• Esileht
  • Lapsed
  • KKK
  • Kõik meist
  • Pulmast
  • Kontakt
    • 
    • 
    • 
    • 

Briti blogi

Tsauki beebi

9. november 2017 by britt 14 Comments

Hurraa, majas on üks 3-kuune! Muidugi tuleb öelda, et nõnda pisikese inimese kohta oskab ta teha üsna kõva häält. Umbes nagu kass, kes end lõviks peab. Väljaarvatud siis see osa, et kui Liisu hakkab oma häält demonstreerima, siis on see selline, et lõvid ilmselt paneksid ka käpad kõrvadele.

Kui ikka miski ei meeldi, siis teeb me beebi selle välja näitamisest ühe Väga Tähtsa Missiooni. Lausa nii tähtsa, et isegi hingamine langeb teisele kohale. Pole ju aega hinge tõmmata, kui on vaja südantlõhestavalt nutta, et keegi su sekundiks tähelepanuta jättis. Kujutan ette, kuidas ta oma peas ketrab: “kulamuse inimesed küll, kas te pole kuulnud, et armsaid beebisid lihtsalt ei panda niiviisi maha. SAATE ARU VÕI???”.

Aga Liisul on vist saamata jäänud see memo, et ta vaene ema siiski aeg-ajalt tahaks käia pesus ja teha süüa ja natukene koristada, tööd teha ja siis korra päevas lihtsalt jalad diivanile visata ja paariks sekundiks silmad kinni panna – ei midagi teha. See viimane on vaimse tervise huvides üsna oluline. Ja kuigi paljusid neid asju saab edukalt teha ka linasse seotud beebiga, siis näiteks pesus eelistan ma küll üksi käia. Nii palju, kui see muidugi võimalik on, sest eks meil ole siin kaks tegelast, kes ka igal võimalusel üritavad vannituppa hiilida ja siis omaette kihistada: “hihhhiiii, poooohhrrrgand” (Eileeni “r” on üks armsamaid asju).

Ühesõnaga selline suure lähedusvajadusega sülebeebi. Nagu eelmisedki. Ega mul seda lähedust ju kahju pakkuda pole. Selleks ma siin olengi. Lihtsalt vahepeal on vaja natukene kompromisse teha. Kuigi seda vist ei saa kompromissiks nimetada, kui teine osapool su peale kurjalt karjub.

Noh ja siis mõnikord, kui kohe üldse ei vea, on ta süles ka natukene kuri. Seda sel lihtsal põhjusel, et #väsinud. Tundub küll lihtne ja loogiline, et no jumal küll – on uni, siis silmad kinni ja maga. Eriti, kui oled beebi ja võid seda teha igal ajal, igas asendis ja nii kaua kui süda lustib. Kahjuks on elu irooniline ja enamik meist mõistavad seda, kui magus uni teeegeeelikult on alles siis, kui kohustused peale lendavad ja ei saagi enam magada, mil tuju tuleb. Ja eriti unevaenulikud on mõned beebid. Ning nii nad siis võitlevad. Nii une kui ka selle vastu, kes neid parajasti unne suigutada üritab.

“Vastik pahalane, ära tule siin mulle rääkima, et see mulle hea on!!”

Õnneks meie mürakaru (whisbear) siiski toimib ja suudab ta mõne minutiga hüpnotiseerida ning unne suigutada. Et viie minuti pärast ärgata. Väike power nap ja Eloise on tagasi tugevamana, kui eales varem. Ja valjemana 😀

Meie rõõmuks on ta siiski üsna mõistlik ja sellist nalja teeb vaid päeval. Öösel pole tal selle jaoks aega. See kulub siiski ÕNNEKS magamisele.

Väljaarvatud need hetked, mil tal on kell 4.30 väga vaja midagi öelda. Nagu väga-väga-väga. Ja kuskile minna. Nii need jalad sahmivad-sahmivad-sahmivad. Mina jään ainuüksi kogu selle sahmimise vaatamisest uuesti magama, sest jube väsitav tundub. Tavaliselt ta kuskile siiski ei jõua (kui siis teise voodi otsa) ja jutt jääb kah lühikeseks ning saab selle ärkamisvärgi ikka kaheksani venitatud. Ikka selleks, et uuesti sahmida ja jutustada, naeratada ning viimasel ajal ka rõõmsalt kilgata.

