Uus töö ehk kuidas mu unistus täitus

Vahepeal on juhtunud igasuguseid kummalisi asju. Näiteks on sadanud. Ja siis natuke veel. Ja natuke veel. Vihmas endas suurt kummalist pole, küll aga ajastuses. Nimelt hakkab vihma sadama ainult ja täpselt siis kui mul on vaja toast välja minna. Ja üleüldiselt ei mäleta ma kümne siin elatud aasta jooksul NII vihmast maikuud. Ma mäletan piknikke maikuus, ma mäletan maikuus päevitamist, päevi üle kolmekümne soojakraadi. Aga seda, et nädalas oleks üks päev, kus ei saja mitte terve päev, vaid pool päeva – no seda ei mäleta.

Ja siis juhtus see, et kaks väikest inimest pidasid sünnipäevasid, mis tegi üsna selgeks, et ega nad tegelikult polegi enam nii väikesed. Väga kummaline. Väga. Eriti, et nad kaaluvad sama palju ja pikkuses eraldab neid vaid paar üksikut sentimeetrit. Sama kaalunumbri poole rühib ka nende väikevend, kes üritab endiselt süüa kõike mis vähegi suhu mahub ega tee probleemi ka sellest kui ei mahu. Kuidagi saab ikka! Vähemalt on ta söödavate asjade puhul õppinud olema terake tsiviliseeritum ja kasutab lusikat-kahvlit. Tõsi, mõnikord vaid selleks, et proovida neid kellelegi näkku torgata (ka endale, sest noh…seis peab ju tasa olema). Aga enamasti ikka söömiseks, mis on päris vahva.

Aga kõige kummalisem asi on see mida ma ükspäev oma spämmikaustas tuhnides avastasin. Iga päev tuleb kümneid teateid suurest pärandusest või heldeid pakkumisi mu neeru eest või loteriivõite (küll mul veab, ka paljud need kes loteriid mängivad ei võida ja mina võidan iga kord ilma mängimata jackpoti!!!). Aga noh, mõnikord satub kogu selle teoreetilise rikkuse vahele ka natuke asjalikumaid kirjasid, mille gmail sinna paneb ilmselt protestist, et ma spämmkirju enamasti ei ava. Aga see kiri ei olnud spämm.

See oli kiri, mida ma lugesin kolm korda, sest pärast esimest täitusid mu silmad veega, pärast teist ma juba nuuksusin ja kolmandat korda vajasin lihtsalt kinnituseks. Rõõmupisarad! Seal kirjas oli tööpakkumine. Pakkumine, millest ma sügaval südames nii tugevalt unistasin, aga mida ma pidasin enda jaoks kättesaamatuks. Olin selle kättesaamatusega isegi väikestviisi rahu teinud ja endale öelnud, et praegu on ju ka hästi. Ja siis tuli see kiri ja ma ei osanud teha muud kui õnnest nutta ja vaadata kuidas käed suurest erutusest värisevad. Pakkumisele vastasin ma mõistagi pildiga, mille endast pärast kirja läbi lugemist tegin, et see emotsioon saaks igaveseks talletatud. Siia ma seda ei pane, sest see on pigem siuke kole nutupilt ja siis istuks see siin liiga suurelt. Instagramis on küll olemas. Piisavalt väikselt, et seal kannatab enam-vähem vaadata.

Lühidalt öeldes saab minust juunis Pere ja Kodu lepinguline toimetaja. Olen kaks aastat olnud sama ajakirja kaasautor ja seda teinud niivõrd suure hoole ja armastusega. Ma armastan kirjutada, ma armastan teiste lugusid jagada, artikli valmimise protsessi ja kõike kaasnevat ja seejärel näha kuidas need lood hakkavad oma elu elama. Kuidas neid loetakse, jagatakse, kuidas mu postkast täitub tagasisideks saadetud kirjadega. Ma olen nende kahe aasta jooksul tundnud, et olen lõpuks leidnud selle, mida oskan, selle mis mind innustab, selle mida ma päriselt-päriselt-päriselt tahan teha. Ma ei ole kordagi tundnud peas vasardavat tunnet “ma ei taha täna tööd teha”. Ma olen a-la-ti teinud rõõmuga ja õnnelikult. Jah, muidugi on olnud ka mingeid natuke raskemaid hetki ühe või teise loo valmimise ajal, aga need on olnud tugevas vähemuses.

Kui ma kuulsin, et peatoimetaja vahetub, siis mõistagi sain ma aru, et üks koht jääb toimetuses tühjaks ja see vajab täitmist. Aga ma ei arvanud hetkekski, et seda võiksin täita mina. Kuigi ma teen oma tööd rõõmuga ja tagasiside on hea, siis valitses mu peas ikkagi küsimus kas ma ise olen piisavalt hea? Ma ei ole ju ajakirjanikuks õppinud, kas ja kuidas peaksin ma suutma võistelda teistega, kellel on vastav haridus ja palju pikaaegsem kogemus? Ja siis see vahemaa..

