– Tuleb välja, et see paber, mis mul juhiloa taotlusest puudu, oli tegelikkuses juba vajalik autokooli registreerumiseks. Autokool lihtsalt otsustas seda minult mitte küsida eeldades, et kes see välismaise kodakondsusega inimest ikka peedistama hakkab. Noh, hakati. Ehk siis toda paberit väljastav ametiasutus on autokooli peale kõigest natukene (korda kolm) pahane. Mina olen kogu selle bürokraatilise sõnavahetuse vahel ja pean ootama kuniks leidub piisavalt palju minuga samas olukorras olevaid inimesi (ehk täiskasvanuid, kel mingil imekombel seda paberit pole), et tehtaks uus seanss. Öeldi, et üle mõne kuu ei lähe. Mis tähendab, et prefektuur peab mu praegust paberit, mis mulle sõiduõiguse annab, pikendama. Seda saavad nad teha ainult juhul kui autokool oma viga aktsepteerib. Ütleme niiviisi, et me pole omadega veel sealmaal. Ma tõmban ikka magnetina ligi bürokraatilist jama JA pahaseid tädikesi. Kui ma suudaks näiteks mõne maja nüüd sama vägevalt külge tõmmata.
– Liisu kõnnib! Mu väike ja armas kribu jalutab siin nii kindlal sammul ringi, et silm ka ei pilgu. Mul on isegi nõks kahju, et tal pole sellist veidi tatsuvat pingviinisammu nagu alguses kipub olema. Teate küll, et tahaks justkui minna aga jalg ikka veidi võdiseb veel all. Liisu on siin nimelt juba üle kuu aja vaaginud, kas peaks kõndima või ei. Seisab ta ilma toeta päris kenasti juba pikalt ja tasakaal on olemas. Kui keegi ei vaata, siis on ka samme olnud. Aga üldiselt on ta pigem mugavuse kasuks otsustanud. Kuniks ta nüüd siin mõned päevad tagasi otsustas, et aitab kah. Ja hakkas kõndima. Nagu polekski beebit enam.
– Avastasin enda jaoks akvarellvärvid. Ma olen alati tundnud, et kunst ei ole minu jaoks. Ma võin kirjutada, ma võin pildistada, ma võin igasuguseid asju teha. Aga kui on vaja joonistada, maalida – ma lähen krampi. Mu imepärast kunstiannet illustreerib kasvõi asjaolu, et kui kassi joonistan, arvavad lapsed, et see on siga. Vot siis.
Viimastel päevadel ma olen tundnud, et midagi niiiii kangesti tahaks minust välja saada. Ei saanud ainult hästi aru mis. Kuniks pirnike lõi peakohal põlema – maalida. Jah, maalida tahaks. Ise ka ei uskunud aga igaks sajaks juhuks haarasin kohe härjal sarvist. Minu suureks õnneks saab Bruno vanemate juurest põhimõtteliselt kõike (v.a kikerherneste..), nii et oma suure maalimispuhangu tarbeks sain Bruno emalt kohe ka spetsiaalset paberit, värvid ja pintslid. Ja siis vaatasin kodus paberiga tõtt ja tegin kolm lille. Nii andekas, onju.
Noh ja siis tegin natukene veel. Veel lilli ja mingit äärmiselt abstraktset asja, sest siis ei pea muretsema, kui keegi aru ei saa mida kujutatud, natukene galaktikaid ja lõpuks kristalle. Ning kuigi nende kunstiteosteks nimetamine oleks üsna sama kui lootus, et turult ostetud adibass on päriselt ka originaal ning lihtsalt spešhial praiss for juu mai frendddh, siis olin rahul. Oli kuidagi vabastav ja eriti tore oli näha, et ma päris lootusetu juhtum polegi. Pliiatsiga ei saa ma küll endiselt midagi tehtud. Vesivärvidega võib veel asja saada küll. Nüüd oleks vist ainult viisakas need värvid tagasi viia ja jõuluvana poole kiri teele panna, et ehk võiksid mõned värvid detsembris ka minu kuuse alla potsatada.
