ja Maris tahtis, et Bruno mind naerma ajaks. Lahendasin ülesande tema eest ja tegin lihtsalt kriiskavat kajakahäält ja ajasin meid mõlemit naerma. Ühtlasi võite näha selle roosa kleidi tegelikku läbipaistvusastet 😀 Ülejäänud piltidel lasin Marisel asja natukene adekvaatsemaks töödelda.

Supermaaaaaaaaaan ja Eileen kõrval mõtlemas, mida see väike hull küll enda meelest teeb

Tegime Marisega pilte ja mingi noorsand otsustas, et tahab ka pildile. Paraku ei suutnud ta mõista, kus kaamera on …

Kõige kurvem AGA samas ka kõige naljakam pilt, sest noh … minu ja Bruno šokeeritud näoilmed ning vastukaaluks Ella “haaa, karma!” näoilme. Olgu öeldud, et Leenu siiski haiget ei saanud. Vastasel korral ma seda vast naljapildina ei jagaks.

“Nokime nina”

Mina: “Jumal küll, mis teil viga on. Käituge normaalselt”

“Fain, panen siis ka näpud ninna”

Ühesõnaga on mul nii hea meel, et sain oma kõhu jäädvustatud ja ühtlasi ka palju ilusaid perepilte! Järgmised juba õigepea koos beebiga. Ja mõistagi Marisega!