Mõtlesin korra, et valin hea ja kerge lahenduse. Ei kirjuta. Hoopis panen siia midagi, mille ühel teisel päeval kirjutasin. Veel ühe jutukese. Aga siis hakkasin mõtlema, et kui ma neid kõiki siin niiviisi jagan, siis ühel hetkel pole kaante vahele ju midagi panna. Niisiis otsustasin korraks veidi kade olla ja mitte jagada.
Õues on terve päeva olnud paks udu. Vahepeal mõtlen, et ma vist olen veidi imelik, et see on natuke nagu mu lemmikilm. Selline paks uduloor, millest läbi ei näe. Näeme tänavapoolsetest akendest jõge ja selle teist kallast. No sellisel hea ilmaga päeval. Tavaliselt on nõnda, et hommikul on kogu tänav mattunud justkui valgesse pilve ja tund-tunni haaval hakkab aina rohkem nähtavale tulema. Teeotsas olev liiklusmärk, jõgi, teine kallas. Kõik ilmuvad tasakesti, peaaegu hiilides. Kuniks ühel hetkel on kadunud ka viimne matjas udukild ja nähtavale tulnud sinine taevas. Ja siis õhtuhämaruse saabudes hiilib udu taas kohale kuniks matab kõik endasse, jättes vaid tänavalambi kuldse kuma õrnalt helkima.
Aga täna ei näinudki teist kallast. Ega jõge. Isegi mitte veidi eemal sõitvaid autosid. Kõik oli ühtlaselt peitunud paksu ja pehme udu sisse, mis ülejäänud maailma meie vaateväljast peitis. Kõik kurtsid, et jube ilm ja mina mõtlesin, et nii ilus. Muidugi, kui mul oleks vaja olnud kuskile sõita, siis oleks see ilmselt perspektiivi muutnud. Kuigi ilmselt muutsid seda ka need, kel oli vaja kuskile sõita. Tõenäoliselt leides, et nii väga vast pole ka vaja. Ma pole päris kindel, kuidas oleks täna olnud võimalik jõuda punktist A punkti B ilma, et vahepeal ei satuks näiteks punkti Z.
Riigipüha oli täna ka. Mis ühtlasi tähendas, et kinni olid nii sõim kui koolid. Mis omakorda tähendas, et tööpäeva maiku polnud siin ka selle jaoks, keda too riigipüha ei puuduta. Õnneks ikka sain end natukene peidetud ja need kõige pakilisemad asjad tehtud. Ja siis lugesin ühe raamatu läbi. Nagu eile. Ja üleeile. Ning tundsin end hirmsal kombel süüdi, sest ükski neist polnud osa sellest virnast, kus on raamatud, mis ootavad, et ma neid loeksin. Nahutan end mõtteliselt veidi ja luban, et homme võtan ühe raamatu tollest virnast.
Ja lõpetuseks olgu öeldud, et hambahaldjal on siin tööpõld lai! Täna jäi Ella oma teisest hambast ilma. Varsti pole siin kellelgi enam hambaid suus.
Ma mõtlesin kohe sellele ,et lapsepõlves tunneme suurt rõõmu hammaste kadumise üle aga nii kui suureks saame siis tunneme kurbust ja õudust . Elu keerdkäigud
Just!
Ma pidin kord paksu uduga sõitma. Tee oli küll tuttav, aga mõhkugi ei saanud ilma GPSita aru, kus ma olen. Ja siis pidin tegema parempöörde (UKs on parempööre teatavasti see “ohtlikum” manööver) kõrval teele ja aimugi polnud, kas sel hetkel parasjagu ilmub vastasvööndis udust auto või mitte. Õnneks ei ilmunud.
Muidu on udu lahe, tekib selline maailmalõpu (mitte apokalüpsise vaid reaalselt nagu olesid maakera lõppu jõudnud) tunne.
Jaa, mul tekib sama tunne! Aga seda apokalüpsise tunnet tekitab hoopis kollakas valgus, mis mõnikord enne või pärast vihma tekib. Kui taevas on juba põhimõtteliselt tumehall ja päikest enda taha peitmas, aga siis kuidagi kõik värvub äkki kollakaks ja jääb kummaliselt vaikseks..