Viimast kutsub küll esile peamiselt see, kui keegi nuuskab või köhib. Mina olen suurest lõbustamisest oma hääle juba olematuks köhinud, nii et mõnda aega tuleb vist leppida lihtsalt naeratava beebiga. Või Ellaga, kes üritab köhimist imiteerida ja teeb lihtsalt “hõkhõõhõhk”, mis ei toimi küll Eloise’iga, aga ajab hoopis mind omaette vaikselt itsitama. Teine ju niiviisi südamest proovib :)

Lutti me Liisu ei taha. Mitte, et ma ise just ilmatuma suur lutisõber oleks. Pigem vastupidi. Mida vähem asju, millest võõrutada, seda rõõmsam. Aga mõnel äärmiselt inimlutisel päeval olen nõrkushetkel pakkunud küll. Isegi trikki üritanud teha. Noh, et paar tilka rinnapiima lutile või tilk D-vitamiini, et ehk lollitab ära. Ütleme nõnda, et no pole loll laps. Lihtsalt pole. Tõenäoliselt mõtleb omaette, et oot-oot, järgmine kord kui burksi tahad ja keegi sulle tüki silikooni suhu topib, siis vaatame mis nägu teed. Ega ma ilmselt head nägu ei teeks, nii et ju on Liisul point.

Noh ja mõistagi ei saa üle ega ümber sellest, kui palju raha mul juba oleks, kui saaksin euro iga korra eest, mil keegi ütleb: “Niiiiii Bruno nägu”.  Tänks sõbrad. Olin rase, sünnitasin, sain sünnitusjärgseid kokkutõmbeid ja kõike muud meeldivat ning beebi on ainult Bruno nägu. Aga noh, mis ma jorisen, ega ma ise ka päris pime pole. Igatahes olgu ta kelle nägu tahes, kuniks ta ka osakese Bruno iseloomust on saanud, on maailm nagunii vähemalt kaks korda parem paik.

Selline väike pusletükk meil. Ja kuigi ta ei arva sellest suurt midagi, kui ta maha pannakse ja päeval magamisse suhtub sama soojalt nagu mina triikimisse, siis tegelikult tundub mulle, et Liisu on meil siiani kõige lihtsam beebi. Seda nii raseduse, sünnituse, gaasivalude kui ka ööde põhjal. Eks näis, kuidas edasi sujub. Aga üldjoontes on suunurgad ülespoole ikka kordades rohkem kui allapoole!

liisu3k-2 liisu3k-4 liisu3k-8 liisu3k

Filed Under: Määratlemata

Comments

  1. Eileen says

    9. november 2017 at 14:57

    Kui selle koha avastad, kus sellisel moel raha saab teenida, siis kutsu mind ka kampa. “No küll see Hugo on teil ikka nii Jakobi nägu.” 😀 Mu isiklik “lemmik” on muidugi see:”Oii, isadustesti ei olegi vaja teha..” Hmm, muidu nagu oleks või? 😀 Agagaga Liisu on imearmas ja beebipilte on üldse raske vaadata, siis tahaks ise ka kohe kolmandat.

    Vasta
    • britt says

      9. november 2017 at 15:08

      Meil ka keegi ütles, et vähemalt on kindel, et pole naabrimehe laps :’D

      Vasta
  2. Sofikene says

    9. november 2017 at 15:25

    Jeeeeee! Veel keegi klubis, kellel ööpäevas tunde väheks jääb, et kõik tehtud saaks, mida süda soovib või mõistus käsib! Tegelikult ei ole ju ilus niimoodi Su murele reageerida, aga loodan Su tervele huumorimeelele, et mõistad mind! Nii hea on Sinu muhedat juttu lugeda, nii et leia ikka aega kirjutamiseks! Kallid kolmesele kaunikesele, mis siis, et valjuhäälsed!

