15.05.2015 hommik. Ärkasin ja mõtlesin, et täna võiks küll see beebi sündida, sest kuupäev on ju nõnda ilus.
Paraku oli sama ilus ka mu enesetunne. Ei vähimatki ebamugavust, ei ühtki valupojakest. Vastupidi..olemine oli hoopis kerge ja.. mõnus?
Kella kümneks oli meil määratud järjekordne kontrollvisiit tegemaks selgeks, et beebiga on kõik hästi.
Kuna ma teadsin, et null sünnitustegevuse puhul pistetaks mulle näppu leht, mis suunaks mind lahkelt pühapäeval esilekutsumisele, siis olin ma terve eelneva õhtu ka esilekutsumise kohta lugenud ja end ette valmistanud, et beebile aega natukenegi juurde kaubelda,et teda päris pühapäeval soojast pesast välja ei sunnitaks, vaid lastaks tal vähemalt esmaspäevanigi mõelda, et kas ja kuidas.. 
Kohale jõudes võttis meid taaskord vastu praktikant, aga sel korral natukene enesekindlam ja asjalikum.
Minul hakkas temast lausa ühel hetkel kahju, sest Bruno, kes on muidu vana rahu ja üks sõbralikemaid inimesi, tõstis ta peale ikka korralikult häält.
Miks? Noh, sest tuli tema ühel hetkel jutuga, et neil on ühe vereproovi tulemused kaotsi läinud.. Vereproovi, mis tehti mulle teist korda kolmapäeval, sest ka esimesed tulemused olid kaotsi läinud ( olgu öeldud, et kui mul muidu oli vererõhk stabiilselt 125-130 peal, siis tema ” noh, kogemata kadusid tulemused JÄLLE ära” jutu peale tõusis see kohe 170 peale)
Kuna mõlemast verevõtust ilutsesid mu veenidel sinikad, siis sai Bruno “natukene”pahaseks ja soovitas, et laboratoorium võiks neil end paremini organiseerima õppida ja keegi mind enam rohkem ei torgi.
Tundus, et neil endil oli ka häbi ja nad vist olid isegi valmis mind torkimata jätma, aga mul ikka hing heldis ja ratsionaalsus koputas ka õlale, et oleks ikka kena kui kõikide proovide vastused olemas oleks.
Lähemalt ma sellest verevõtust rääkida ei taha, sest nii pikalt pole mul kunagi verd võetud ja see kuidas ta selle nõelaga edasi-tagasi susserdas, seda keerutas ja ühel hetkel totsiku valesti nõela külge kinnitas, nii et ta kittel verd täis lendas.. noh, edaspidi ma siiski arvan, et minu peal pole vaja verevõttu õppida Muid asju veel, aga nõeltega ma enam kedagi enda kallale siiski ei lase. Mu käed näevad hetkel lihtsalt välja nagu mul oleks tõsisemat sorti heroiiniprobleem..
Minnes aga ülejäänud visiidi juurde, siis ma südames lootsin, et ehk on kahe päevaga avatust juurde tekkinud, aga mõistagi sain pettuda. Ikka ja jälle ühe sõrme jagu. No mis seal ikka.
Igatahes lebasin ma siis seal ktg all kena tunnikese ja seejärel saime süüa otsima minna, sest tuli välja, et just seda olid teinud kõik ultraheliarstid.
Tagasi jõudes tuli mõistagi oodata veretesti vastuseid ja siis oodata lihtsalt ja noh..ühesõnaga üks väga ootamist täis hommikupoolik oli. Visiit, mis oleks pidanud kestma maksimum tund, kestis lõpuks 5h.
Just siis kui me hakkasime end rõõmsalt koju sättima ja mina üritasin peas välja juurida millise ämmaemandaga ma peaksin kauplema, et esilekutsumist tehtaks esmaspäeval, taheti mind jälle ktg alla panna.
Nimelt ilmnes, et esimese hommikuse ktg ajal olid beebi südametoonid mõneks hetkeks läinud 200 peale ja arstidele see ei meeldinud. Seetõttu sain ma ka ühe täiendava ktg ja ühe enne eeldatavat lahkumist.
Kõik numbrid olid ilusad ja korras, mistõttu olin ma üsna üllatunud kui ühel hetkel marssis tuppa med-õde, kes teatas ” Arst otsustas, et kuna olete nagunii tähtajast üle, siis hakkame täna esile kutsuma”.
Mul oli tunne nagu oleksin puuga pähe saanud. Ma tahtsin ju võimalikult loomulikku sünnitust. Ma ei tahtnud esilekutsumist. Ja eriti ei tahtnud ma seda nüüd ja kohe. Ma polnud ju valmis.
Minu jaoks oli see otsus liiga ennatlik ja rutakas, aga ma sain aru, et minu arvamus siin enam ei loe ja vaidlusruumi pole.
Seega lihtsalt ohkasin, pühkisin oma pisarad, mis olukorra kiire muutuse tõttu tekkinud olid, ja astusin julgelt sisse sünnitusosakonda teadmisega, et varsti-varsti kohtun ma oma beebiga!
P.S. Loodan, et keegi ei pahanda,et ma jutu tükkideks hakkisin, aga kuna mu enda jaoks oli algusest lõpuni kolm faasi, siis leidsin, et oleks kõige mõistlikum ka lugu ise kolmeks jaotada
jee, ootan teist ja kolmandat osa väga!
