Talvemuljed, korontsik ja pidžaamaelu

Ma ei tea, kas kedagi üldse üllatab, et ma tulin nädal tagasi koju tagasi, aga kuna ma nädala pärast uuesti ära lähen, siis seisab mu kohver nurgas täpselt sama targalt ja lahti pakkimata. Ainsana haarasin sealt hambaharja ja ülejäänu osas olen iga päev mõelnud, et jõuab, küll jõuab. Ja nüüd juba mõtlen, et on sel üldse mõtet? Ruumi võtab ainult meeletult.

Tahtsin suuremad tüdrukud ka kaasa võtta järgmisel nädalal tulles, aga pidin sellele plaanile kahjuks kriipsu peale tõmbama. Ma oleks neile tahtnud sellist, noh…keelekümblust vanaemaga, aga pole võimalik. Pluss on mul endal selle ajaperioodi jooksul natuke liiga mitu päeva, mil mul oleks neile terveks päevaks hoidjat vaja, nii et ilmselt on neil siia jäädes siiski toredam. Nii ma endale ütlen vähemalt.

Eelmine käik läks ruttu. Liiga ruttu. Nagu alati. Iga kord ütlen endale, et järgmine kord ei planeeri kõiki päevi nii täis, et ma ainult jooksen-jooksen-jooksen ja siis olen öösel kolmeni ärkvel, sest ma saan lõpuks oma mõtetega olla üksi. Ühesõnaga väsitas see nädal mind nii ära, et koju tagasi jõudes magasin ma vist 15 tundi järjest, millele järgnes üsna ruttu ka kolmetunnine lõunauinak. Seega nüüd ma väldin plaane tegemast ja mõtlen, et võikski lihtsalt teha tööd ja…puhata. Ning jah, minu jaoks sobivad need kaks suurepäraselt kokku.

Ühtlasi polnud ma aastaid keset talve Eestis käinud ja see noh…ütleme nii, et tuletas mulle meelde ka seda, et mulle talv oluliselt ei meeldi. Alguses oli ilus ja ahhetasin-ohhetasin kui lund aina langes ja langes. Siis tekkis juba mõte, et kaua võib ja kui lõpuks enam midagi peale lumehangede ei näinud, viskas üle ka. Samal ajal saatis Bruno videosid roheluses kiikuvatest lastest. 😀 Ma selle talveasja üle pean vist ikka natuke veel mõtlema, et kas ja kui palju ma seda nalja mitu kuud järjest jaksaks kannatada. Bussiga sõites võib-olla veel. Aga jalakäijana oli error ja autoga poleks kohe kindlasti tahtnud sõita. Lõpuks oli mu telefonikaamera täis selliseid pilte, mida ma suure imestusega jagasin.

Ja see ju ometi pole veel midagi, eks! Aga no inimene pole enam harjunud. Millega, ma olen harjunud, on pidžaamas olemine. Lausa sedavõrd, et täna sain ka sünnipäevakingiks ühe imeilusa pidžaama. Mul on neid tõesti rohkem kui ilusaid kleite ja see vist ütleb mu kohta nii mõndagi. Vist.

Selles pidžaamas veetsin ma võib-olla liiga palju aega, aga samas noh..ilus asi ka. Näiteks möödus selles pidžaamas suur osa minu ja sõbranna pannkoogiõhtust. Kooker võttis ühendust ja pakkus, et saadab ja kuna olin neist varem ka kuulnud, siis nõustusin rõõmuga. Ja noh, söögiprobleemi lahendas ka üheks õhtuks mugavalt. Ma pikemat reklaami tegema ei hakka siinkohal, aga mu meelest väga äge lahendus/idee ja sünnipäevadeks ideaalne. Kogused on muidugi ka korralikud, nii et lõppkokkuvõttes sõin ma neid veel mitu päeva.

Ja mõni päev hiljem käisin ma samas pidžaamas ka peol. Ma ausalt luban teile, et see oligi pidžaamapidu ja mu laiskus ei ole lihtsalt uuele tasemele tõusnud.. Hästi tore pidu oli. Selline, kus ma kohe kindlalt raiusin, et mina mingi valemiga tekiilat ei joo. Ja siis jõin. Ja kus ma kohe kindlasti ei tahtnud tünnisauna minna, sest kurk on mu Achilleuse kand ja miinuskraadides poolpaljalt ringi jooksmine tundus mulle MINU jaoks arulage. Ja kus ma kindlasti just seda tegin. Aga vähemalt ma lubasin, et lumme kindlasti eelpoolnimetatud põhjustel ei hüppa. Ikka selleks, et seda teha. Ja mõistagi polnud mul plaanis karaoket laulda. Ma vist ei pea edasi isegi kommenteerima. Igatahes tuleb välja, et kui keegi mu nime piisavalt palju järjest korrutab, siis see veenab mind päris hästi. Aga tõesti oli tore. Unetunde jäi ainult väheks, aga see on mõistagi vaid mu enda süü. Ja see tekiila jälitas mind veel edasi. Pühapäeval oli perepidu, kus selgus, et mu ema polnud kunagi tekiilat joonud. Ja mida head inimesed ikka teevad? Valavad selle pitsi täis, et inimene saaks proovida ja võtavad koos temaga. Mul on selleks ja järgmiseks aastaks tekiiladoos täiesti kindlalt nüüd täis saanud.

