Kui minna nüüd täitsa algusesse, siis tegelikult olin mina kohe väga pikalt seda meelt, et olgu laste vanusevahe kuus aastat. Et noh, selleks ajaks on esimene juba piisavalt tark ja tragi inimene, et on ehk vähem kade, oskab endale ise võileiba teha ja mina olen äkki elus kaugemale jõudnud, kui ma praegu olen.
Bruno arvas küll, et võiks ikka väikeste vahedega olla, aga oli siiski mu seisukohtadega nõus.
Ühel päeval jäin ma aga Bruno vanematega rääkima ja sain aru, et tegelikult ei tulenenudki mu 6 aasta arvamus niivõrd eelnimetatud põhjustest,vaid hoopis hirmust selle ees kas ja kuidas me rahaliselt hakkama saaks.
Noh, et ikka on vaja seda ja toda ja kolmandat ja mu silme ees jooksis juba sama õud, kui tookord, mil me Eileenile vankrit valisime ( noh, Bruno õud oli suurem, sest ta tõsimeeli uskus, et me võiksime saada kõigi meie tingimustele vastava ja uue vankri 200 euro eest, aga noh..elu on näidanud, et kui asi puutub beebistaffi, siis ta ongi kivi all elanud, sest paar nädalat tagasi avaldas ta siirast imestust, et kergkärud ei maksagi 30 eurot :D)
Me arutasime seda üsna pikalt ja ühel hetkel sain ma aru, et tegelikult on probleem ainult minu peas ja sel hetkel käiski ära väike klõps. No mis asju siis nii väga vaja on? Vanker on olemas, turvahäll on olemas, kapp ja kummut on olemas, igasugused mõttetud jubinad alates voodikarusselist kuni tegelustekini – olemas. Ainukene mis vajaks ostmist oleks voodi ( ja noh, okei, üks turvahäll Eestisse, sest ma tolle müüsin maha) ja kui peaks poiss tulema, siis ka riided. Kui tuleb tüdruk, siis on teda ees ootamas päris mitu kotitäit Eileenist üle jäänud riideid, millel veel hinnasildidki küljes, sest noh..ta lihtsalt ei jõudnud neid kanda.
Arutasime asja Brunoga natukene ühest küljest ja teisest küljest ja leidsime, et saaksime päris ilusasti hakkama ja seega võtsimegi nõuks, et alates pulmapäevast on meie poolt uuele ilmakodanikule roheline tuli. Ma ütlen päris ausalt, et natukene kalkuleerisime nii ja naapidi ja leidsime, et kõige toredam oleks ehk logistilises mõttes juunibeebi ( sest ma tahan kuu peale sündi lapsega veel Eestis olla ja 18 juuli olen ma kutsutud pulma ja arvestades,mis kadalipu need inimesed läbisid jõudmaks meie pulma, siis ei ole ühtki asja siin ilma peal,mis vabandaks mitte minemist). Ometigi teame me, et selliseid asju ei saa enda meeldimise järgi planeerida ja vahel võib minna kaua. Vahel isegi väga kaua.
Seetõttu leidsimegi, et parem on alustada kohe.
Juba kolm nädalat hiljem ostsin ma apteegist testi. Ei, mu päevad ei olnud ära jäänud ja mul polnud ühtki tunnust. Küll ootas meid nädala lõpus ees reis New Yorki ja ma tahtsin lihtsalt olla kindel kas minu jaoks voolab seal vein või mahl. Ühtlasi tahtsin ma, et juhul KUI test on positiivne, jõuaks ma käia ka perearstil, et saada saatekiri veretestile, teha see veretest ja saada ka vastus ( et olla ikka täitsa kindel).
Seetõttu tuligi mul see test teha kaks päeva enne oletatavate päevade algust.
Ma arvan, et kõik, kes on kunagi rasedustesti teinud, teavad seda ärevat tunnet, mis hinge tekib. Mina olin lausa nii ärev, et panin testi vannitoa laua peale ja sõna otseses mõttes jooksin sealt välja ja panin ukse ruttu kinni. Noh, et äkki jookseb järgi ja hammustab.
