Üks suur ja oluline eesmärk täidetud

Mitte, et ma siin reklaami plaaniks teha, aga uus Pere ja Kodu on väljas! Ja mitte, et ma veel tahaks reklaami teha, aga see Pere ja Kodu on mu jaoks teistest nõks erilisem. Või noh, nad kõik on mu jaoks erilised olnud. Lihtsalt..selle ajakirjanumbriga täitus üks mu väike (loe: hiiiiglama suur) unistus, mille täitumist ma veel selle aasta alguses tõenäoliseks ei pidanud ja noh, siin me siis oleme, eks!

Nimelt tähendab selle kuu ajakirjanumber ühtlasi ka minu esimest kaanelugu! Ai, kui elevil ma olin! Nii elevil, et kohtumispaigast kõndisin esialgu tuugalt mööda ja siis mõtlesin, et nii ongi, jah? Et eksin enne oma ilmselt üht senini tähtsamat intervjuud lihtsalt ära? Olles ise oma Eesti kodust vaid mõnesaja meetri kaugusel ja piirkonda päris hästi tundes, nii ongi, jah? Õnneks tegin silmad natuke rohkem lahti ja sain aru. Mõistus pole enda teha..

Järgmisel päeval sain pildistamisel ka kaasas käia ja see oli ka selline kogemus, mida ma nii soovisin saada ja olen tänulik, et sain. Isegi koos sellega, et just minut enne pildistamist hakkas paduvihma sadama. Ma sain nendel hetkedel VEEL tugevamalt aru kui väga ma seda kõike armastan. Kirjutamist ja teiste lugude kuulamist ja seda ajakirja ja kõike seonduvat. Olen vist maru imal, aga nii on. Ainult tugevad tunded.

Noh ja siis enne artikli ära saatmist käed värisesid. Mis siis kui ei ole piisavalt hea? No ikka päriselt-päriselt värisesid. Niiviisi, et ühe käega oleks tahtnud teist kinni hoida, aga ei saanud, sest too ka võbeles. Esimese korra võlu ja valu.

Ja nüüd on ta poelettidel. Ja postkastides. Ja internetis!!

Kolm toredat lugu on selle ajakirja kaante vahel minu sulest veel. Ja mõistagi ka teiste sulest. Nad on kõik nii andekad ja teevad asja südamega, et ma tunnen end nii õnnega koos. Noh, et saab teha sellist asja selliste inimestega. Juhul kui keegi mõtles, et kas saan veel imalamaks minna. Muidugi saan!

Üks eesmärk on seega täidetud, aga mul on neid paras peotäis veel.

A mis puudutab lapsi ja laagrit, siis pole ma neist endiselt midagi kuulnud, nii et ma eeldan, et neil on kõik hästi. Paari natuke hägust pilti nägin, millelt andis järeldada, et nad teevad tegevusi rõõmsalt kaasa. Vist on hea märk?

Ennist küsisin Liisult, kas mitte pole tore: saame siin nõnda palju rohkem omaetteaega veeta. Liisu ütles, et tal kõht valutab sellest juba ja ta tahaks, et oleks sügis ja saaks sõpradega mängida. Nii palju siis sellest kvaliteetajast. Ma ei tea, ons’ vaja kahekuulist vaheaega või?? Ja siis mõtlen, kuidas Eestis olen kommentaariumites lugenud, et kolme kuu kasvõi nädal lühemaks tegemine (vaheaja osas) on lausa kuritegelik. No ma ei tea, tulge põhjendage Liisule, kelle jaoks kõik üle ühe nädalavahetuse peaks olema illegaalne.

Ühtlasi ootab ta väga oma sünnipäeva ja võttis nõuks, et sinna võiks umbes pool maailma kutsuda. Me natuke lühendasime seda nimekirja. Ja siis läks see natuke pikemaks, sest osad inimesed ei suutnud mõista, et me kutsusime ainult nende lapsed. Nii juhtub kui proovid sellist asja tuttavatega rakendada. Bruno natuke pööritas silmi, aga ma leidsin, et meid on nii või naa ainult perekeskis juba 18, mis teeb nii või naa sellise hulga inimesi, et sinna 5-6 täiskasvanut lisada ei muuda suurt midagi. Mingit teemat tahtis ta ka, aga kuna ta iga kahe päeva tagant meelt muudab, siis seda rõõmu vist sel aastal ei pakuta. Sest Liisul on natuke teine iseloom kui suurematel. Natuke järsem. Ja kui talle tundub, et teda on kuidagi petetud, siis ta väljendab seda väga demonstratiivselt. Ja kui ta täna ütleb, et teemaks võiks olla Uinuv Kaunitar ja üle-ülehomme Väike Merineitsi ning ma teen ikkagi esimese, sest mul on kõik olemas, siis ega ma pole kindel, kas ta ise oma sünnale tuleb. 😛 Ok, ma natuke liialdan siin ka, aga ühesõnaga – ei oska valida, siis mina ka seda valikut ei tee. Liiga suur vastutus, ma oskan aint asju välja lõigata ja kleepida, mitte mõtteid lugeda.

P.S Aknast paistab imeilus vikerkaar! Mitte, et kellelgi sealpool sellest teadmisest suurt kasu oleks.