See, et ma sinna tünnisauna sattusin oli muidugi võimalik ka ainult seetõttu, et ma endale trikoo ostsin. Mul ei olnud see tegelikult niivõrd plaaniski, aga poodides ringi kolades sattusin ühte, kus juhtumisi olid just ujumisriided sooduses ja kuna mul selliseid asju enam absoluutselt pole, siis tundus hea mõte üks isend endale osta. Ning jah, ise ma ta peole ka kaasa võtsin, sest eks ma ikka natukene tean ka ennast..

Ma seda trikood vaatasin tegelikult kaua. No meeldis ja väga. Aga siis jaurasin oma peas, et jeesus, mul on ju lapsed! Ja ma olen üle kolmekümne! Ja veel mingeid pseudoprobleeme. Kuniks käis sähvatus ära, et…mis siis? No ja siis ostsin ära ja ei kahetsenud (ok, seda hinda vb natuke siiski, sest isegi soodukaga oli see minu hinnangul pigem väga kallis), sest lõppkokkuvõttes ma vist ikka võin kanda täpselt seda, mis mulle meeldib?

Ja mu armas Pere ja Kodu sai vahepeal 28! Näete, nii palju pidusid mahtus sellesse nädalasse. Väga hea küpsisetort oli ka.

Ja ühel hommikul nii imeilus taevas.

Korter, kus ma ööbisin oli täiesti ideaalse asukohaga. Kontorist täpselt üle tee. Ehk siis igale poole sain jalutatud ja vaade oli mõnus. Hind taaskord pigem mitte nii mõnus, aga eks ma üritasin seda endale ratsionaliseerida sellega, et nendel kordadel, mil väljas jaurasin, oli taksomajandus soodsam.

Järgmisel nädalal olen siiski veidi hinnatundlikum. Ent asukohatundlikkus siiski püsib. Valisin siis Kalamaja, sobib ka kenasti.

Ja ühe suveniiri tõin ka Eestist kaasa. Mul ausalt öeldes oli algusest peale sisetunne, et ma selle endaga kaasa toon. Tunne ei petnud. Teisipäeva õhtul koju jõudes läksin PCR’i tegema ja sain positiivse vastuse, mis mind üleliia ei üllatanud, sest ma vist ei tea praegu üleliia palju inimesi, kes kas poleks praegu või viimase paari nädala jooksul olnud positiivsed või lähikontaktsed. Minu ametlik isolatsioon sai sünnipäevakingiks tänasega läbi, aga kuna mu laupäeval antud proov oli veel positiivne ja mul nagunii kuskile minna pole, siis ma paar päeva istun veel oma urus rahumeeli edasi.

Mul läks see asi pigem väga kergelt. Ei tea kas aitasid kaasa sutsakad või loomulik immuunsus (ok, ma ise ka naeran selle osa peale tegelikult, sest mul on sellega väga nirusti). Ma tegelikult tegin Eestis vist põhimõtteliselt iga päev kiirtesti. Mõnikord ka hommikul ja õhtul. Mitte, et ma meeletu närvihaige oleks, aga ma lihtsalt tahtsin vältida varianti, et ma asümptomaatilisena ringi lippaks ja teisi nakataks. Ja teisipäevani olidki kõik testid negatiivsed. Esmaspäeva õhtul oli mul aga natuke kummaline olla. Nagu veidi palav. Samas olin ma selleks hetkeks ka täiesti üleväsinud. Viimasel kolmel ööl olin ma ehk kokku maganud kaheksa tundi. Seega panin ma selle ka väsimuse arvele. Kolmapäeval olin ma VÄGA väsinud ja tuli väike köha ja neljapäeva õhtuks ei olnud enam mitte midagi. Või noh, olgu, üks ja peamine asi ikka oli. Ja see on veel täna ka – kopsumaht on läinud. Kui ma neljapäeval kolmandale korrusele koos Miloga üritasin minna, siis olin ma juba teisel korrusel valmis testamenti kirjutama. Lihtsalt said otsa nii õhk kui jaks. Õhupalle puhudes läks silme eest konkreetselt mustaks ja tordilt sain küünlad puhutud küll ainult tänu lastele. Aga lõhna-, ja haistmismeel jäid alles ja üldiselt hindaks ikka seda asja enda puhul kergeks.

Alguses muretsesin väga selle üle, et ma ülejäänud perekonda ei nakataks. Leppisime kokku, et hoian distantsi, kannan kodus maski ja ise lapsi magama ei pane, üleliia ei tegele. Umbes neljapäevaks olimegi kõik sellest korraldusest väsinud ja leidsime, et nii või naa on kõik pidevalt kõikide lähikontaktsed. Võtsin oma maski ära ja läksime tavalise eluga edasi. Laupäeval käisime kõik kollektiivselt testi tegemas. Ma olin kindel, et vähemalt Milo ja Eloise on positiivsed, sest neil oli algusest peale kõige raskem olukorda mõista ja Milo kakkus mu maski pidevalt eest, üritas musitada. Aga…kõik olid negatiivsed. Mina ise jätkuvalt positiivne. Kuna Liisu hakkas eile siiski näost veits ära minema, siis tegime talle täna kiirtesti, aga seegi on negatiivne. Otsustasime, et kolmapäeval teevad kõik ühed kiirtestid ja siis loeme selle loo lõppenuks. Kui just kellelgi mingeid sümptomeid ei teki, mis laborisse testi tegema saadaks.

Ühesõnaga sellised lood. Ja täna on üsna sünnipäevane päev, mis võrdub pitsaõhtu ja Netflixiga. See 31 tuli ikka üsna ruttu kätte!