Tsauki beebi

Hurraa, majas on üks 3-kuune! Muidugi tuleb öelda, et nõnda pisikese inimese kohta oskab ta teha üsna kõva häält. Umbes nagu kass, kes end lõviks peab. Väljaarvatud siis see osa, et kui Liisu hakkab oma häält demonstreerima, siis on see selline, et lõvid ilmselt paneksid ka käpad kõrvadele.

Kui ikka miski ei meeldi, siis teeb me beebi selle välja näitamisest ühe Väga Tähtsa Missiooni. Lausa nii tähtsa, et isegi hingamine langeb teisele kohale. Pole ju aega hinge tõmmata, kui on vaja südantlõhestavalt nutta, et keegi su sekundiks tähelepanuta jättis. Kujutan ette, kuidas ta oma peas ketrab: “kulamuse inimesed küll, kas te pole kuulnud, et armsaid beebisid lihtsalt ei panda niiviisi maha. SAATE ARU VÕI???”.

Aga Liisul on vist saamata jäänud see memo, et ta vaene ema siiski aeg-ajalt tahaks käia pesus ja teha süüa ja natukene koristada, tööd teha ja siis korra päevas lihtsalt jalad diivanile visata ja paariks sekundiks silmad kinni panna – ei midagi teha. See viimane on vaimse tervise huvides üsna oluline. Ja kuigi paljusid neid asju saab edukalt teha ka linasse seotud beebiga, siis näiteks pesus eelistan ma küll üksi käia. Nii palju, kui see muidugi võimalik on, sest eks meil ole siin kaks tegelast, kes ka igal võimalusel üritavad vannituppa hiilida ja siis omaette kihistada: “hihhhiiii, poooohhrrrgand” (Eileeni “r” on üks armsamaid asju).

Ühesõnaga selline suure lähedusvajadusega sülebeebi. Nagu eelmisedki. Ega mul seda lähedust ju kahju pakkuda pole. Selleks ma siin olengi. Lihtsalt vahepeal on vaja natukene kompromisse teha. Kuigi seda vist ei saa kompromissiks nimetada, kui teine osapool su peale kurjalt karjub.

Noh ja siis mõnikord, kui kohe üldse ei vea, on ta süles ka natukene kuri. Seda sel lihtsal põhjusel, et #väsinud. Tundub küll lihtne ja loogiline, et no jumal küll – on uni, siis silmad kinni ja maga. Eriti, kui oled beebi ja võid seda teha igal ajal, igas asendis ja nii kaua kui süda lustib. Kahjuks on elu irooniline ja enamik meist mõistavad seda, kui magus uni teeegeeelikult on alles siis, kui kohustused peale lendavad ja ei saagi enam magada, mil tuju tuleb. Ja eriti unevaenulikud on mõned beebid. Ning nii nad siis võitlevad. Nii une kui ka selle vastu, kes neid parajasti unne suigutada üritab.

“Vastik pahalane, ära tule siin mulle rääkima, et see mulle hea on!!”

Õnneks meie mürakaru (whisbear) siiski toimib ja suudab ta mõne minutiga hüpnotiseerida ning unne suigutada. Et viie minuti pärast ärgata. Väike power nap ja Eloise on tagasi tugevamana, kui eales varem. Ja valjemana 😀

Meie rõõmuks on ta siiski üsna mõistlik ja sellist nalja teeb vaid päeval. Öösel pole tal selle jaoks aega. See kulub siiski ÕNNEKS magamisele.

Väljaarvatud need hetked, mil tal on kell 4.30 väga vaja midagi öelda. Nagu väga-väga-väga. Ja kuskile minna. Nii need jalad sahmivad-sahmivad-sahmivad. Mina jään ainuüksi kogu selle sahmimise vaatamisest uuesti magama, sest jube väsitav tundub. Tavaliselt ta kuskile siiski ei jõua (kui siis teise voodi otsa) ja jutt jääb kah lühikeseks ning saab selle ärkamisvärgi ikka kaheksani venitatud. Ikka selleks, et uuesti sahmida ja jutustada, naeratada ning viimasel ajal ka rõõmsalt kilgata.

Viimast kutsub küll esile peamiselt see, kui keegi nuuskab või köhib. Mina olen suurest lõbustamisest oma hääle juba olematuks köhinud, nii et mõnda aega tuleb vist leppida lihtsalt naeratava beebiga. Või Ellaga, kes üritab köhimist imiteerida ja teeb lihtsalt “hõkhõõhõhk”, mis ei toimi küll Eloise’iga, aga ajab hoopis mind omaette vaikselt itsitama. Teine ju niiviisi südamest proovib

Lutti me Liisu ei taha. Mitte, et ma ise just ilmatuma suur lutisõber oleks. Pigem vastupidi. Mida vähem asju, millest võõrutada, seda rõõmsam. Aga mõnel äärmiselt inimlutisel päeval olen nõrkushetkel pakkunud küll. Isegi trikki üritanud teha. Noh, et paar tilka rinnapiima lutile või tilk D-vitamiini, et ehk lollitab ära. Ütleme nõnda, et no pole loll laps. Lihtsalt pole. Tõenäoliselt mõtleb omaette, et oot-oot, järgmine kord kui burksi tahad ja keegi sulle tüki silikooni suhu topib, siis vaatame mis nägu teed. Ega ma ilmselt head nägu ei teeks, nii et ju on Liisul point.

Noh ja mõistagi ei saa üle ega ümber sellest, kui palju raha mul juba oleks, kui saaksin euro iga korra eest, mil keegi ütleb: “Niiiiii Bruno nägu”.  Tänks sõbrad. Olin rase, sünnitasin, sain sünnitusjärgseid kokkutõmbeid ja kõike muud meeldivat ning beebi on ainult Bruno nägu. Aga noh, mis ma jorisen, ega ma ise ka päris pime pole. Igatahes olgu ta kelle nägu tahes, kuniks ta ka osakese Bruno iseloomust on saanud, on maailm nagunii vähemalt kaks korda parem paik.

Selline väike pusletükk meil. Ja kuigi ta ei arva sellest suurt midagi, kui ta maha pannakse ja päeval magamisse suhtub sama soojalt nagu mina triikimisse, siis tegelikult tundub mulle, et Liisu on meil siiani kõige lihtsam beebi. Seda nii raseduse, sünnituse, gaasivalude kui ka ööde põhjal. Eks näis, kuidas edasi sujub. Aga üldjoontes on suunurgad ülespoole ikka kordades rohkem kui allapoole!