– Sõbrad, teeme lugemisklubi! Nii vahva oleks. Ei? Mulle nii meeldib lugeda, aga kordades vähem meeldib see, et hiljem pole justkui kellegagi loetut arutada. Ma küll sunniviisiliselt viin Brunot alati loetuga kurssi aga see pole nagu kah päris see. Mis arvate? Valiksin iga kuu ühe raamatu, mis ka Eestist leitav ja hiljem kirjutaksin enda mõtted ja kommentaariumis saaksime arutada ja omavahel vestelda. Ma nüüd muidugi kardan, et ma olen ainuke, kelle meelest see on lausa vaimustav idee, aga no mis seal ikka!
– Bruno läheb oktoobris RedBull 400-le! Kes ei tea, siis tegu on 400m jooksuga. Ainult, et noh… milleks elada elu liialt lihtsalt. Joostakse suusamäe tippu. Ehk siis kogu rada on väga korraliku kalde all ja ülesse jõudmiseks on vaja maapinnale kinnitatud võrgu abi. See on juba mõnda aega ta isiklikus “to do” listis olnud ja ma võtsin ükspäev enda pühaks missiooniks teda natukene utsitada, et ta sellest nimekirjast ühe asja ära teeks. Ja kuigi ta alguses pelgas ja põikles, siis paari tunni pärast oli ta end kirja pannud ja osavõtu eest maksnud. Šveits, siit me tuleme!
– Taaskord Brunost ehk siis ma sain mõned päevad tagasi taaskord kultuurišoki. Brunol oli terve päeva hammas tuiganud. Ei midagi hullu, aga noh, veidi valus. Hambaarst tol päeval ei töötanud, mistõttu ta eeldas, et saab järgmise päevani hakkama. Õhtuks oli ta siruli ja olekus, milles ma teda varem näinud polnud. Ja ma olen teda igasuguste vigastustega näinud + ärgem unustagem seda, kuidas pool ta kehast viltu oli (ok, selle teadmiseks peaksite te seda blogi vist peaaegu algusest olema lugenud :D). Aga see oli teistmoodi. Täielik agoonia.
Kõne erakorralisse saamaks teada, mis teha, kuhu minna. Valvehambaarsti lähima jumal teab mitmekümne kilomeetri raadiuses pole. Valvehambaarst töötab ainult pühapäeviti. Öeldi, et tavaline arst võib ÄKKI tulla ja valuvaigistavat süsti teha. Kõne. Soovitati oodata kuni hambaarstile saab ja üritada puhata. Seletus, et pool nägu on justkui halvatud, valu lööb ka pähe ja kõrvadesse – ei, selle pärast kindlasti ei tule, võtke paratsetamooli ja oodake kuni oma hambaarstile millalgi aja saate.
Mismõttes pole valvearsti? Isegi suuremates linnades? Päriselt? Bruno toppis end enam-vähem aktsepteeritava piirini rohtusid täis ja veetis öö ägisedes. Hommikul läks juba enne avamist hambaarsti kabineti ukse taha palvetama, aga sealt saadeti ta samuti ilma pikema jututa minema. Ühtegi hambaarsti, kes võtaks erakorralist juhtumit vahele – pole. Lõpuks läks siiski õnneks ja Bruno enda arst sai ühe patsiendiga kiiremini hakkama kui arvestatud. Pool tundi hiljem tuli koju üks õnnelik Bruno. No selline, kel üks suupool tuimestuse tõttu teisest madalam oli. Natukene ikka nalja ka.
Ja kuna mu hammas ka veits tuikab, siis oli õpetuseks, et kohe-kohe arstile. No nii kohe, kui aja saab. Ei taha samamoodi ägiseda ja kiruda, et mis mõttes ei saa erakorralisse.
Mul oli kindlasti midagi veel, aga jäägu siis mõneks teiseks korraks. Lõppu pildid meie puhkuse viimasest päevast. Vist mu kõige lemmikumad pildid ka.
Ilusat nädalavahetust!
2017 samas kohas
ja 2018
Mina olen küll lugemisklubiga väga nõus
Eriti äge oleks kui see raamat juhtub ka Elisa Raamatu äpis kättesaadav olema 
Ma seda ei saa lubada kahjuks.
Lugemiklubi idee on super äge. Osaleks kindlasti 😀
Olen pikalt mõelnud, et tahaks lugemisega järjele saada, see oleks hea motivatsioon päriselt asi käsile võtta
Jaaaaaaaaa!!!!! Keegi peab sundima mind lugema! Palun! Muidugi kas kuu ja raamat kohati mu töögraafiku kõrvalt tehtav on, aga proovima ju peab. (:
Jah, raamatuklubile!
