Rasedusnädal 26 ehk siis kus ma lõpuks sünnitan

 

Ma ei hakka siia seekord mingit sümptomitejada üles kirjutama, sest kõik on ikka täpselt sama nagu eelmisel nädalal. Väljaarvatud see, et lisandunud on probleem nimega aevastamine.

Nagu..kes peaks aevastamist probleemiks, eks Aga kui ma aevastan, siis võiiibbb juhtuda, et noh..tuleb üks ( või kaks või kolm) tilk püksi ja täna läks aevastades katki see kuldne kett, mis mul ülaloleval pildil pluusi ümber on ( okei, Bruno juba parandas küll ära).

Lisaks teeb aevastamine ka haiget ja muudab inkubeeritava kodaniku kuidagi jube vihaseks, nii et atšuummmm asemel röögin mina atšaaaiii.

Aga olgu, aitab üleliigsest infost, sest keda ikka huvitab mille peale mul tilk püksi tuleb, eks..

Möödunud nädala jooksul käisin ma näiteks kardioloogi juures. Tegu oli toreda onkliga, kes leidis, et mul on väga ilusad ja tugevad sportlase jalad. Ei tea kas ta mõtles sumomaadlejaid? Mida rohkem ta mu heast füüsisest ja sportlase südamest rääkis, seda rohkem turtsus kõrval Bruno, sest noh..see pole esimene kord neid asju mul kuulda aga me kõik teame, et minul ja spordil on selline suhe, et noh.. kohtuorderiga lähenemiskeeld

Miks ta üldse mu jalgu vaatas ja kommenteeris, see on muidugi kah omaette küsimus.

Kuigi ta üldiselt leidis, et süda on tugev ja tubli ja sobiks sportlasele, siis pisike arütmia on küll, aga see mind ei üllatanud ja rasedust see mõjutama ei pidanud.

Küll pidi pisikene probleemikene olema ühe mu südameklapiga, aga see pidi olema nii miniatuurne probleem, et kui ma iga kolme aasta tagant käin kontrollis, siis on kõik super.

Samuti mahtusid eelmisesse nädalasse ka kaks visiiti erinevate ämmaemandatega.

Esimene neist oli sõltumatu. See tähendab siis seda, et ta ei tööta üheski haiglas, aga tal on ühe konkreetsega leping, et näiteks käia kohapeal majatuure tegemas ja tohib ametlikult nende patsiente jälgida+korraldab sünnituseks ettevalmistavaid kursuseid.

Alguses sain ma küll aru, et ta võtab ka sünnitusi vastu, aga tuli välja, et sellist teenust siiski ei eksisteeri.

Arutasime siis mu visiooni sünnitusest ja ta oli kõigega 100% päri ent nentis lõpuks siiski, et on riike, kus austatakse sünnitava naise soove ja on neid kus mitte. Prantsusmaa ja eriti Metz tema sõnade järgi sinna esimesse kategooriasse kohe üldse ei kuulu.

Küll ütles ta ka seda, et see ei tähenda, et ma ei saaks loomulikku sünnitust. See tähendab lihtsalt seda, et vajadusel on vaja jalgu trampida ja teha kõvemat häält ja tuletada nendele meelde, kes sünnitab.

Rääkis ka tema, et igal sünnitajal on teatud õigused ja kuigi nad tõenäoliselt üritavad nendest mööda vaadata ja tugineda hoopis enda omadele, tuleks siiski minul enda omi kaitsta.

Nii et tegu oli tegelikult päris toreda kohtumisega, mis andis mulle palju ausat ja otsekohest infot ja veidi lootust.

Kaks päeva hiljem käisime aga kohas haiglas, mis meil sõelale on jäänud. Seal, kus ma jälgimisel olen, ma sünnitada ei taha, sest meie visioonid ei kattu kohe üldse+nagu olen aru saanud, siis nende üleüldine varustus ja suhtumine on veel rohkem vanaaegsem.

Too haigla tundus aga päris meeldiv. Kohtusime teise ämmaemandaga, kes seletas ilusasti nende süsteemid ära. Neil on kaks vanniga tuba. Üks eelsünnitus-ja üks sünnitustuba. Nendes tubades on ka lakke kinnitatud nöörid ja pallid, ning nendes tubades epiduraali ei tehta. Kui on soov, tuleb siirduda teise tuppa.

Vanni lubatakse ronida juhul kui pole komplikatsioone st. laps on õigeaegne, pole diabeeti, pole kõrget vererõhku ja lapse eeldatav sünnikaal ei ületa nelja kilo.

