Üks kahene Liisu

Eelmisel nädalal sai Liisu kaheseks. Asjaolu, mida ta ise endiselt eitab.

“Eloise, kas sa oled nüüd kaheaastane?”
“EI!”
“Eloise, näita kui vana sa oled” – näitab ühte näppu.

Ma ei hakka siia täna kirjutama seda, kui armas ja vahva ja naljakas ta on, sest esiteks olen ma seda kahe aasta jooksul niigi palju teinud ja teiseks oleme ma ja Bruno (pluss meie vanemad) tõenäoliselt ainsad, kes seda niivõrd ülivõrdes arvavad. Ülejäänute jaoks on ta tõenäoliselt lihtsalt üks blond laps. Heal juhul armas blond laps.

Või siis mängib siin natuke rolli see, et ta otsustas terve öö oma häälepaelasid testida ja juba kella seitsmest ärgata ning on sellest hetkest saadik suutnud suhelda vaid vinguvas käändes. Täitsa reaalne asi! Ei tea kuhu ma soovituse võiks saata, et see ametlikult käänete hulka lisataks? Noh, et teeks välismaalastele selle keeleõppe veel keerulisemaks.

Kui muidu on ta valdavalt naerusuine, iseseisev ja lõbus, siis täna ei tundu talle miski sobivat. Ning kuna mina ei saanud magada, siis ei sobi see jälle mulle. Oleme siin kaks kõva kivi täna.

Aga sünnipäev oli tore! Kuigi ega ma sellele ka kõige erksama meelega vastu ei läinud, sest üks siin püüdleb kangesti selle poole, et saaks medali KÕIKIDE asjade kõige viimasele hetkele jätmise eest. Ma siin muudkui pingutan, aga kõikidest ponnistustest on siiani ikkagi väheks jäänud ja medalit ei kuskil.

Ühesõnaga teadsin ma päris pikalt, mis meie kink Liisule olema saab ja mul olid ka kõik materjalid olemas, aga sellest hoolimata hakkasin ma tegutsema ei varem või hiljem kui kaks päeva enne sünnipäeva. Või pigem üks ja pool. Ütleme nii, et läks napiks!

Sellest kingist kirjutan ma ehk ühel hetkel eraldi postituse. No sellel hetkel, mil mul õnnestub see korralikult lõpuni teha. Praegu pidin ma ikkagi köögile vanad käepidemed külge jätma, sest täpsus pole just mu teine (ega kolmas või neljas või…) nimi, mis tähendab, et ma mõõtsin NATUKE valesti ja ostetud käepidemed sobisid täpselt sama hästi nagu mulle tukk. Liisul on õnneks sellistest asjadest ükskõik ja tema oli oma “uuest” mänguköögist võlutud. Vilesid pole, aga tuled sai see küll külge. Ja uue värvikihi ja “ahjunupud” ja plaate meenutava tausta ja no ma ise olen ühesõnaga täitsa rahul.

Suuremad õed ka. Ma ei liialda absoluutselt öeldes, et nad on eelmisest neljapäevast alates põhimõtteliselt hommikust õhtuni mänginud kodu ja restorani ja kodu ja restorani ja saate aru küll. Ehk siis igati õnnestunud kingiidee!

Ja kuna mingil ajahetkel on see kõige väiksem preili Ernewein otsustanud hakata meeletult valivaks selle osas, mis talle kõhtu jõuab, siis otsustasin vähemalt sünnipäeva puhul halastada ja lähtudagi konkreetselt ainult tema maitse-eelistustest, mis tähendas, et seadsime jälle sammud grillima. Sünnipäevalaps oli rõõmus! Ja kuna mul on hinges juba vaikselt sügis, siis asetasime õhtused küünlad ühe mõnusa ja koduse õunakoogi peale. Lõunased küünlad läksid ekleerile, sest noh…traditsioonid.

Koogist küll sünnipäevaline ise suurt ei arvanud (ega ekleerist) – matsutas hoopis rõõmsalt oma vorstikesi ja tahtis ringi joosta. Ja no kes ei tahaks, kui peenralt leiab veel maasikaid (kuigi vist viimaseid) ja põõsast vaarikaid ja saab liumäest alla lasta ja kiikuda ja…

Ühesõnaga üks rõõmus sünnipäevalaps. Ja mina sain just aru, et see tänane vigin on ka üllatuslikult vaibunud. Äkki saab sellest päevast veel asja?

Ja tegelikult ma ikkagi tahan mõne sõnaga rääkida sellest, kui armas ja hea ta on. Ta on lihtsalt nii südamlik laps, et ma ei jõua mõnikord isegi ära imestada. Kui ma kellegagi riidlen (jah, tuleb siin aeg-ajalt ette küll), siis on just Liisu see, kes läheb juurde, teeb pai ja korrutab “okokokok, kõik ok”. Kui keegi saab haiget on Liisu vaid loetud sekunditega kohal, teeb musi ja uurib “Ça va?” (kuidas läheb/kas kõik on korras). Ta kallistab ja musitab meid kõiki päeva jooksul sadu kordi.

Ja kamandab ja pahandab. Kui Eileen ja Ella on lõunaunne jäämisega pigem aeglased, siis kostub Liisu voodist üks kuri “les filles.. TUTTU, kohe!” (ehk siis tüdrukud – kohe tuttu!). Ja kui keegi teeb midagi, mis tema hinnangul pole kõige mõistlikum, on ta väga kärme pead raputama, näppu viibutama ja omaette pobisema “lollus, suur lollus, oeh”. Kuigi olgu, tema suust kõlab see rohkem kui “oohhlllus, hsuuhr oohhhhlus”.

Ning kuigi mind hämmastab ta kaastundlikkus, iseteadlikkus ja iseseisvus (näiteks enese riietamisel ja lahti riietamisel), siis kõige rohkem imestan ma ta sõnavara üle. See vist vastab tõele, et iga järgnev laps hakkab kõike tegema kiiremini, sest Liisu sõnavara on kordades suurem kui Eileenil ja Ellal selles vanuses ning sisaldab ka keerukamaid sõnu. Kui ma olen teistega tundnud pigem, et pean kurja vaeva nägema, et mingid sõnad külge jääks, siis Liisu on pesuehtne käsn. Asjaolu, mis mind ilmselgelt vaid rõõmustab.

Vot selline on me Liisu.