Kas sa juhustlikult vaatasid hiljuti filmi The Book Club? Ma ise olen ka lugemise fänn ning mõtlesin just sama! Mõtlesin, et oleks tore, kui oleks mingi grupp, kes iga kuu valib erineva raamatu ning siis arutleb selle üle. Tundub palju huvitavam kui üksi kodus lugeda ning omaette arutada.
Ei ole vaadanud. Uurin järgi, mis filmiga tegu.
Ma oleks ka raamatuklubi liige 😀 Ammu olen tahtnud uuesti raamatuid lugema hakkata, aga alati on mingi põhjus miks ikka ei hakka, raamatuklubi oleks kindlasti suur motivatsioon 😀
Mu jaoks on põhjus enamasti see, et ma ei suuda valida, mida lugeda. Mul on praegugi kolm erinevat raamatut ootel ja ma pole kindel, millisega alustama peaks. Seni ei loegi. 😀
Raamatuklubi tundub mulle samuti hea mõttena. Kui just ulmet ei pea lugema……. Olen Sinu blogi suur austaja, kes loeb alati, aga kommenteerinud olen midagi vist umbestäpselt ühekorra. Tänan Sind alati mõttes kogu südamest selle ladusa jutustiili eest. H Saaremaalt
Aitäh selle ilusa komplimendi eest!
Ma ise mõtlen, et pooled raamatud valiks kuidagi lihtsalt emotsiooni ajel ja pooled võiks kindlate kategooriate järgi olla. Võimalik, et kunagi on üks kord ka ulme. Oleneb, kuidas üldine huvi. Ma ise pole muidu ka liialt suur ulmekirjanduse fänn (mõningate eranditega).
Aga ma seda raamatuklubi asja näen ikka pigem sellise vabas vormis asjana, et kui kellelgi ühel kuul kohe üldse ei klapi ja valik ei meeldi ning üle mõnekümne lehekülje ei edene, siis pole midagi katki ja teine kuu uuesti.
Raamatuklubi liige oleksin kindlasti ! Armastan lugeda! Ja samas armastan ka maalida.
Raamatuklubi kõlab ka minu jaoks hästi! Teeme ära!
Tavai, teeme ära raamatuklubi
Hüppan üles-alla ja kilkan suurest elevusest! Mina tahan ka raamatuklubi liikmeks! Iga kord, kui mõnega olen liitunud, on kõrgemad jõud vahele astunud (viimati Prantsusmaale kolimine) ja siin ma nüüd olen oma üheliikmelise klubiga. Muidu pole viga, aga arutelu on liiiiiga eestlaslikult tagasihoidlik
Kas kellelgi on mõni kaval mõte, kuidas n-ö kohustuslikku kirjandust valima hakata?
Vaene Bruno! Ma tahtsin juba nohu tõttu tekkinud peavalu leevenduseks vähemalt üldnarkoosi.
Ma arvan, et ma vähemalt esimesel kahel kuul valin lihtsalt ise selle järgi, mis mulle huvitav tundub ja sealt edasi võiks kategooriatega minna. Kategooriad võiks ainult kambakesi paika panna (mitte praegu).
Ma pole ise kunagi üheski raamatuklubis olnud, nii et ega ma tegelikult väga hästi ei tea, kuidas need funktsioneerima peaksid aga ma kohe nimme ei taha järgi uurida ka. Las tulla mu raamatuklubi vabas vormis ja nii nagu tundub, et on hea.
Oi, peavalu on vastik. Samas ma olen muidugi vastupidine, kes rohtudega alati ootab, sest “ja mis siis kui hiljem on VEEEEL hullem ja siis ma olen juba rohtu võtnud”. Ehk siis ma enamasti ootan ja ootan, et läheks hullemaks, aga enamasti jõuab valu lihtsalt üle minna. Brunol oli sama pärast silmaoppi. Anti mingi eriti kange rohi ja paluti võtta, kui enam ei suuda. No tal oli ikka VÄGA vastik ja valus ja halb, aga seda rohtu ta ei võtnudki, sest ta kogu aeg kartis, et äkki läheb veel hullemaks. 😀
Ma ei hakka siis saladusloori kergitama, aga minu kogemuste põhjal ongi üldiselt kirjutamata reegel see, et oleks tore
Mulle see lähtepunkt igatahes sobib!