Sünnitada vannis ei saa ja nende põhjendus sellele pani mind muigama : ” aga me ei mahu ju teiega sinna vanni”. Ma olin ikka päris segaduses, et miks nad minuga koos peaksid sinna ronima, et kas meil on miski kollektiivne saunaõhtu või Aga otsustasin, et ei jaksa jageleda.

Vannis võib olla kuni pressideni ja siis tuleb end ajada kuivale maale ja sünnitusasendit võib ise valida. Eelistatult küll voodis, aga nad olevat avatud meeltega ka teistele soovitustele.

Kui kõik on hästi, siis tuleb haiglas veeta 3 päeva ja ka lapse isa võib juures viibida, ent temal pole magamiseks voodit vaid üks üsna äbarik tugitool.

Kui uurisin kas nendesse naturaalsetesse tubadesse on ka suur tung, et noh..mitu naist tahavad korraga vanni, siis ämmaemand ainult naeris, et heal juhul üks inimene kahe nädala jooksul on huvitatud ( päevas on seal 7-8 sündi).

Ühes vahetuses töötab 3 ämmaemandat, öistes ja nädalavahetustel 2. Lisaks on kohustuslik aprilli alguses kohtumine anestesioloogiga, et juhul kui soovin epiduraali või on vaja erakorralist keisrit, on neil selged pildid selle osas mis minuga teha tohib ja mis mitte.

Ühest toredast grupist sain ka lisainfot selle kohta, et vastsündinule pannakse haiglas silmatilku, aga sellest variandist võib loobuda, mida ma ka teen. K vitamiini osas pole veel otsustanud.

Vaktsineerimise osas ma ei hakka pikka juttu rääkima või arvamust avaldama. Selle võtab hästi kokku asjaolu, et mõni aeg tagasi kaevati üks prantsuse paar kohtusse kuna nad ei soovinud lapsele ühte vaktsiini teha. Ehk siis nagu võite aru saada siis suurt ruumi enda arvamuse jaoks ei ole, mistõttu minult ka selleteemalisi arutlusi tulema ei hakka

Igatahes ma siis lõpuks kaalusin neid plusse ja miinuseid. Võtsin arvesse kõiki kommentaare ämmaemandatelt, naistearstilt, ultraheliarstilt, Bruno sugulastelt ja eestlastelt, kes mulle oma kogemusi on jaganud ja otsustasin kindlalt ära, et jään siia.

Esiteks on logistiliselt see lihtsam. Pole edasi-tagasi vaarimist ja ma ei pea olema lahus ei Eileenist ega Brunost.

Teiseks on tugivõrgustikuga kordades kergem. Bruno vanemad ei käi tööl, Bruno vennanaine ei käi tööl. Nad kõik on nõus suurima rõõmuga aitama ja Eileeni hoidma, millal vaja.

Ma ei pea muretsema kas Bruno on ikka sünnituse ajal kohal, kes saab Eileeni võtta ja millal. Kõik on kontrolli all.

Ma olen saanud piisavalt targaks just õiguste koha pealt, mis mul on ja samamoodi ka Bruno ja me ei karda nende nimel natukene kõvemat häält teha kui keegi peaks neid ignoreerima.

Usun, et saan siiski hea sünnituskogemuse ( no nii hea kui üks sünnitus olla saab, eks..) ja mu ainukeseks murekohaks jääb imetamine, sest selle kohta pole ma küll kuulnud ühtki head sõna ( st. imetamisnõustamise ja abi kohta). Aga jään lootma sellele, et õppisin kogemusest Eileeniga ja saan vajadusel ise hakkama. Ja kui ei saa, eks siis käin ikka kõik need nõustajad läbi kuni leian ühe, kes natukenegi adekvaatset juttu ajab.

Ma arvan, et see on hea otsus ja noh..mulle ju nii meeldib prantsuse kevad, õitsevad kirsipuud ja kohe mitte ei tahaks olla Brunost eemal ta sünnipäeval, sest mu meelest on sünnipäevad ju nii toredad

Jah, babyshowerit teha ei saa, rasedusaegne fotoshoot jääb ka vahele, aga need on niiiii pisiasjad. Eks me siis teeme kahekesi ühe mähkmetordi ja piltidega saame vast ka omal jõul hakkama. Vähemalt oleme koos

Läks küll pikale, aga nüüd teate mu lõplikku otsust ja Eestimaa pinda saab see lapseke katsuda juulikuus