Need viis minutit minu üllatuseks aga eriti pikad ei olnudki. Vastupidi, möödusid linnulennul. Kui ma Eileeni oodates testi tegin, siis mu sisetunne ütles, et seeeee on see, aga sel korral ei olnud mul mingit sisetunnet.
Vastupidi, mu mõistus ütles hoopis, et me ju alles alustasime, mida ma üldse raha kallite testide peale raiskan ( halleluuja kaheksa euri!)
Ja kui ma siis läksin vannituppa ja selle testi haarasin..oli seal kaks triipu. Tõsi, see teine oli küllaltki hele, aga ta oli seal ja kuna ma oman suhtumist, et triip on triip ( ehk siis ei tunne vajadust teha igaks juhuks veel seitse testi, KUIGI ma räägiksin kindlalt teist juttu, kui ma oleksin proovinud rasestuda näiteks aasta, siis vast tahaks küll ikka kindel olla, et kas nüüüüd siis ongi või), siis polnudki minu jaoks enam suurt kahtlust.
Pange nüüd tähele, et mina, kes ma Brunole suure suuga rääkisin, et kui mina kunagi jälle rase olen, siis mairäääääägiimittttheeekelleleeegi. Tulen Eestisse suure kõhuga ja sürpraaaaaiis..Noh, see sama mina, kirjutas 20 sekundit peale testi vaatamist värisevate kätega Proua Kasele ja ütles, et oumaigaad ma vist minestan ära. Õnneks on proua Kask päris nutikas ja ta näris asja läbi. Ühtlasi oli ta rõõmus, et ma lõpuks temast paksemaks lähen.
Kui Bruno koju tuli, surusin ma talle lihtsalt selle testi pihku ja noh, eks me siis natukene pisardasime mõlemad.
Kaks päeva hiljem sain ma tehtud veretesti ja millegipärast värisesin ma selle tulemustele järgi minnes tunduvalt rohkem, kui tavalist testi tehes. Ma ei suutnud oodata autosse istumist ja tegin ümbriku juba valgusfoori taga lahti ja kõik oli korras. Number oli ilus ja vastas oletatavale rasedusajale.
Ühesõnaga sain ma ka sellest rasedusest teada umbes samal ajal, kui Eileeni omast ehk siis neljandal nädalal ( kaks nädalat peale viljastumist, aga noh, loetakse rasedust siiski alates viimastest päevadest).
Ja nii see alguse saigi 
Palju Õnne! Ja millal arvatav tähtaeg peaks olema?
Mai esimene nädal
Nii tore ikka
Ma ei tea, kui ma selliseid uudiseid kuulen, siis lähen ise ka nii äksi täis ja armas ja põnev tundub kõik. Natuke olen kade ka just nendel põhjustel. Kuigi ise praegu veel teist ei tahaks. Ma küll saaksin veel sama emapalga sisse, nii et ses suhtes oleks nagu okei. Aga meil pole ruumigi tema jaoks ja ma kuidagi tunnen, et tahan puhata ka veel. Oih, hakkas hoopis endast platrama. Aga igal juhul palju õnne teile! 
Siis sünnib Leenuga suhteliselt lähestikku
Jah, ma ausalt öeldes natukene kardan ja loodan, et ikka samal päeval ei sünni
Ei usu ise ka, et seda ütlen, aga niimoodi võttes ma kannaks jälle üle hea meelega 😀
Mina olin ka seda meelt, et lastel on umbes 5,6 või max 7a vahet. Aga nüüd olen ma veidi hakanud asju ümber mõtlema. Et nagu tõesti, saaks ühe jutiga ära. Algul on raske, aga kui nad juba koolis käivad ja vanemad on, siis saaksid ilmselt ideaalselt hakkama. Samas olen ma vahepeal oma mõtete ja tunnetega jõudnud sinnamaale, et ma ei saa emaks olemisega kohe üldse hakkama, sest mu lapsel on ka kohutav ühese periood .. ma ei tea kui see kohutav kahene peab paika, siis KUI PALJU hullemaks saab enam minna ?! Ja nii ma olengi need plaanid vaid mõtteks jätnud teisest lapsest.
