Kõhuümbermõõt : 96cm
Kaalutõus raseduse algusest : 7,5kg
Isud : apelsinid, tomatid, gaseeritud vesi, leib
Sümptomid : väsimus, pearinglus, tähekesed silmade ees, närvivalu seljas, survetunne vaagnas, halb mälu,
Ma küll mõtlesin selle postituse kirjutamisega oodata õhtuni, sest kell 17 on mul kohtumine esimese ämmaemandaga, aga leidsin, et kirjutan sellest siiski eraldi. Kui sellest üldse midagi kirjutada on.
Mingil hetkel valdas mind üsna suur positiivsus siin sünnitamise osas, et mis see siis ikka ära pole. Küll saab kompromisse tehtud ja keegi ju midagi peale sundida ei saa, kui just vajalik pole. Viimastel päevadel on mind selles valdkonnas aga haaranud taaskord pigem tumedamad mõtted.
Olen saanud ühendust eestlastega, kes Prantsusmaal sünnitanud ja lugenud palju UK-st siia elama tulnud naiste sünnituskogemusi ja kui nüüd päris-päris aus olla, siis just hüppama ei aja 
Viimane lugu, mis mind ahhetama ajas oli naisest, kellele arstid tahtsid keisrit teha, sest avatus ei saabunud piisavalt kiiresti. Piisavalt kiiresti tähendas siis seda, et paari tunniga ainult 2 cm.
Kui ta uuris kas lapsega on midagi halvasti, et tuleks asja kiirendada ja keiser teha, siis öeldi, et lapsega on kõik okei, aga ikkagi võiks keisri teha.
Õnneks see naine küll keisrist lõpuks pääses aga seda tänu sellele, et viiest arstist üks oli lõpuks tema seisukohtadega nõus ja valmis ootama.
Just need rutakad otsused on need mida ma kardan..
Rääkimata siis toest imetamise osas, sest ka see pidi siin suur-suur valupunkt olema. Nagu teada siis on siin imetavate naiste % väga madal ja kahjuks on madal ka adekvaatsete ämmaemandate arv, kes oskaksid haiglas asjakohast nõu anda.
Kui laps kaotab haiglas olles kaalust kasvõi 100g tuuakse kohale pudel ja sellest keeldudes võivad lendu minna sarkastilised märkused ” kõik teised saavad küll pudelit antud, mis sa nii eriline oled?”. See, et teatud protsendini kaalukaotus vastsündinul on ok, jääb aga õdede/ämmaemandate poolt täiesti tühiseks faktiks.
Ma ikka mõtlen, et mul on väga-väga tugevat meelekindlust ja jõudu vaja, et see asi siin läbi teha.
No ja kui ma siis kuulsin poolkohustuslikust klistiirist..eks te aimake mis nägu ma tegin
Igatahes kuigi siin sünnitusplaanide peale ainult silmi pööritatakse, teen ma siiski ühe valmis ja ajan selles näpuga järge ämmakatega kohtudes. Et kes mida millest arvab. Ehk teeb asjad natukenegi selgemaks
Ega ma tean, et täiesti enda moodi ma siin kõike nii või naa ei saa. Süsteem on suur ja tugev, mina selle kõrval üsna väike ja väeti. Aga kes see ikka mu eest seisab kui mitte ma ise. Kõik, mis vajalik ja mida kohe üldse teisiti ei saa, las siis olla nii nagu nendele harjumuspärane. Aga ülejäänu..ülejäänu üle võime vaielda
Eelmisel nädalal tehtud glükoositaluvustesti tulemused sain ka kätte ja olgu siis öeldud, et talusin hästi. Diabeeti pole
Muud näidud olid ka ilusad, ainult raud oli madal. Eks ma siis hakkan oma rauatablette jälle krõbistama või lähen ja lakun koduvõtmeid. Emb-kumb ehk ikka aitab
Ükspäev avastasin, et kohe on algamas kuues kuu ja tahtsin endal peast kinni haarata, et oot-oot.. ma küll veel valmis pole. Liiga kiirelt möödub see aeg.