    Vasta
    • Sofikene says

      9. november 2017 at 15:26

      Valjuhäälne *

      Vasta
    • britt says

      14. november 2017 at 22:02

      Mõistan muidugi! Viimasel ajal annab see tundide vähesus kohe eriti tunda :)

      Vasta
  3. kuidas kasvatada inimest says

    9. november 2017 at 15:59

    Teie tegemistest-olemistest on ikka nii meeldiv lugeda :)

    Vasta
    • britt says

      14. november 2017 at 22:01

      Aitäh! Ja mul on hea meel, et sa siin ikka piilumas käid, kuigi siin lugemist aina harvemaks jääb :)

      Vasta
      • kuidas kasvatada inimest says

        15. november 2017 at 09:45

        Seda toredam on aeg-ajalt lugemas käia :)

        Vasta
  4. Mari-Liis says

    9. november 2017 at 16:54

    Nagu loeks Ruubeni koopiat selle vahega, et pigem on kulm kortsus, kui naeratav nägu ja lihtne mul pole, aga sellel juba ka muud mu enda tervisega seotud mured. Aga tore on tuttavat teksti lugeda :)

    Vasta
    • britt says

      14. november 2017 at 22:00

      Loodan, et su tervisemured on sedasorti, mis ajaga paremaks minna saavad! Ega ma tegelikult objektiivselt ei oska ka öelda, et kas mul on lihtne või pole. Lihtsalt ma kuidagi ujun selle vooluga kaasa ja ei sea liigseid ootuseid kellelegi (eriti endale) ja siis nagu ongi kõik okei ja tundub lihtne 😀

      Vasta
  5. Maris K says

    11. november 2017 at 09:03

    Meile öeldakse hoopis kogu aeg, et laps on nii minu nägu, aga ikka ei oska midagi muud tarka vastata sellele kui et “vähemasti on kindel, et haiglas ei läinud sassi mõne teise beebiga” 😀

    Vasta
    • britt says

      14. november 2017 at 21:56

      Ega sellistele asjadele polegi vist midagi vastata eriti :)

      Vasta
  6. Merilyn says

    25. november 2017 at 09:25

    Lugesin täitsa suure muigega seda kohta, kus beebi otsustab öösel ärgata ja sahmima hakata . Meil toimub see vahepeal kl 5 hommikul või kl 6 hommikul. Käib üks suur hingeldamine ja jalgade-kätega rapsimine. Vahepeal natuke juttu ka sekka. Tegelikult on ikka nii vahva, mis sest, et tahaks ise hirmsasti edasi magada. :)

    Vasta
    • britt says

      28. november 2017 at 16:12

      Jaa, ma mõtlen ka, et ikka rohkem vahva kui häiriv. Ja pealegi see periood kestab nii vähe (kui nüüd üldiselt elueaga võrrelda) :)

      Vasta

Leave a Reply to Merilyn Cancel reply

Tere! Saame tuttavaks!

Tere! Saame tuttavaks!

Mina olen Britt ja siit blogist saad sa peamiselt lugeda sellest kuidas ma üritan Prantsusmaal järjepidevalt kasvatada oma nelja last, aga miskipärast kasvan kõige rohkem hoopis ise. Õnneks mitte enam pikkusesse :)

Kui tahad meie kohta rohkem teada saada, siis kliki pildil!

Otsi

Arhiiv

  • Aili

    Close preview

    Loading...
  • Anette

    Close preview

    Loading...
  • Liis

    Close preview

    Loading...
  • Jaanika

    Close preview

    Loading...
  • Eliise

    Close preview

    Loading...
  • Pille

    Close preview

    Loading...
  • Madli

    Close preview

    Loading...
  • Liisa

    Close preview

    Loading...
  • Rohelisem rohi

    Close preview

    Loading...
  • Triinu ja Tanel

    Close preview

    Loading...
  • Kuidas kasvatada inimest

    Close preview

    Loading...
  • Eveliis

    Close preview

    Loading...
  • Helen

    Close preview

    Loading...
  • Rohelohe

    Close preview

    Loading...
  • Mirjam

    Close preview

    Loading...
  • Anna-Liisa

    Close preview

    Loading...
  • Triin

    Close preview

    Loading...
  • Juurikas

    Close preview

    Loading...
  • Delina

    Close preview

    Loading...
  • Mariann V.

    Close preview

    Loading...
  • Paksuke

    Close preview

    Loading...
Blogis leiduva sisu ja piltide kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!

Blog Design by TinselPop