Aga eile kui lugesin Sinu suurt uudist, mõtlen, et tegelikult oleks ju ikkagi tore.. oeh
Nii armas ja lahe ja vinge.
Palju õnne teile! Eriti suured õnnesoovid Eileenile, kes varsti juba omale pisikese mängukaaslase saab!
ma hakkasin sinu (teie pere) blogi alles mõni aeg tagasi jälgima, kui selle kuidagipidi leidsin. kuna ma isegi tervitan varsti oma esimest beebit, siis on sellised toredad teiste väikelaste-teemalised blogid minu tähelepanu võitnud. ja väga tore on, kui keegi veel pea sama rase on (no ma tegelikult olen kõvasti eest, sest juba paari kuu pärast peaks tähtaeg olema), aga siiski
igaljuhul palju õnne! ja mina olen alati seda meelt olnud, et lastel on tore just üheskoos kasvada. reaalne elu sunnib muidugi teinekord asju teistmoodi tegema, aga see on väga lahe minu meelest, et otsustasite uue pereliikme kasuks! 😉
head tervist oleks vist paslik soovida!
Issand, kui armas uudis ! Ma ka Sind isiklikult ei tunne, aga blogi olen üksjagu jälginud ning selliseid soojasid blogijaid on vähe, kes mulle kohe hakkaks meeldima ja kelle puhul ma tunneks, et selle inimesega me klapiks. Paljupalju õnne
Tõeliselt tore uudis. Ma olin ise väga kindla veendumusega, et mina ei taha lastele väikest vanusevahet, et alates Olli 3. eluaastast võiks alles proovima hakata (kuigi jah, mõne jaoks on suur vanusevahe 9 aastat, mõnel 3, eksole 😀 ). Nüüd aga vaatan pilte meie beebigrupis, kuidas lastel on selline mõnus ca 2 aastane vanusevahe ja kergelt tekib küll tunne et tahaks ikka täiegaaaa ka nüüd saada.
Lükkame selle aga ikkagi tulevikku edasi, eriti kui nüüd on plaanis hakata elukohta vahetama. Loodan lihtsalt, et veelgi kaugemasse tulevikku ei pea seda lükkama kui algselt plaanis.
Palju õnne teile veelkord!!!
Palju õnne! Uudised on tõesti toredad! Minu jaoks, kes ma sind isiklikult ei tunne ja ainult su blogi loen, võibolla isegi üllatavad aga kui pikemalt mõelda siis…kas ikka on?! 😛
) kohe ehk siis kuskil 1,5-2,5a vanusevahega või jättagi laps pigem tulevikku ala 5-7a vanusevahega…lapsed nõuavad omamoodi raha ikka ja päris ilma rahata neid tänapäeval ei kasvata kuigi tundub niiiii tobe mõelda nii materiaalselt aga meie väikeste palkade juures pole justkui muud varianti.
Ma olen ise laste vanusevahe peale mõeldes nagu sa alguses olid, et 6-7 aastat oleks ju nii ideaalne. Nüüd aga kui mul kodus üks põnn (umbes sama vana kui sul Eileen) hakkan juba kahtlema kas ikka on 😀 tahaks mängukaaslast aga päris kohekohe ka ei taha? Oh keerulised lood sellega!
Rääkisid siin avameelselt oma mõtekäigust ja rahalisest küsimusest ja ma hakkasin ka kaasa mõtlema ning mida kauem mõtlesin seda enam sain aru, et rahaliselt on ju teile teine laps hoopiski “kasulikum” kui vastupidi? Selles suhtes, et sa oled ju noor, otsest eriala sul ei ole ja tööd sa pole ka Prantsusmaal ju teinud? Emapalk kui selline (seda ma ei tea kas saad seda Eesti või Prantsusmaa “alt” aga see polegi ju üldse oluline) sul ka läbi/hakkab läbi saama. Seega edaspidi oleksite teie “sinu poolt” nagu üldse rahatud? Selles suhtes, et teine laps tooks ikka ju emapalka ning mingeid toetusi jne.
