See on nüüd vist see koht, kus tuleb käed üles tõsta ja soovitatavalt valge lipuga ehk siis ma annan alla! Ma olen siin oodanud ja vaaginud küll, et tuleks mingi selline hetk, kus mul oleks mingeid toredaid perereisi lugusid veel jutustada, et viimaseid jagamata pilte näidata, aga no mitte ei tule. Asi pole isegi selles, et poleks toredaid lugusid – on ikka ja lausa kamaluga, aga nad on kuskil mälestustes juba nii ühte sulandunud (nagu ma ka eelmises reisipostituses kirjutasin) ja muutunud lihtsalt üheks mõnusaks ja soojaks tundeks, mis augusti viimasele nädalale mõeldes tekib. Ma ei oska neid tundeid enam sõnadesse panna ja ma tean, et see on puhtalt mu enda laiskuse viga. Mõtlesin ju küll kohapeal olles, et kirjutan igal õhtul kõik üles. Laste naljakad ütlemised, totrad kaklused, hetked mis rõõmustasid, mis vihastasid, mida sõime, mida nägime ja eelkõige – mida tundsime.
Ja siis jõudsid need õhtud kätte ja me mängisime lauamänge, kiikusime, paitasime naabrite kassi, proovisime võidu Milot magama saada, vaatasime tähti ja lihtsalt olime. Ma ei tahtnud neid ilusaid hetki murda vaid selleks, et need üles märkida. Ja nii nad läksidki lihtsalt mööda. Osadest jäid alles pildid, teistest mälupildid.
Ühesõnaga praegu, mil ma juba vaikselt ühe kõrvaga jõululaule kuulata tahaks, tundub olevat viimane aeg sellele suveseiklusele joon alla tõmmata. Ehk siis palun mõned rannapildid ja null sõna. No peale nende, mis siin juba on, eks.
Hot mama!
Ull, pigem väsinud mama 😀