Eesti mängib praegu jalkat. Prantsusmaa ka. Küll mitte omavahel. Ühed võidavad, teised kaotavad. Brunol on mingil kummalisel põhjusel seljas hoopis kollane Brasiilia särk. Mul on täiesti kohutavalt külm olgugi, et termomeeter ütleb, et toas on 20 kraadi. Mõtlesin, et topin põlvikud jalga. Arvasin, et haarasin ülakorruselt kaasa sokid, aga tulid põlvikud. Trepid naksuvad, nii et ei söandanud vahetama ka minna. Põlvikutel oli kirjas suva. Muigasin. Tean küll, et firma, aga mul on ka. Suva. Võtsin põlvikud siiski ära. Need on ostetud mingis teises elus. Sellises, kus soonik mu reitel hingata lasi. Täna nad pigem karjusid. Reied siis.
Hakkasin täna ikka raamatut ka lugema, aga vist polnud hea mõte. 200 lehekülge on loetud ja ma pole veel kindel, kas on hea või halb raamat. Ehk 200 lehekülje pärast tean? Mulle mõneti tundub hea. Lausa kaunis mingil kummalisel kombel. Ja siis vahepeal tundub, et…ma ei tea, tahaks kedagi raputada. Räägib väga palju eskapismivormidest. Ja mina mõtlen, et ilmselt on lugemine minu oma. Et kui ma ei jaksa või ei taha oma mõtetega tegeleda, siis ma loen. Ma loen päris palju. Siit võib vist mingeid järeldusi teha.
Üritan vahepeal jõuludele mõelda. Nii palju toredaid mõtteid on juures, et kuidas seda maagiat veel rohkem luua. Ma vist väga suure osa aastast toimingi selles mingises jõulumaagiaelevuses. See natuke nagu toidaks mind mingil kummalisel viisil. Kõik need ettevalmistused ja kirjakesed ja kaunistused ja asjad. Ma vist ikka olen tõesti läbi ja lõhki sügis-talve inimene. Aga kinkide osas olen nõutu. Eriti Milo puhul, kelle sünnipäev ka jõuludele kuklasse hingab. Jõulude enda osas ka, aga see on mingi teine jutt. Mis ja kus ja kuidas ja. Kingijutud tegelikult on ikka aastast-aastasse samad. Legod. Raamatud. Lauamängud. Tegelikult igati mõistlikud soovid. Ja nad nii armsasti soovivad tegelikult nii vähe. Kui ma ütlen, et nad võivad kõik kirja panna kolm soovi (meilt ikka üks, aga juurde vanavanemad, ristivanemad), siis nad piirduvad kõik ühega. Ja kuna multikaid näevad nad ainult Netflixist, siis on nad üsna mõjutamata ka reklaamidest. Kooli ka mänguasju kaasa vedada ei tohi. Ühesõnaga sellised üsna rikkumata tegelased veel. Ma sain vist universumi viimase inimesena hiljuti teada, mis asjad need popitid on. Nähtavasti on ulmepopid. Lapsed polnud kuulnudki. Mõtlen, et vist pigem naudin kuni kestab. Oleks vist kena igatahes millalgi pigem varsti mõelda nendele kingiasjadele ja mitte viimasele hetkele toppama jääda.
Mina tegelikult võtaks rõõmuga kingina vastu raha tätoveeringufondi, aga kuna ükski mu lähedastest tätoveeringutest absoluutselt mitte midagi ei arva, siis ma seda fondi võin üksi pidada ja peangi. Tegelikult ma ei vajagi midagi. On ainult mõned asjad, mis mulle meeldiks. Raamatud ja vanemad muumitassid, mida enam ei toodeta. No ja mingid kimonokleidid on ka. Ratsionaalne täiskasvanu minus tahaks tegelikult ka kõigekindlat talvejopet. Natuke vähem täiskasvanu minus sooviks mingeid natuke liiga edevaid meigiasju. Mis on suht narr võttes arvesse, et 90% ajast käin ma ringi ketside, lõhkiste pükste, krunniga ja täiesti meigivabalt. Et ma nüüd ei tea, mida ma oma kallite huulepulkade ja kimonokleitidega peaks täpsemalt peale hakkama. Aa jah, ma mingil hetkel lennujaamas suurest igavusest nuusutasin erinevaid lõhnasid ja üks hakkas väga meeldima. Et ma oma pooleldi kodutu look’i juures võiks vast hästi ikka lõhnata.