Ma mitte üldse ei taha sorada teiste rahakotis aga nagu kirjutasin olen ise ka hakkanud ümbermõtlema ja materiaalne nagu ma olen ka rahaliselt. Eestis on see süsteem, et kui laste vanusevahe on kuni 2,5a saab vanem sama emapalka, mida esimese lapsega. Ja ma avastasin ennast mõtlemast, et see ju palju kasulikum kui nt lasen vahe 3a peale (ka tundus tore vanusevahe olevat aga pikemalt analüüsides kas ikka on?) ja saan miinimumi (sest Eestis enne 2,5a on väga väike tõenäosus (vähemalt Tallinnas), et laps saab aiakoha ja sellest tulenevalt ema tööle ning lapsehoidja ei tule juba väikse palganumbri tõttu kasuks) . Noh võibolla mitte päris miinimumi aga sissetulekut kui sellist võietakse ju eelmise aasta seisuga ja emapalk lõpeb, aasta sissetukut ei oma siis saangi ju miinimumi?! Ja seega see aasta/pool aastat sinnatänna ei loe ju niivõrd vanusevahena kui juba rahasummana! Et mina ka siin kaalun kas teha teine lapsuke (sest veel lapsi tahame nagunii mehega saada
Sulle aga soovin eelkõige tugevat tervist (lugesin, et oksendad ja see teeb ju nõrgaks)!
Appi tundub, et ma ainult irvitasin kommentaari kirjutades…need faced on kuidagi siuksed 😀 ? Nagu tahtsin vaikselt naerunägu panna aga tuleb ikka irnuvface… : )
Ma tean ( eeldan), et see polnud su kommentaari mõte, aga teen ikkagi omalt poolt asja selgeks enne kui keegi kuskil sõnasabast kinni haarab ja enda versioone aretama hakkab 😀
1) Emapalk sai mul läbi jah, aga rahatud me minu poolt siiski ei ole
2) Kindlasti ei saa me last mõeldes toetustele või rahale
Minu jaoks vanusevahe emapalga osas rolli ei mängi, sest minul jääb see miinimumi nagunii, seega pole mul tegelikult vahet kas on 2,5 või rohkem
Meie mõtlesime rahalisest aspektist lihtsalt seda kas näiteks praegu olemasolevate vahenditega saaksime hakkama, ilma üldse mingeid toetusi silmas pidades. Jõudsime järeldusele, et saaksime ja seega on toetused jms lihtsalt boonuseks lapse tulevikufondi või asjadesse, mis nii kriitilise tähtusega vast pole
Sinul soovitan ma aga hetkeks ka rahaline pool kõrvale panna ja lihtsalt mõelda kas te olete valmis, ning kui jah.. siis vaadata rahaliselt
Aitäh!
Teadsid ja eeldasid õigesti! Ei olnud soov kuidagi torkida või norida…lihtsalt kuna sa avameelselt kirjutasid, et vaatasite ka rahalise poole üle, siis julgesin seda edasi arendada ja kommenteerida. Kui sa poleks ise sellest kirjutanud poleks see mind ka huvitanud
) aga meie pere jaoks tähendaks see umbes 350 euro suurust kaotust, mis tegelikult on meeletu summa ju! Muidugi saab selle rahata ka hakkama ja vanasti ei makstud ju üldse emapalka ja saadi ikka hakkama!!! : )
Ma ei mõelnud oma kommentaariga seda, et saate lapse ainult toetuste pärast (kohe kindlasti mitte!) vaid et kokkuvõtes tooks see ju teile ikkagi ka omamoodi raha lisaks (lisaraha need toetused ja emapalk ju ometigi on), mida võibolla edasi nii kerge tekkima ei ole kuna sul enne seal tööd ei olnud (nagu näiteks Eestis kui laps saab lasteaeda üldiselt tööandjad ootavad sind tagasi ja saad edasi raha teenida). Ja see on minu ja sinu pere vahe, et sina said enne ka miinimumi ja sinu jaoks tõesti ei loe niivõrd see emapalga suurus (omamoodi lucky you!
