Üks postitus mu Instagramis tõi mu postkasti päris mitu küsimust, nii et ma otsustasin siis siia ka jutustama tulla. Nimelt on detsembris meie kuueliikmeline pere veelgi suurem. Juba mitu aastat sätib end detsembris meie majapidamisse sisse ka Suusi.
Suusi on üks väike päkapikk, kelle kohta teame me nii palju, et tal on pruunid juuksed, ta läks eelmisel aastal kooli nagu Leenu ja talle meeldib kõõõiiige rohkem siin ilma peal joonistada. No ja lastele sussi sisse midagi toredat viia! Suusi alles õpib seda päkapikutamist, aga meie meelest tuleb tal väga hästi välja. Ja kuna ta on ka väga jutukas, siis jätab ta tüdrukutele tihti kirjasid-joonistusi. Ikka eesti keeles. Sellest, et Suusi on kohale jõudnud, annab enamasti märku väikene võluuks, mis kuskile ilmub. Eelmisel aastal näiteks mängutuppa. Ella veetis eelmisel aastal ikka mitu head tundi kokku selle ukse ees valvates, et äkki tabab kellegi minemas-tulemas.
Üks Eileeni poolt eelmisel aastal jäetud kirjadest. Selleks aastaks on ta õnneks veidi paremini mõistnud, et eesti keeles saab kirjutada nii nagu kuuleme – pole nagu prantsuse keel, kus peab pidevalt mõtlema mis kombinatsioonidega mis hääldus. See “soule” ja “kouitas” selles kirjas on selles osas ideaalne näide, ka Bruno ütles, et kirjutaks need sõnad niiviisi kui ta õiget kirjapilti ei teaks.
Päkapikkude sädelev salauks. Kuulu järgi olevat see tegelikult olnud hoopis pruun, aga Päkapikkude Ülemnõukogu leidis, et roosa JA sädelev passiks ikka mitu korda paremini, sest läbi sädeleva ukse on ikka hoopis teine tera lastele sussi sisse head-paremat vedada!
Meie suureks üllatuseks ei tulnud Suusi eelmisel aastal üksinda. Kuuldes, et tüdrukutega liitub varsti väike vend, andis ta teada, et temalgi on vend. Armas, aga võib-olla liiga lustliku meelega Peeter, kellel on vaja silma peal hoida. Jõuluvana aga ei jõua – kiired ajad. Suusi palus tüdrukute abi, et ehk saaksid nemad teda aidata ja teha kindlaks, et Peeter hästi käituks.
Alguses olid tüdrukud täitsa nõutud – mis Peeter? Ja kuidas me ta üldse ära tunneme? See küsimus sai muidugi üsna ruttu vastuse, sest Peetri leidsime kärmelt – kõikus teine rõõmsalt kuusepuu tipus. Leppisime tüdrukutega kokku, et otsime igal hommikul Peetri üles ja viime päkapikkude võluukse ette ning loeme sõnad peale!
Peetrit muidugi meie manitsused suurt ei heidutanud. Küll proovis ta öösel ilmselt kooki teha, aga kukutas kogemata hoopis jahukoti ümber, küll kõikus ta kardinapuude otsas, lükkas riiulitelt asju maha, mängis vetsupaberiga kui ka, oh õudust, võttis osa suure osa maailma nelja-viieaastaste lemmikutest ehk kakanaljadest ja istus nukkude potile, kuhu šokolaadikomme poetas. Palusime ja seletasime iga päev, aga Peeter ainult naeratas ja läks öösel ikka kolama. Ükskord sai isegi natuke viga – kukkus teine mängutoas põrandale laokile jäetud legode otsa ja leidsime ta lahases jalaga. Suusi jättis ka hiljem natuke mureliku kirja, et ta isegi oli öösel kukkunud ja täitsa hirmus on niiviisi pimedas liigelda. Ella ja Eileen tegid sellest muidugi järelduse, et ilmselt tuleks siis ööseks lamp põlema jätta. Väikese suunamisega jõudsid nad ka sinnamaale, et võib-olla oleks lihtsalt arukam oma koli põrandalt õhtuti ära koristada.