Ootan järgmist osa
Nii veider on, et ma elan nii väga kaasa kõigele kuigi endal beebit pole ja lähiajal ei plaani ka saada. Aga Sulle ja Su perele palju õnne! (:
Suur aitäh! See kaasaelamine on mulle väga positiivselt mõjunud
Jään põnevusega teisi osasid ootama!
Kallistused teile! 
Kohe varsti tuleb viimane ka üles
Kas olete juba kodus? Palju õnne teie perele! ☺
Ei ole kodus, siin hoitakse minimaalselt 3 päeva sees. Arvan, et enne teisipäeva veel kodu ei näe
See lugemine oli nagu mingi põnev film, mis huvitava koha peal otsa sai:) Ootan uusi osasid:)
Mulle endale oleks meeldinud kui oleks päriselus saanud pausi peale vajutada, oleks ära kulunud 😀
Olgu õeldud, et sünnilood liigutavad mind alati pisarateni ja esimese pisara poetades jään rõõmuga järge ootama
Oi, ära pisarda
Oo, kui põnev! Millal järgmist osa küll oodata on?
Homme hommikul
Praegu kirjutasin valmis 😀
Õnne veelkord! Väga ootan, et edasi lugeda
Aitäh!
Silly question… Aga mis selles sünni esilekutsumises nii halba on, et seda ei taheta?
Kas just halba, aga lihtsalt normaalkestusega rasedus võib minna 42. nädalani ja peale seda loetakse asja ülekantuks ja üsa pole enam beebi jaoks parim koht.
Ühesõnaga kui kõik näitajad on head, siis tegelikult ei ole mingit põhjust miks hakata beebit varem välja “kiskuma/meelitama”. Muidugi tuleb arvesse võtta seda, et osadel juhtudel võib esilekutsumisega paar päeva minna, nii et seda eriti 42. nädala täitumise peale ei jäeta.
Miks mina seda ei tahtnud oli lihtne : sünnitustegevus ei alga loomulikult ja suure tõenäosusega on valud kordades tugevamad kui loomulikul teel alanud sünnitusega. Kui muidu tehakse epiduraali alates 4cm avatusest, siis mulle pakuti kohe peale geeli panekut, et äkki teeks ära, sest pidi väga kohutavaks minema. Nagu nad ise ütlesid, siis keha lihtsalt pole valmis.
Ja selles ongi minu jaoks asi, et kehal ei ole aega harjuda ja kõik on intensiivsem
See esile kutsumine mingi lust ja lillepidu polnud, jah 😀
No nii haige, miks ei anta seal sünnitajale rohkem vabadust?? Millal Eestis hakatakse sünnitust esile kutsuma muidu? Mind nii ajaks närvi vist kui teaksin, et tegelikult saab ka teisiti ja Eestis vist ongi natuke (või paljud) asjad teisiti ja siis ei jäeta isegi valikuvõimalust..
Eestis ilmselt oleneb. Samas kui ma õigesti mäletan, siis Fertilitases sain ma paberi näppu 41+3ks, nii et isegi päevavõrra varasemaks kui siin. Seal küll mängis rolli see, et nad ei tahtnud nädalavahetusele panna esilekutsumist ja 41+6 oleks liiga hilja olnud
Mina sain paberi esilekutsumiseks näiteks 41+5 Eestis, aga kohale minnes otsustati, et laps on veel päris pisike ja näitajad korras ning saadeti tagasi koju. Kuna beebi aga ikka tulla ei tahtnud, siis tulemuslik esilekutsumine oli 42+4. Aga see on vist üpris erakordne juhus.
Ma ka ootan väga uusi osasid!
Palju-palju õnne! Uuele inimesele imeilusat elu!
Suur-suur aitäh!
Õnnesoovid ka siitpoolt! Jään ootama järgmisi lugusid. Elan juba nädalaid su ootamisele kaasa, endal veel värskelt meeles see tulemine.
Aitäh!
Palju, palju õnne teie perele pesamuna sünni puhul!!!:)
Ootan juba põnevusega järgmist kahte osa:)
Palju edu ja jaksu Sulle haiglasse ja loodan, et saad peagi koju. Vahva oleks lugeda Eileeni esimeste emotsioonide kohta ka kui ta beebit näeb
Aitäh!
Koju saame esialgsete prognooside järgi vast ülehomme
Britt, see on uskumatu kuidas sa suudad oma blogiga niimoodi paeluda. Me ei ole tuttavad, aga sattusin su blogi lugema ca aasta tagasi ja selle ajaga oled sa mulle nii omaks muutunud. Su kirjutamisoskus on erakordne ja nii vahetu ja no su huumorimeel on täpselt see mis olema peab.
Tegelikult aga soovin teile seal südamest ònne Sòstrakese sünni puhul, olete väga tubli, positiivne ja vahva perekond. Ootan pònevusega hommikut, et lugeda Sòstrakese teist osa :).
Kui Sa teaksid kui rõõmsaks see kommentaar mind tegi!
Selliseid sõnu on alati väga-väga vahva kuulda 
Suur aitäh õnnesoovide eest mõistagi ka :)!
Palju palju õnne veelkord
Ma täitsa imestan, et ma järgmisi osasid nii väga lugeda tahan. Üldiselt mind sünnituslood väga ei tõmba, vähemalt peale enda oma enam mitte 😀
Aitäh, Aili!
Jah, tuttav tunne, et enne kui ära sünnitad, siis loed kõikide lugusid ja kui endal läbi tehtud, siis veel mingi ajaperioodi huvitab võrdluse mõttes aga hiljem enam nii väga mitte 😀
Ma küll mõnikord kahe raseduse vahepeal lugesin ka teiste omi, aga pigem üksikuid