Mul tegelikult on täitsa hea lõhn olemas, aga ma pole suutnud seda enam kasutada. Hakkab vastu. Mul on mingi vastik komme siduda lõhnu inimeste või olukordadega. Ja siis võibki juhtuda, et mingi aastaid meeldinud asi tundub äkitselt täiesti kohutav. Jube raiskamine tegelikult. Hea lõhn oli.
Prantsusmaa on vahepeal nii palju väravaid löönud, et mul hakkab vastastest kahju. Põlvikutelt passib ikka suva vastu. Endiselt on, jah.
Ma usun, et nad võidavad ilma, et ma peaks selle tunnistajaks olema. Õige aeg magama minekuks!
Kõik, mida ma oma peagi lähenevaks 33. sünnipäevaks tahan, on lihtsalt tavaline advendikalender. Kolmekümnendates naisterahva igati mõistlik soov
See on mu meelest täiesti normaalne soov! Eriti, et neid tavalisi pole üldse nii kerge leida enam. Käisin just ükspäev poes jahil ja igasuguseid kindereid, smartiseid, m&m’se jms täis kalendreid on terved riiulitäied, aga seda kõige lihtsamat aja nagu opakas taga.
Ma soovisin sünnipäevaks mis kohe kohe tuleb uut Raadiot . Veits tundsin end nagu pentskar kui mees sellega juba töölt koju tuli ja käskisin Elmari kiir valikusse panna aga samas . Mis siis et 28 saan savi kuulan mis tahan ,oma köögis üksi võin ju Maalehte lugeda ja Elmarit kuulata palju jaksan . Jõulude peale mõtlen 24/7 aga jõuluehete ja piparkookite peale ,kingi peale mitte veel. Kui nägin kalendrist et see aasta tuleb 1.Advent varem siis samas keksisin nagu väike laps aga õnneks ma pole ainuke ,peretuttav kellel ka see kuu lõpp sünnipäev keksis samamoodi kui kuulis seda ja ütles et jeee saan sünnat jõulu ehetega tähistada . Kes saab samamoodi 28 nagu mina . Nii ,et igas situatsioonis valitseb meis eri vanuses inimene mis on ju täiesti normaalne ja äge.
Muidugi loe-kuula seda, mis sind ennast rõõmustab.
See popit mul lapsed kodus koguaeg rääkisid popitist ja popitist et köigil on ja nemad ka tahavad. Mul polnud aimugi mis asi see on. Googeldasin lôpuks . Mötlesin et okei, ostan neile ka siis need , aga kuna need nii popid siis ei olnud kusagil ja netist mingi 15 euriga ka nagu osta ei raatsinud lôpuks siis tuli neid prismasse 6 euriga sai ostetud ja lapsed rahul☺️
Kas Milol kineetilise liiva komplekt on? See on päris tore mudimine mis võiks meeldida.
Meil mingi säärane oli, aga Milo oskas sellest arvata nii palju, et ta järjepidevalt kallas seda põrandale..Muidugi see oli mõned kuud tagasi. Ehk ta nüüd oskaks asja eesmärgipärasemalt kasutada. 😀
Lõhnatajust – kui mu esimene rasedus, millest seitse kuud nonstop oksendasin (sh ka öösel otse voodisse, kõikides Euroopa lennujaamade WC-des jne jne) otsa sai, viskasin ära kõik riided, lõhnad, kreemid jm, mida olin raseduse ajal pidanud kandma ja taluma. Isegi nüüd kaubamaja mõnede lõhnariiulite vahelt läbi minnes, hakkab kergelt iiveldama ja mingi tasakaalutunnetus läks ka paigast ära – mööda serpentiini rallit päris sõita enam ei saa;)
Mhmh, minul ka lõhnataju tunduvalt muutunud varasemaga võrreldes!