Kujutan ette, et varsti on juba päevakorras haiglakoti pakkimine ja siis tuleb juba see aeg, mil ma iga hommik ärkan lootusega ” ehk täna..” ja lähen magama “nojah..järjekordne päev möödas ja ikka rase ” 😀
Üldises plaanis sujub kõik aga ilusasti ja komplikatsioonideta. Ainult meelerahu on puudu. Ehk selle nädalaga tekib
Kuhu see rasedus Sul tõttab? Märkamatult oled Sa varsti haiglas ning uus väikepreili käte vahel 😀
Väga äge! Mul on täna 31+3. Sul on juba päris suur kõhuke!
Mul on alles praegu umbes sama suur. 
Kusjuures see klistiiri teema tundub isegi Eestis mõnel arstil “kohustuslik” olema. Esimese lapse ajal seisis tädi selle ampulliga mul WC ukse taga. Ütlesin, et enam pole vaja, lõi juba niisama põhja alt ära 😀
Sama selle kunsttoidu toppimisega. Laps nuttis, piima ei tulnud veel ja kästi kohe piimasegu anda, ega ma vaielda ka osanud, esimene laps ja arstid vast targemad. Piim tuli ilge vaevaga alles viiendal päeval kodus. Kui ise poleks mõllanud, oleks mul see traditsiooniline “piima ei tulnud” seis olnud.
Sünnitama minnes peab ise ikka väga tark olema, siis tead, mida ja kuidas tahta 😀
Ma tahaks sind juba 35+ kõhuga näha 😀
Ma arvan, et siis on terve pilt kõhtu täis 😀
Väga kenad pildid! Sulle see pallike täitsa sobib
Mis kaameraga pildid tehtud ja milline pult sul on? Tahaks ka oma kaamerale pulti, millel poleks mingit juhet vms taga…
Nikon d5200 ja see pult ee..ma ei oska muud öelda kui et sinna on Nikon peale kirjutatud 😀 Samas meie d3100-ga see ei ühildu, nii et kõikidele kaameratele ei sobi
Kui ma mehele üspäev ütlesin et ainult 12n veel (kui võtta plika sünni järgi), siis mees käskis haiglakotti juba kokku pakkima hakata. Siis tal hea viimane kuu ringi sõita kui kott autos on. Arvestades aga seda et eelmine kord käisime tugiisiku loengus teisipäeval, peale mida mees käskis koti kokku pakkida. Koti pakkisin kokku neljapäeval ja laupäeva öösel juba sünnitama läksin, siis ma seekord igaks juhuks ikka niivara kott kokku ei pakiks. Ikka siis 36, nädala alguses, siis pole ju väga hullu kui kohe kohe sündima hakkab 😀
see, mida sa internetist loed, ei pruugi olla päris kooskõlas tegelikkusega – vaata, mis õuduslugusid inimesed meie sünnitusmajade kohta anonüümselt foorumitesse ja jumal-teab-kuhu kirja panevad. tegelt pole ju häda midagi. ja keegi ei saa sind vägisi keisrile lohistada või kuidas? 😀
käisin just ühe sõltumatu ämmakaga kohtumas ja tuleb välja, et on parajalt kooskõlas küll 😀
uuris mult, et millist sünnitust ma tahaksin, ohkas korra ja ütles ” on riike, kus austatakse sünnitavat naist ja nende soove, prantsusmaa ei ole kohe kindlasti üks neist”. Võid aimata milliseks mu nägu vajus 😀
sellepärast konnad ongi sellised hullud, et nad tulevad nõnda traumaatilistes tingimustes ilmale 😀
Kui palju see madal hemoglobiin on seal nende mõistes?
Mul oli ka vahepeal 109, mis meie arstide arust on madal ja nad ikka arvasid, et ma peaksin rauda juurde sööma. Ma ei söönud, sest tahtsin enne proovida toiduga asja parandada. 1,5-2 nädalaga läks korda. Suurendasin roheliste juurikate, granaatõuna, peedi jms asjade koguseid ainult, mitte midagi erilist. Need asjad, mida ma muidu ei söö – näiteks peet, ma panen smuutide sisse. Smuutisid teen veega ja õnneks on mul sügavkülmas hästi palju meie oma põldmarju, vaarikaid, mustikaid ja maasikaid.