6-7a vanusevahe pidi olema kõige hullema armukadeduse põhjustaja + suurema lapse niikuinii toimuv elumuutus koolimineku näol. nii et pigem kuni 4 aastat vanusevahet või siis juba 8-9.
mina ei tahtnud jällegi 3 last järjest, esimeste vanusevahe on nõks alla 3a ning nüüd on väiksem juba varsti 10a ja kolmandat pole ikka veel
Ma ise mõtlesin varem niipidi, et saaks teise lapse aasta enne esimese kooliminekut. Et ei satuks esimene klass+väike tegelane samale ajale, pluss saaks kodus olla selle esimese klassi aja, et aidata ja kooli viia jms
Tundus hea süsteemina 😀
Oi mis uudised. Kuidagi üllatusena tuli see aga väga toreda üllatusena
Palju õnne!
Ja kuna sa juba mitmes postituses oled maininud siis ma pean ikka küsima – kui nüüd toetused ja emapalk jne edasi välja arvata siis mis sissetulekut sa omad? St, tööl ju ei käi. Kas teed kodust mingit tööd?
Kirjutan ja pildistan
Mingitest suurtest summadest me muidugi siinkohal ei räägi, aga saan ise poest süüa ostetud ja kui tuju tuleb, siis Eileenile riideid vms. Lihtsalt selline väike hobi/abiraha
Aaa okei
Seda ma teadsin, et pildistad aga ma arvasin,et lihtsaly hobina 😉 Sa võiksid siis ka rohkem enda pilte näidata 😉 Vaataks hea meelega 
Ma üritan alles miskit korralikku lehte selle jaoks üles ehitada
Enne pulmi ei tahtnud domeeni osta, sest imelik tundus teha leht nimega mida veel pole ( perekonnanimi siis), ja nüüd on kuidagi iiveldamiste ja muude asjade kõrvalt soiku jäänud see nokitsemine 
Jälle rase? Uskumatu! Aga see mainitud proua tundub äge persoon, võoksid võiksid temast tihedamini kirjutada 😀 😀 😀 😀
JÄLLE jah, nagu hobi juba 😀
Ma ei tea, ta on natukene imelik..ja paks…Kalli!
Mina loodan ausaltöeldes, et tulevikus saan kaksikud, sest ma kardan just seda, et kui ühega olen kogu selle raseduse kadalipu läbinud, siis järgmise jaoks enam “seda õiget aega” ei leiagi.
Oi, mina lootsin ka kaksikuid nii-nii väga! Aga noh..seekord mitte
Mul on niii hea meel ja nii tublid olete!
Ma olen ka rasedustesti teinud aga oodanud seal pigem midagi muud näha..kuid ärevus on sama 😀
Tavaliselt ongi nii, et kui planeeritakse last, siis mõeldakse et pangas peab VÄHEMALT 10 miljonit olema ja tööl peaks VÄHEMALT kärjääri tipus olema. Tegelikult lapse saamiseks ei olegi õiget aega. Sama kehtib ka teise lapse puhul. Mina aga olen oma peas mõelnud, et tahaks ka 2-3 aastat vahet. Just seetõttu, et kui esimene laps läheb kooli on väiksem piisavalt suur, et suudab ise asjatada. Teiseks on tore, kui on mängu-ja mõttekaaslane. Minul on vanem õde (4-aastat) ma väiksena tahtsin et ta oleks natuke noorem, siis oleksid ühised huvid, sest pubekaeas on paaril aastal suur vahe.
Mina arvan, et lapse saamiseks on õige aeg, kui mõlemad partneritest on vaimselt küpsed ehk siis oskavad endale aru anda, et laps tähendab tihtipeale ohverdusi ja enda ego allasurumist, ning oskavad lihtsalt hoomata, et asi ei piirdu sellega, et ostad nunnusid riideid ja tutiplutitad.
