Näen viimased paar nädalat vahelduvalt ainult kaht unenägu. Ühes olen lennukis, mis läheb iga jumala kord samasse kohta – New Yorki. Mõnikord olen üksi, teine kord terve perega, siis jälle hoopis mõne sõbraga või vaid ühega lastest. Aga alati lähen New Yorki ja vaatan lennukiaknast enda all laiutavat ookeani.
Teises unenäos olen Saaremaal. Alati koos lastega. Mõnikord istume aias ploomipuude alla viidud laua ääres, loendame mööda sõitvaid autosid ja sööme kooki. Teistel kordadel niidan vikatiga muru ja lapsed jooksevad ringi, turnivad õunapuudel. Nendes unedes on meil saunaõhtud ja me vaatame külakuhjas elutoas Aktuaalset Kaamerat. Elu on natukene nagu pausi peal, aga samas keeb edasi. See pole ükskõik milline maja, ükskõik millised ploomipuud või ükskõik milline vikat. See on maja, kus ma veetsin lapsena oma suved. Saun, mille akende all olevad ämblikud on ühes akendega koonud võrgu mu südamesse.
Nendest unedest ärkamine on nii raske. Esimese puhul läheb see mõne minutiga üle. New York on külastatud ja kuigi sügavat muljet ei jätnud. Aga teisest unest…raskem. Palju raskem. Sellest unest ärgates asun ma alati kalkuleerima. Kas-mida-kuidas saaksin ma teha, et saada kokku raha selle ära ostmiseks, et see ei läheks kellelegi võõrale. Et ma saaks võimaluse tulevikus veeta just selliseid suvesid nagu olen unes näinud. Ja siis lööb reaalsus sama valusalt kui vikatitera: kui ma ka suudaks välja mõelda, kuidas ilma laenuta mõnikümmend tuhat kokku saada, siis läheks teist sama palju vaja remondi jaoks. Ja siis ma ohkan.
Valetan, enamasti täituvad mu silmad lihtsalt pisaratega. Ma saan aru, et see pole võimalik. Et ma ei saa seda osta. Mul pole selle jaoks võimalust. Ja nagu öeldud, kui ka oleks, siis poleks mul võimalik seda korda teha, aga praeguses seisukorras ei ole see muud kui üks lagunev maja mis on eluks kõlbmatu. Ka suviseks pooleldi idüllieluks. Siis ma viin end unistustesse, kus ehk annaks seda remondisummat vähendada läbi koostööde. Sekundiga tuleb meelde, et ma pole keegi. Mitte keegi selline, kellele ehituspoed tahaksid materjali mõne pildi-video eest anda. Ja ohkan jälle.
See unistus on nii lähedal aga samas nii kaugel. Mind sellest lahutamas lihtsalt numbrid. Numbrid, mis kontrollivad kõike. Raha.
Ma unistasin sellest juba lapsena. Et kunagi kauges-kauges tulevikus veedan ma uuesti suvesid seal. Aga siis juba enda lastega. Kuidas me käime külapoest jäätist ostmas, sõidame ratastega Mammat vaatama. Olgugi, et juba lapsena teadsin ma, et see kalkulatsioon ei päde. Et Mammat ei saa selle ajani jaguda. Nii kaua siiski teda oli, et Eileeni ta nägi. Kas ta muidugi ka tol hetkel aru sai, keda ta nägi, on teine küsimus.
Käime ratastega kas Küdemas mere ääres või sõidame veidi kaugele Tagaranda. Või veedame päeva hoopis Karujärve ääres ning Kuressaares ringi lonkides. Ma kujutasin ette, kuidas ma laseksin pööningu korda teha, et ehitada sinna kaks lisanduvat magamistuba. Vanaaegsete voodite ja kaltsuvaipadega. Öökapid oleksin ma ise kokku klopsinud ja nendel oleks olnud vaasid täidetud põllulilledega. See oli suveidüll, mis tegi oma pesa mu pähe juba siis, kui ma veel ei teadnud, mida sõna idüll tähendab. Suveidüll, mis aastatega aina kasvas ja kasvas ja millest ma pean nüüd lahti ütlema.
Aga ma ju ei taha. Ma ei taha, et selle saaks endale keegi võõras. Keegi, kes ilmselt lammutab maha nii maja, sauna kui kuurid ja ühes sellega kõik mu mälestused. Aga ma tean, et ma ei saa selle vastu. Nii ärkangi ma sellest ilusast unest enamasti kurvana ja see kurvameelsus saadab mind enamasti terve päeva. Mõnikord ka kauem.
Vahepeal mõtlen, et ehk peaks lotot mängima. Siis koputab ratsionaalsus õlale: loto mängimine on enamasti vaid võimalus raha kaotamiseks, mitte võitmiseks. Aga see väike võiduvõimalus, see lootus, et kui ma nii väga unistan, nii väga loodan, ehk ma siis võidan, see võimalus helgib vahel silme ees ereda kiirena.
Siis mõtlen, et tühja kah – võiksin ju laenu võtta. Ainult, et koos praeguse laenumakse ja muu eluoluga tähendaks see seda, et…ma ei saaks enam Eestis käia. Ja mis kasu on mul majast kui mul poleks raha, et sinna minna, seal olla? Keegi ei peaks end lõhki tõmbama või üle oma varju elama.