Tean küll, et räägitakse, et kui ikka liha raseduse ajal ei söö, siis on täitsa kehvasti aga vähemalt praegu ma seda uskuda ei taha. Nii et ma ei ütle, et sa ei peaks neid tablette võtma, vaid lihtsalt ega needki ju toimivad vaid ajutiselt ja kui võtmise pooleli jätad, siis on jälle mure sama. Kui toidulaua muutmine toob sama efekti, siis mina eelistasin seda lahendust. Aga igale oma ja peaasi, et enesetunne on hea ja süda õnnelik
Kõhud on meil igatahes ühesuurused 😀 Sa ikka oskad rasedusest särada!
Kas seal päriselt tehakse sünnitajatele klistiiri 😀 ? Seda tehti minu teada 20. sajandi alguses rutiinselt 😀 Isver-susver ma ütlen. Iga kord kui Sa kirjutad Prantsusmaal sünnitamisest, siis ma mõtlen, et ega enam ei suuda miski üllatada… ja siis tuleb jälle mõni pirn 😛
Kas seal nö puukallistajatest ökomutte pole? Kuidas nemad sünnitavad? Eestis oleksid sellised naised juba kogu riigi vist Euroopa inimõiguste kohtusse kaevanud, kui nad oma plaani järgi sünnitada ei saa…
Tuli välja, et siin õnneks ikka pole kohustuslik. Pakutakse küll igale sünnitajale, aga enda valik kas võtad või ei
Lõunapool nii vaba suhtumine enam ei olevat, aga siin erinevadki asjad regiooniti tohutult.
Neid ökomutte on väga vähe ja nemad vist kolivad sünnitamise ajaks Pariisi ( erakliinikud, kus võid kas või riietekapis sünnitada, aga ühe öö eest maksad pea tuhat euri :D)
Tegelikult siin riigis on kliinikuid küll, kus soositakse loomulikku sünnitust+võimalust vette sünnitada, aga mina olen geograafiliselt väga niru koha peal ehk siis need kõik jäävad minust vähemalt 3h autosõidu kaugusele, aga see on juba liiga suur risk mida võtta, arvestades et esimene sünnitus oli 5h.
Mina soovitaks rauatablettide asemel rauasiirupit. (http://www.salushaus.ee/FERRUM.html) Teise raseduse ajal kirjutati ka mulle tabletid aga pärast paaripäevast võtmist asendasin selle siirupiga. Lisaks granaatõun ja selle mahl ning peet. Sünnitus oli tormiline
ja pärast kästi kindlasti uuesti võtma tablette hakata. Keeldusin kohe sünnitusmajas ja jaurasin siirupist. Ei haiglas ega ka perearsti juures hästi ei vaadatud sellele aga näidud sain siiski ilusti korda.
Ma uurin kas siin ka sellelaadset asja müüakse, kuigi üldiselt on mul igasuguste siirupite osas suur vastumeelsus. Kuidagi nii magusad ja õlised on. Mitte, et ma tablette parema meelega krõmpsutaks, aga lähevad kergemini alla 😀
Ilus rase:) Aga ma tükk aega mõtlesin, mis uus veesort see graveeritud vesi on, siis lugesin uuesti, gaseeritud hoopis. Vat mis teeb magamata öö 😀
Hei! Ma ei tea kas asi on minu brauseris või ongi nii, et postituse taustal on ka need lilled. Aga igatahes kui nii ongi mõeldud, siis see teeb lugemise väga väga keeruliseks, ehk saab sinna päris teksti taha valge tausta tuunida (nagu on nt kommentaarides)
Hm, proovi teise brauseriga ja anna teada kuidas on. Mul on ikka seatud nii, et postituse taust on valge. Kontrollisin teise läpaka+tahvli+telefoniga ka ja kõigil näitas samamoodi valget tausta
Jep mul teise arvutiga ka on korras, ju siis töö arvutis pani segast
Oled tõesti ilus rase (Y)
Ma isegi ei kujutaks ette sünnitust, kus minu soovidega ei arvestataks ja kõik peab käima haigla tavade järgi.