Ja miljoneid ei pea kindlasti olema, aga vähemalt ühel peab olema kindel töö ja rahaline seis peab võimaldama selle palgaga ära elamist+peab olema tagavarasid juhuks, kui see üks oma tööst ilma peaks jääma.
See on minu loogiline mõttemaailm. Muidu ma karjäärist ega haridusest suurt rääkida ei oska, sest ma tean täielikke debiilikuid ( sorri), kes on magistrikraadiga ja omavad head töökohta ja samas väga arukaid ja toredaid inimesi keskharidusega. Ühesõnaga haridus annab küll teadmisi, aga inimest see ei kasvata
Sattusin nüüd bloglovini kaudu vana teema peale ja hilja on raseduse puhul õnne soovida, kuid beebi puhul ma seda teinud ei ole – palju õnne! 😀
Aga ühe punktikese juurde, mis silma jäi. Ütlesid, et enne lapsi miljoneid ei pea olema, aga vähemalt ühel peaks olema kindel töö ja tagavarad selleks puhuks, kui töö peaks kaduma. Kui sellel ühel kaob töö ja tagavara laste ajal, mis siis saab?
See ei ole etteheitev küsimus või muud sellist. Lihtsalt ma ise olin varem sama meelt, aga siis tuli masu, pankrott, pool aastat töötust, kolinal langenud üleüldine palgatase abikaasa erialal – säästud kadusid ja uusi pole saanud koguda. Küll on pärast seda laste arv kahekordistunud. Kuid kogetu põhjal võtame asju palju vabamalt ja üldse ei põe, et sukasääres midagi ei ole. Elu on näidanud, et kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Oleme tulnud läbi paksu ja vedela ning lapsed on olnud ainult edasiviivaks jõuks. Samamoodi suhtun nüüd nendesse, kes saavad lapse olukorras, kus kalkuleeriv inimene ei saaks. Kui prioriteedid on vähegi paigas, paneb laps hoopis teistmoodi pingutama.
Ma küll enam ei mäleta kus ma seda öelda võisin (sest antud postituses seda polnud), aga kuna see kõlab minulikult, siis ma usun sind 😀
Kui Bruno töö/võime töötada kaoks, siis oleks see muidugi kurb, aga rahaliselt see päris musta auku meid ei saadaks, sest meie kindlustus annaks meile veel 18 kuud tema palganumbri+lisasumma alguses. 18 kuud on aga piisav aeg, et mõne uue ja hea plaaniga välja tulla. Lisaks on meie endi säästukonto piisav, et naljalt tal kuskile haihtuda pole (palun seda mitte kelkimisena võtta, sest see pole kindlasti nii mõeldud)
Üldiselt arvan ma aga, et raha pole kindlasti mitte peamine. Muidugi ainult arnastusega neid lapsi kasvatada ei saa, aga sellesse ma ka ei usu, et “lapsed niiiii kallid on”. Ma arvan pigem, et see kallidus oleneb vanemate endi valikutest ja tihtipeale saab hakkama vähemaga
Ei, see polnudki posituses, vaid viimases kommentaaris postituse all. 😀 Eestis vist selliseid kindlustusi ei ole ja meil paraku toetused endist sissetulekut välja ei andnud. Masu ajal langenud palgatase pole ka siiani masueelsele tasemele tõusnud, seetõttu Härra Soomes töötabki. Eestis ei saa ta enam sellist palka nagu 5-7 aastat tagasi, samas hinnad on tollasega võrreldes hüppeliselt tõusnud ja toita on 6 suud. Lisaks kukkus masu ajal meie tollase kodu väärtus ulmelised 85 % ja ka see on loonud sundolukorraga, sest korter on suureks lisakuluks, aga müüa me seda ka ei saa. Oleme küll juba 7 ja pool aastat laenu maksnud, aga korteri turuhind on veel tänagi laenujäägist tunduvalt madalam. Masu läks kalliks maksma ja neid haavu lakume veel kaua.
Ma ei võtagi kelkimisena, aga natuke kadestan küll. Ma usun, et mõistad.