Ja nii ma siis unistan. Ja kardan õhtuti magama jääda. Tunnen hirmu nende ilusate ja maaliliste piltide ees, mida oma silme ees näen, sest hommikul ärgates on need läinud.
Mäletad, kui me blogilugejatena tegime ettepaneku sul oma jutukesi välja anda ja me oleksime nõus nende eest tasuma? Arvan, et praegu oleks just see hea variant raha kokkusaamiseks
Pole kusjuures üldse mitte halb mõte.
Mina oleks ka iga kell nõus su tasulisi jutukesi ostma ja lugema! Tee ära! Soovin sulle su unistuse täitumist, armas Britt!
Kas notariaalse järelmaksuga ei oleks võimalik? On see maja hetkel müügis? Selle kandi vanad sarad müüakse lõpuks maha üsna odavate summade eest, seepärast võib järelmaksu variant olla võib-olla mõeldav. Eeldan, et läheduses asuv külapood on Mustjala, mitte Võhma? Kui jah, siis see selgitab tulevast vähest nõudlust. Hoolimata täitsa toredast asukohast, merelähedusest, ilusatest metsadest ja ümbruskonna ujumiskohtadest on see kant Saaremaa sumbunud kloaak. Olen ise sealtsamast pärit. Samas suvitajana seda vaevalt et tunnetaks. Pealegi päikest tundub nagu väga rohkelt seal olevat. Enamjaolt on kuldne.
Pakuks muidu korjanduse ideed, aga tervet summat vaevalt et kokku saaks? Ise panustaks küll, piskugagi. Oleks tore, kui inimeste unistused saaksid vahel ikka täituda ka.
Ma olen ka järelmaksule mõelnud, aga selleks, et see võiks natukenegi huvi pakkuda, peaks see olema minimaalselt 650 eurot kuus, mida on minu jaoks nõks palju võttes arvesse, et mul kulub juba iga kuu põhiasjadele 950 eurot. See ongi see koht, et oleks tehtav, aga siis ei jääks enam suurt üle, et päriselt Eestis käia.
Mõtlesin Mustjalat jah. Mingi suur meka tõesti pole, aga suve veetmiseks minu meelest igati mõnus.
Kui su mure on praegu, et keegi teine ostab selle enne ära, siis remondile võid ju ka 5a pärast mõelda. Vaadates, mis Saaremaa vanad majad maksavad, siis kuumakse jääb ilmselt 300 euro kanti?
Teadmata influentserite tasusid, siis see ei tähendaks just väga mitut instagrami postitust kuus, et su lapsepõlve unistuse säilitamise kuumakse katta?
Igatahes soovitaksin, et ära mõtle seda üle või liiga suureks. Sa töötad praegu Eestis ja saad sealt mugavalt eluasemelaenu. Osta see koht ära, maaklerilt küsi allahindlust, sest selle kandi majad ei lähe nagu soojad saiad just.
Kui kunagi tundub, et remontimine käib ülejõu või, et sinna suviti jõudmine on ikkagi võimatu, siis saad selle alati uuesti müüki panna. Ise kahetsen, et kunagi vanaema maja ära ei ostnud. Suurepärane asukoht ja hind, aga nõudis väga palju tööd ja finantsi ümber ehitamiseks. Tore, et keegi sinna oma kodu lõi ja kohta nüüd armastab, aga see keegi oleks võinud sama hästi mina ise olla.
Oehh tean seda tunnet ,soovin samuti sellist idülli tulevikus ka oma lastele edasi anda .
Idüllid on tihtilugu ilusad ainult unistustes. Reaalsuses tähendab suvekodu teises riigis või isegi Eesti puhul teises otsas, lõputut tööd nendel üksikutel kordadel, kui sinna suvel jõuda. Ja lapsed kasvavad kiiresti ja teismelised ei taha tõenäoliselt kuulda ka kuskil metsade vahel puhkamisest.
Mul on praegu jälle mureks see, et mu ex tahab maja maha müüa, mulle kuulub sellest hoonest väga väike osa, märksa väiksem kui see, kus mu vanemad elavad… ja mul pole raha, et seda talt välja osta
ja ma ei saa lasta oma vanemaid kolida, sellises vanuses inimestele on see väga hull. selle talve küttehinnad olid hirmutavad ja ilmselt lähevad järgmisel aastal veel hullemaks ning on arusaadav, miks ta otsib teisi variante. aga mul polegi hetkel muud varianti kui lotopiletite ostmine 
nii et hoidke palun pöialt, sest seekord on mul seda võitu tõesti vaja, ükskõik kas siis küttesüsteemi uuendamiseks või vanemate kasutatava majaosa väljaostmiseks. Ideaalis võiks kogu maja välja osta aga see pole hädavahalik (mingi hääleke peas karjub, et on ikka küll).
Kui see koht on nii südamelähedane, võib ju laenuga ära osta ja korda teha millalgi…hiljem. Pigem jääb kaalutlus, millal sa sinna üldse jõuad. Need lapsepõlve suved tähendavad, et vanavanemad reaalselt elasid seal ja hoidsid kohta elus. Olen ise kogenud, kui jahmatavalt võõras võib see lapsepõlve koht olla ilma nende inimeste ja nende tegemisteta.
Sellega on see häda, et Eesti pangad ei taha mulle laenu anda kui ma füüsiliselt Eestis ei ela ja siinsed pangad ei taha mulle laenu anda selleks, et Eestisse midagi osta. Käärid!
Sellel majal läks vist täna hind odavamaks.