Kuigi meie Eesti meditsiini ja üldist olu kritiseeritakse ikka korralikult, siis ma leian, ja mida enam ma kuulen teiste maade süsteemidest, et meil siin on ikka kuradima hea olla 😀
Ma muidugi ei taha Eesti süsteemi ka liialt idealiseerida, sest leidub ka Eesti sünnitusmajades veel iganenud vaadetega ämmaemandaid, kes iga asja peale pead vangutavad, aga samas on nad pigem erandiks. Suurem osa siiski on üsna avatud meeltega ja tundub, et sünnitust üritatakse siiski kohandada sünnitaja järgi, nii et üldiselt olen ma siiski nõus, et Eestis on tegelikult ikka päris palju head kui rääkida rasedusest/ laste saamisest
Mina olan oma kaks last Prantsusmaal sünnitanud ja mõlemad korrad jäin haigla ja arstiga ikka ülirahule
Võib-olla teil seal põhja pool on teistmoodi (mina elan Antibes’is). Sünnitasin erahaiglas muidugi, siinne riigihaigla pole just kiita, aga mu kindlustus õnneks kattis ka erahaigla 100 %. Sama arst, kes mind terve rasedusaja jälgis, võttis ka sünnituse vastu (ta helistati kohale, kui sünnitama läksin, esimese lapsega öösel kell 3 ja teisega kell 22.30 õhtul), ämmakad olid samuti tasemel. Ok, vette tõesti sünnitada ei saanud, aga pakuti nii suurt palli kui ka järi, ämmakas masseeris selga… Esimese lapsega kestis sünnitus 24 tundi, nii et sain ka epiduraali (ise küsisin), teise sünnitasin loomulikult. Mõlemad lapsed võtsid peale sünnitust paarsada grammi kaalust alla, aga keegi pudeliga küll ei jooksnud. Kuigi siin pole imetamine tõesti eriti populaarne, imetasin ma oma mõlemat last natuke üle aasta. Haiglas imetamisnõustaja oli täitsa olemas, tal oli hea meel, et ma imetada plaanisin ja veetis palju aega minu palatis (ju tal siis teisi nõustatavaid polnud eriti). Ja sellest klistiiri asjast kuulen küll esimest korda 
Sa ei kujuta absoluutselt ette ka KUI hea meel mul seda kommentaari lugeda oli
Mul siin kahjuks erahaiglate valikut eriti pole. See kus olen jälgimisel ongi erakas, aga seal ütles mu arst mulle kohe, et kogu see loomuliku sünnituse jutt on paras jamps, nii et seal ma ilmselt ei sünnita.
Samas siin tavahaiglas pidi olema “naturaalse sünnituse tuba”, homme lähen ja vaatan üle
Ega ma ei väidagi, et 100% igal pool on nii nagu ma kirjutanud, eks ma olen maininud ka, et siin on ainuüksi linnadevahelised erinevused suured, rääkimata regioonidevahelisest
Ma põhinen rohkem sellele mis arstid/ämmakad mulle rääkinud ja mehe suguvõsa ( kes mind ka kõik jubeeee imelikult vaatavad imetamise jutu peale näiteks 😀 )
Mulle tuleb veel meelde (sünnitasin ma ju ühe lapse 8 ja teise 6 aastat tagasi, nii et jubeammu), et pärast sünnitust ei olnud mingit lapse torkimist ega surkimist
Laps anti kohe mulle, mind tegi arst enam-vähem korda, siis kustutati sünnitustoas tuled ja jäeti ainult üks väike lambike, ämmakad-arstid läksid kõrvalruumi, sünnitustuppa jäime ainult mina, mees ja laps. Mulle ja lapsele pandi tekk peale, laps sai kohe rinda. Saime mõnusa omaette olemise aja… Paari tunni pärast tuli õde ja küsis, kas tahme palatisse minna. Siis pandi alles laps riidesse, aga puhtaks pesema viidi alles järgmisel päeval.
Minu mehe suguvõsa vaatas ka mind imelikult, et nii pikalt imetasin
Kuigi nad pole prantslased, itaallased on hoopis.
Selline rauasiirup on siin http://www.eurekasante.fr/medicaments/vidal-famille/medicament-oferro01-FERROSTRANE.html
Väga vastik minu meelest. Võtsin mingi nädala, kuigi oleksin pidanud kauem võtma.
Ma ei mäleta kas sel teemal kirjutasud või ei..aga kodusünnitus?
pigem ei
ma ise pole nii julge ja minu teada pole siin ka ühtki ämmaemandat kes sellega nõus oleks 😀