Üks täiesti tähelepanematu jõuluvana

Ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga ma ei jõua ära oodata, et oleks jaanuar. See jõulude ja uue aasta vahele jääv aeg on lihtsalt nii kummaline. Nagu aeg ja ruum oleksid teised. Nagu tavapärane ajaarvamine ei kehtiks. Kõik elurütmid on nihkes ja asjaajamine pigem keeruline, sest kuidagi ei saa aru, et kuskohas kõik puhkavad, kus tehakse poolikuid päevasid ja kus ei saa inimesed üldse samamoodi aru, et mis-kes-kus. Nagu pühadepohmell, milles ei mängi alkohol mingit rolli. Kuigi mõnikord see ka, jah.

Meie jõuluvana käis sel aastal jälle väga ebasobival ajal. Ma ei saa aru, milline inimene ajastab oma käigu alati selleks ajaks kui kedagi kodus pole. Hakka või arvama, et teeb meelega. Bruno ja lapsed läksid Bruno vanemate juurest moosi tooma. Meil tegelikult on sahver triiki täis moosi, aga ühtäkki avastasime, et me tahaks hirmsal kombel üht teist moosi. No ja mina läksin samal ajal poodi. Tagasi tulin tühjade kätega. Väga keeruline müsteerium. Aga vahepeal jõudis jõuluvana käia. Isegi talle jäetud klaasi jõi tühjaks ja pudistas piparkoogipuru igale poole. Ja nagu sellest oleks vähe, siis paganama porised jalajäljed jättis ka maha. Ma ütleks, et see tegelane pole mulle kuigi sümpaatne. Ja ma ise ütleks oma ekspertiisi järgi, et jalanumber on tal umbes 40, nii et küll ma selle infokillu põhjal ta veel leian ja järgmine kord koristagu ise oma jälgesid ja puru.

Lastel oli rõõmu muidugi laialt, sest äärmiselt kummalisel kombel teadis jõuluvana täpselt, mida nad soovisid. Soovisid nad ühesõnaga avada Harry Potteri temaatilist muuseumi. Pileteid müün ma isiklikult uksel. Ma tahaks öelda, et piletiraha läheb heategevuseks, aga tegelikult tahan ma lihtsalt kaamerale uut objektiivi osta, sorri. Tuli Voldemort ja tuli professor McGonagall ja tuli ka see kübar ja Elsa koos ujuva Hobusega. Igasuguseid asju tuli! Mulle tuli natuke Eesti disaini. Võimalik, et natuke mainstreami praeguseks juba, aga võtan niiviisi, et ma kannan ju siin ja siin on raudselt väga omalaadne ja äge. Pluss mul on tegelikult päris ükskõik kui paljudel samad asjad on, sest ma eelistan siiski lähtuda sellest, mis mulle meeldib. No ja selleks, et meie muuseumisse sobituda oli Potteri kolmas raamat illustreeritult ka. Ma kogun või nii. Ka üleüldiselt raamatuid.

Lasime suurematel tüdrukutel ärkvel olla kaua nad tahavad. Tahtsid seni kuniks legod kokku said. Umbes keskööni. Hommikul olid vara umbes natuke…pärast keskööd. Sest nende legodega oli mängida ka vaja. Aga kuna nad ennast väga kaunilt ülal peavad, siis ma pigistasin mõlemad silmad vabalt kinni. Ja noh, magasin.

Natuke oleks nagu mõnest heast ja nunnust jõulufilmist puudu tundnud, aga samas poleks jaksanud vaadata ja tegelikult ma väga ei suuda neid ka vaadata, sest mul on tunne, et kõik räägivad sarnast lugu. Aga filmi asemel oli Vana Tallinna glögi. Emme saatis! Ma viimased kaks eestiskäigu korda mõtlesin, et ostan kaasa, aga siis otsustasin, et ei…ülehinnatud JA raske. Noh, sest mulle on reisides suhteliselt iga gramm oluline. Ja siis emme nii kenasti ostis ja saatis ise. Komme ka. Neid ma küll ei näinud, sest mõndadel siin on vist mingi suhkruradar. Ma mõned proovisin küll ära peita (kommid, mitte lapsed..), aga ma unustasin ära kuhu ja siis nad leidsid ja ühesõnaga joppas. Ühtlasi ka minul, sest mul vist pole vaja väga palju rohkem süüa.

Sellised jõulud! Nüüd proovin kuidagi hakkama saada selles samas pühadepohmellis ja ootan, et maailm inimestega suhtlemise osas normaliseeruks umbes järgmisel nädalal. 😀