Pulmafotograafi valikust+I osa piltidest

Ma olen küll varasemalt natu-natukene peatunud pulmade ja fotograafi teemal, aga nüüd mil mul pildid käes ja olen valmis neid jagama, tahan sel teemal natukene rohkem rääkida.

Ma tean ja saan aru, et eelarve on üks asi, mis pulmade puhul nii mõndagi määrab, aga samamoodi arvan ma ka seda, et fotograaf pole päris see see, mille pealt raha kokku hoida.

Muidugi saan ma aru, et kõikidel on erinevad prioriteedid ja see, et minu jaoks on fotograaf üks tähtsamatest komponentidest pulma õnnestumises, ei tähenda see seda, et see peaks nii olema kõikidel ja kindlasti ei taha ma sellega öelda, et kõik peaksid endale palkama kõige kallimasse hinnaklassi kuuluva tegija, aga samas ei ole ma väga kindel ka suhtumises „ ah, mu sõbral on peegelkaamera, ta lubas üritada midagi teha“.

Muidugi on see iga inimese enda asi ja mina näpuga näitama ei hakka, aga pulmafotograafia ei ole vast  lihtsalt päris see, et „vaatad ja üritad, et ehk tuleb välja“. Tead, mis on iso, säri ja ava, oskad isegi need omavahel sobituma panna-superluks, aga kas sellest piisab?

Muidugi pole ma mingi spetsialist..no ikka päris kaugel sellest, aga mulle tundub siiski, et heade pulmafotode jaoks on vaja, et esiteks oleks tegija väga hea suhtleja, et ta oleks leidlik ja suudaks töötada vastavalt olude (keskkonna) poolt seatud piirangutele ja oskaks kiiresti reageerida.

Pulm ei ole see koht, kus sul on aega sada aastat mõelda või kaamera sätteid muuta või kotipõhjast teist objektiivi otsida. Ükski hetk ei kordu ja midagi ei tehta topelt ainult seetõttu, et sa ei jõudnud või sul läks miskit nihu. Kui sul jääb aga mõni tähtis hetk jäädvustamata, siis..siis võib pruutpaar lihtsalt hiljem päris kurb olla.

Samamoodi ei saa sa keset tseremooniat minna ja öelda preestrile ja pruutpaarile, et „ ou, kuulge, keerake end natuke siia ja tänna, mul on jube halb niimoodi praegu pilti teha“, tuleb hakkama saada nii nagu on.

Bruno onu hüppas pulmas oma kaameraga ikka väga aktiivselt ringi ja muudkui klõpsis ja klõpsis ja kappas meie fotograafile ette ja klõpsis. Ise oli ta väga rahul ja leidis, et võiks seda lausa raha eest teha. Kui me ta pildid kätte saime, siis me hoidsime kahe käega peast kinni..kõik kirikus tehtud pildid olid jube kollased ja jube udused. Saate aru, mis ma öelda tahan?

Kui ei saa, siis see tähendab, et ainult kaamera olemasolu ei tee kellestki fotograafi ja näiteks kirikutes ja taolistes siseruumides on pildistamine teadmiste ja kogemuste puudumisel natuke raskem kui 1-2-3 ( no ja olgem ausad, et välk aitaks ee..palju).

Muidugi on võimalik, et teil leidubki sõber, kes on hobifotograaf ja on juba mõnda aega pildistanud ja sealhulgas ka mõnda pulma, sellisel juhul miks mitte. Kui olete ta tööd üle vaadanud ja tundub, et sobib, siis on kõik super!

Aga võtta lihtsalt keegi, kellel on kaamera, aga null kogemust..see on juba risk ( aga kes ei riski, see šampust ei joo,eks)

Kuidas siis meie ikkagi fotograafi valisime?

Alguses mõlkus mul meelel üldse Krista Kõiv. Paraku mida enam ma ta pulmapilte vaatasin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et nendes piltides on midagi puudu..midagi minulikku?!

Seega surfasin aga edasi ja edasi ja ühel hetkel leidsin Stina Kase. Nimi kõlas tuttavalt, aga mitte piisavalt, et mu peas kohe miski kell heliseks ( hiljem avastasin, et mul oli mitu ta pildistatud pulma bookmarksides „ nii ilus“). Vaatasin läbi ühe pulmaalbumi, vaatasin teise ja kolmanda ja lõpuks kogu arhiivi.

Lõppu jõudes teatasin Brunole, et meil on nüüd fotograaf valitud ja kui talle ei meeldi, siis ma teda ei tea. Õnneks meeldis 😀

Ja õnneks sobis Stinale kuupäev ja asukoht ja teate..ma olen nii rõõmus.

Ma võin teile käsi südamel öelda, et Stina on suurepärane inimene. Ta on nii soe ja tore ja seda on ausalt aru saada, et ta teeb oma tööd südamega.

Mina ei tea kas ta kiidab kõiki nii, või on ta lihtsalt üks väga (väga-väga) hea suhtleja, aga ta suutis mind tõesti panna end tundma nagu ma oleksingi üks imekaunis pruut imekaunis kleidis ( no mitte, et ma oleks olnud kole, või kleit, aga get the point, mul pole just eriti kõrge enesehinnang aga tol päeval oli thanks to her)

Ta juhendab kuidagi nii lihtsalt ja loomulikult ja teeb kaamera ees olemise nii kergeks, et isegi Bruno, kes tahab end kuskile Narniasse viivasse riidekappi lukustada kaamerat nähes, tundis end hästi.

Pildid said just sellised nagu ma vaimusilmas ette nägin ja rohkemgi veel ja nii tore on ka peale pulmi külalistelt kuulda „ oi, teie fotograaf oli küll nii tore“. Veelgi toredam on see, et kõik, kes on saanud piltidele pilgu heita on samuti meie valikut kiitnud.

Noh ja kui mina sain kätte lingi piltide veebigaleriile, siis ma vaatasin need kõik läbi ühe korra ja siis veel teise ja kolmanda ja siis otsustasin, et vot..mina kallistaks küll Stina ikka täitsa katki kohe ja teeks mitu pikka-pikkkkka paid. Õnneks ma teda katki kallistada ei saanud, sest vahemaa päästis ta ja ega see teiste suhtes ka eriti ilus tegu poleks, aga ühesõnaga ma olin rõõmus. Ja olen endiselt

Ja just sellepärast ma olengi 110% rahul, et me leidsime fotograafi, kes on suurepärane inimene ja teeb suurepärast tööd.

Muidugi meeldivad kõigile erinevad stiilid ja kõigile üks ei sobi, aga minu jaoks on Stina stiil just see..otse kümnesse ja ma ütlen käsi südamel, et kui te paluksite mul soovitada teie pulma fotograafi, siis mina soovitan Stinat!

Aga aitab mölast Kuna pilte on üks paaarraaaas ports, siis otsustasin ma neid natukene kategoriseerida. Ehk siis ära jaotada. Täna annan ma teile vaatamiseks pildid meie valmis sättimiseks+sellest kuidas Bruno esimest korda kleiti nägi