Tegelikult see ei ole kõige parem loogika, sest kui sa kõigepealt lased valu mega hulluks minna, siis ei pruugi rohi nii hästi mõjuda kui oleks alguses mõjunud. Mis ei tähenda, et iga pisasja pärast võtta valuvaigisti. Aga tõelise peavalu korral küll
Raamatuklubi on super äge idee igatahes!!
Raamatuklubi liige oleksin mina ka. See oleks tõesti midagi vahvat
Kahe käega raamatuklubi poolt!
Raamatuklubi poolt!
Ma ei hakka igale kommentaarile eraldi vastama, sest see oleks muidu üks äärmiselt üksluine jada minust “niiii tore!!” ütlemas.
Ehk siis saite ise ka aru: niiiii tore, et nii paljude meelest on raamatuklubi hea idee! Ma päriselt arvasin, et ma jään oma hea mõttega üksinda.
Teeme niiviisi, et ma mõtlen asjale mingi kindlama vormi (mis-kuidas-millal) ja järgmise nädala lõpuks pakun teile välja esimese raamatu!
Te olete kuldaväärt, ausalt!
Äkki teha Facebooki grupp? Neid tehakse nüüd muidugi igal puhul, aga sel moel ei muutuks su blogi päris raamatublogiks ja ühtlasi oleks mega hea lihtne suhelda
Mina tahan ka oma vanasti nii armsa lugemisharjumusega uuesti sina peale saada, hullult lahe mõte 
Ei muutu raamatublogiks nii või naa – raamatuklubi jaoks võiks olla üks postitus kuus.
Raamatuklubi tundub mulle hästi cool idee ja mulle endale meeldib niiiiiiii väga lugeda, nii et loomulikult võtaksin osa, kuigi 1 raamat kuus on mulle ilmselgelt vähe (juba septembris olen lugenud üle 5 raamatu). Aga raamatuvalikust: see on alati kõige keerulisem, ma tean. Ma ise võtaksin esimeseks nt Andrus Kivirähi “Maailma otsas”, sest see on piisavalt lihtne, aga oma lihtsuses äärmiselt mõtlemapanev ja sügav romaan. Lisaks veel ehteestlaslik ka
Loomulikult valiksin ma juurde ka mõned romaanid Scandinavian Noir’st, mõned klassikalised huumoriraamatud (“Kolm meest paadis”), natuke maagilist realismi (Marquez) ja palju häid Eesti raamatuid. Aga nagu öeldud, oleks see minu valik, teistel võivad teistsugused eelistused olla 
Ma kardan, et Eesti autorite raamatud jäävad ilmselt vähemalt esialgu välja, sest mul pole neid lihtsalt võimalik siit raamatukogust saada.
Ma ise alustaks esimesena millegi pigem lihtsaga ja siis liiguks-vaataks edasi. Kuigi mulle kirjandusklassika meeldib, siis lugemisklubi jaoks pigem võtaks tänapäevast ja värskemat kraami.
Jaaaa, raamatuklubile jaaaa. Tervitustega, raamatukoguhoidja, kes ei viitsi lugeda 😉
Super, osaleksin ka raamatuklubis
Raamatuklubi idee väga vahva, kindlasti osalen!
Raamatuklubi idee on lahe – üritan osaleda!
Jaa Raamatuklubile! Ei oska viimasel ajal üldse ise raamatuid valida, kuigi lugeda tahaks
Nii lahe oleks kuuluda raamatuklubisse, ainult et.. ehk aasta pärast mahub raamatulugemine mu ajakavasse ja siis veel toimiv raamatuklubi eksisteerib. Praegu kodus kolm last(5a, 1a8k ja 2k) pluss gümnaasium pluss registreerisin end programmeerimise algkursusele(ausaltöeldes siiani mõtlen vastust küsimusele miks.. 😀 ). Mul seisab kapil mitu kuud raamat millel juba kena tolmukiht peal sest ma lihtsalt ei jõua :D. Küll aga loodan, et raamatuklubi jääb su blogisse ja saan siiski tutvuda erineva kirjandusega ja natuke sisuga. Mul raskusi raamatuvalikuga kui ei tea väikest sneak-peak’i 😀
Ma tahan ka raamatuklubis osaleda!
Jee!
Ma olen praegu natukene “meeehhhh” perioodis omadega, aga katsun enne selle nädala lõppu (või uue alguses…) raamatuklubiga otsa lahti teha.