Üks aastaring

07.12.2019 sündis üks väike inimene. Paksu juuksepahmaka, tillukeste sõrmede ja imearmsa lõuakesega. See detsember läks mööda ja tuli jaanuar. Tuli veebruar ja märts ja suvi. Tuli sügis. Aastaajad vahetusid, Bruno vanemate aias olevale raagus kirsipuule tulid pungad. Ühel hetkel oli see puu kaetud imeilusate valgete õitega, mis meile sel erakordsel ja kummalisel ajal silmailu pakkusid. Õied kadusid ja tulid mahlased kirsid. Tulid värvilised lehed ja lõpuks oli puu taas raagus. Aastaring sai täis. Nagu puul, nõnda ka Milol. Pungade, õite ja maitsvate viljade asemel olid temal omad muutused.

Esimene naeratus, esimene kõlava häälega naermine, hambad, istesse tõusmine, seismine, neljakäpukil maailma avastamine ja lõpuks ka kõndimine. See oli aasta täis magamata öid, embusi, beebit kes oma pea mu kaelale pani ja sügavalt ohkas. Lõpuks olid kallistused, kus ta põimis oma väikesed käed ümber mu kaela või haaras kätega mu põskedest ning vaatas mulle sügavalt silma. Palju sügavamalt kui üks väike inimene peaks oskama. Pilguga mis ütles rohkem kui võiks öelda tuhat sõna. Pilguga mis andis märku, et ta süda on täis armastust. Ta raputab pead kui miski ei meeldi, haarab hommikupudru söömiseks otsustavalt lusika pihku ja muutub natuke kurjaks kui iga lusikatäis ei jõuagi suhu vaid maandub mujal. Tõmbab magamiseks kaisulooma endale silmadele ja jookseb ummisjalu iga avatud ukse poole. Ta liikumiskiirus on täiesti imetlusväärne ja samal ajal ka hirmutav. Vaid poole minutiga suudab ta enda ümber tekitada kaose, mille jaoks kuluks ülejäänud kolmel vähemalt veerand tundi. Aga Milo on efektiivne. Ja suurte tumedate silmadega, mis seejärel keset loodud segadust mulle otsa vaatavad, pikad ripsmed välkumas justkui proovides vabandada. Järgmise korrani. Ta armastab ksülofoni ja ei salli mütse. Ta jumaldab raamatuid aga ei naudi vanni.

See aasta oli meie mõlema jaoks täis palju esimesi kordasid, aga ma tahaks mõelda, et saime koos nendest kenasti üle ja õppisime mõlemad selle aastaga päris palju. Ma näen iga päevaga kuidas ma ei peaks teda enam oma beebiks hüüdma, aga ei suuda siiski vastu panna.

Tegelikult on ta juba täitsa väikelapse mõõtu. Nii otseselt kui kaudselt. Kilosid on tal turjal uhkelt. Sentimeetreid jagub ka parajalt. Ta on kaval, sihikindel (üheaastaste “meeldivaim” omadus), kannatlik ja lühidalt öeldes hea. Noh ja vali muidugi ka. Ja koristuslembeline. Mänguasju meil jagub, aga Milo huvitub vaid kolmest asjast: tolmuimeja, tolmulapp ja mopp. Parematel päevadel haarab ta ühte kätte ämbri, teise kätte mopi ja kõnnib niiviisi terve esimese korruse läbi. Päevad, mil käib koristaja, on Milo jaoks samaaegselt nii parimad kui halvimad. Oh seda rõõmu nähes kedagi nii põhjalikult koristamas. Aga oh õnnetust, et see keegi kasutab “tema” asju ja ei annagi neid Milo kätte. Vahet pole palju ta anuvalt põlvesid jõnksutab ja kätt välja sirutab. Ei anta.

Sügisel saime Miloga koos pildile. Maris, kes on oma kaamerasilma läbi meie pere kasvamist aastaid jälgida saanud, jäädvustas nüüd mind Miloga. Ma mäletan nii hästi seda sügisõhku, Kadriorgu ja Marist. Ta on selline inimene, kes muudab sind rahulikuks ja tekitab kindlustunde. Viimane mõjus ka muidu niivõrd elevil Milole, kes lihtsalt kulges.

Siin me oleme. Mu väike ja armas Milo. Piltidel kümnekuune, täna juba üle aasta.

Fotod: Maris Sits