Peeter ehitas endale käepärastest vahenditest kiige. Ju tal oli niiviisi hea ülevaade kodus toimuvast!
Peeter tegi küll kamaluga pahandust, aga meil sündis sellest küll ainult head. Alustuseks oli Peetri otsimine tüdrukutele üks päris hea koostööharjutus. Selle asemel, et koos kuskile suunas tormi joosta, jaotasid nad kenasti kodu ära ja hargnesid laiali – igaühel oma tsoon, mida kontrollida. Ja meie tundsime rõõmu sülle kukkunud võimaluse eest kasutada Peetri öiseid kondamisi natukene pedagoogilisemalt ehk siis lastega arutada selle üle miks mõned asjad (näiteks mööbli otsas turnimine) pole hea mõte, mis olukordades abi küsida, mida teha teatud ohuolukordade puhul. Eks me püsisime ikka pigem mängulises toonis, aga oli hea, et Peeter natuke nagu näitas ette ja andis meile seeläbi võimaluse teatud olukordade üle arutada. Niimoodi kui on silma ees, siis on ikka kergem selmet “aga kui oleks nii ja oleks naa”.
Sel aastal on tüdrukud natukene mures olnud. Kolisime Bruno vanemate juurde, aga aadress on meil juba märgitud tulevase kodu oma – kas Suusi ja Peeter teavad üldse kuhu tulla? Nad siis kolmekesi joonistasid-kirjutasid ja panid mõned kommid ka juurde lootuses, et no kommilõhna võtab küll iga päkapikunina üles! Ja hommikul olidki kadunud nii kirjad kui kommid. Üks kommipaber oli maha jäetud, kahtlustasime, et ilmselt läks päkapikkudel kõht suuri kirju nähes juba eos tühjaks ja nad siis pistsid kohe ühe nahka ning paber ei mahtunudki enam kuskile. Selle peale jättis Eileen muidugi kohe uue kirja, et prügi ei tohi maha visata!!! Kujutan ette, et päkapikk ilmselt natuke häbenes, aga kindlasti võttis kuulda!
Nagu te vast isegi aru saate, siis on Peeter inspireeritud üsna populaarsest elf on the shelf traditsioonist. Lihtsalt meie endi reeglitega, et sobituks paremini meie argipäeva ja meie eluga. Muidugi võiks Peeter tunduvalt paremini käituda ja lihtsalt end igal ööl ära peita, aga meile täitsa meeldib see natuke rumalusi tegev Peeter. Muidugi selle maja lapsevanematele on Peetri lollused mõnel hommikul lisaülesandeks koristamise näol, aga sellest pole hullu. Laste silmad nähes jahust Peetrit, kes on üritanud kooki teha, olid nii suurt nalja (ja nõks etteheidet) täis, et selle nimel võis natuke koristada küll.
Nii lahe idee!
Aitäh!
Seda päkapikkudele kirjutamist ja kirjade saamist meenutavad mu 20+ lapsed siiani. Meil oli kaks päkapikku, kes siia kaugele Kanadamaale Eestist tulnud. Kriks ja Tiuks oskasid sellepärast ainult eesti keelt. Minu üks lahendusi, kuidas tüdrukute jaoks eesti keelt “sisse sööta” Siinsete laste jaoks on aga päkapikud, kes ringi hiilivad ja sussi sisse kommi toovad, võõras mõiste. Ka enamusele eesti juurtega lastele.
Nii vahva, et lastele sellise traditsiooni lõid!
Ma mõtlen ka, et kuidas ma meie geograafiliselt segases perekonnas seda eestlaste päkapikutamist ja Kanada elf-on-the-shelfi ja jõulusokke ja kõike muud ühendan. Ja tulin ka järeldusele, et tuleb üks kirjavahetus… aga mulle tundub,et mul on veel aastakene aega, et seda kõike veel planeerida.