Ent hoolimata vahemaast täitub mu unistus töötada ajakirja toimetuses. Ja mitte lihtsalt ajakirja, vaid mu lemmikajakirja! Muidugi vajab see unistus just vahemaa tõttu väikest kohandamist ja vaimusilmas olev pilt minust igal tööpäeval liftiga kontorisse sõitmisest, ei saa täituda. Küll aga loodan väga, et kogu see koroonaasi lähiajal taandub, reisimine muutub lihtsamaks ja saaksin end siiski aeg-ajalt kontorisse näole anda.

Ma olen tänulik, õnnelik, rõõmus ja tunnen end nii hoitult ja väärtustatult. Võimalik, et paljude jaoks on see väike asi. Minu jaoks on see aga unistuse täitumine. On raske sõnadesse panna kui põnevil ma olen. Ja kui väga ma hoian end tagasi, et uut peatoimetajat mitte viiesaja sõnumiga pommitada, sest mu pea lihtsalt kubiseb ideedest, mida ma välja pakkuda tahan. Aga viisakas oleks vist natuke oodata. Ja kui aus olla, siis kõikide nende emotsioonide sisse mahub natuke hirmu ka. Vastutus on nüüd suurem ja ikka kerkib pähe see sama küsimus, et olen ma ikka piisavalt hea?

Noh ja siis avastasin ma, et Lastekirjanduse Keskusel on käimas kaks võistlust ja ma tahaks väga mõlemast osa võtta, aga samas tunnen, et nii jaburat ideed pole mu peas ammu olnud. Häda on selles, et ma võin ju kirjutamist armastada, aga ma ei oska lastele kirjutada! Täiskasvanutele vabalt. Isegi lapsemeelses võtmes. Aga just lastele..Kardan! Muidugi ma mingi vähese ratsionaalse osaga, mis mu peakeses eksisteerib (õnneks) saan aru, et asi on harjutamises. Ja ma peaks lihtsalt maha istuma ja kirjutama nii kuis torust tuleb. Aga ma kardan juba ette, et mis siis kui ei tule? No ja siis mõtlen eelmise postituse täpsushüppekassile ja ninakollikaevurile ning saan aru, et tegelikult oleks kaks ägedat tegelast kasvõi päriselust võtta.

Ühe konkursi tähtaeg on septembris. Selle jaoks on mul tegelikult juba lugu valmis. Aplaus on siinkohal küll liiast, sest loo maksimaalne maht on 1000 sõna. Võin etteruttavalt öelda, et praegu siin postituses on selleks reaks koos peaaegu 1000 (olgu, nõks üle saja on puudu, aga ärme aja seda juuksekarva nüüd lõhki ka, eks). Seega läks selle kirjutamine pigem ladusalt. Aga üks asi on mahu täis kirjutamine ja teine asi on lugu ise. Võib ju mõelda küll, et tuhat sõna – mis see siis ära pole! Aga tegelikult on seda vähe. Väga vähe. Ja selle sisse peab mahtuma terve lugu. Terve hea lugu. Terve õpetlik lugu. Lugu, kus midagi juhtub, lugu mis midagi õpetab, lugu kus on hoogu ja lugu kus tegelastes on elu sees. Ja selle kõige tuhande sõnaga saavutamine on tegelikult keeruline. Ma usun, et väikese lasteraamatu saab kirjutatud igaüks, aga hea lasteraamatu kirjutamiseks on vaja natuke rohkemat. Ja täitsa ausalt pole ma kindel, kas minus endas seda rohkemat on. See praegune lugu vajab igatahes päris karmi sisutoimetamist ja edasi arendamist. Noh ja siis on muidugi konkursi tingimuseks ka see, et käsikiri tuleb saata koos viie originaalillustratsiooniga. Tere tali! Ise oskan ma joonistada umbes täpselt kriipsujukut ja siga, kes näeb välja nagu kass. Kuna ma laste silmanägemisest väga hoolin, siis tundub ainuõige, et ma ise neid illustratsioone ei tee. Laste joonistusi ei aktsepteerita. A teate muidu mis raha illustraatorid ainuüksi ühe töö eest võtavad või? Siuke tunne, et hakka või spämmist neid pärandusi vastu võtma! Ok, ma tegelt natuke halan liiast ka. Ma ühe täitsa leidsin, kelle stiil on kena ja kellele tasumiseks ma võib-olla saaks isegi mõlemad neerud alles jätta. Igatahes ma mõtlen selle asja üle. Vaatan, kas suudan selle käsikirja saada selliseks, et oleks päriselt tore. Ja siis vaatan mida mu pangakonto arvab. Ja siis võib-olla osalen.

Aga teine ja palju paeluvam võistlus on “Minu esimene raamat”. Maht on aga hoopis teine. 100 000-150 000 tähemärki (tühikutega). Ainult, et tähtaeg on esimesel juulil. Ja see, sõbrakesed, on põhimõtteliselt homme.

Üks osa minust tahaks nii väga. No nii meeletult end proovile panna. Lihtsalt endale tõestada, et kui tahan, siis saan hakkama. Ma ei taha võita ja olgem ausad – ilmselt pole mu sulg ka nii suurepärane, et mul võiduvõimalust oleks, aga ma tahaks lihtsalt, et ma saaks ühe projekti lõpetatud. Et ma saaks kirjutatud ühe vahva raamatu ja kasvõi hiljem ise välja antud, et see teisi lapsi rõõmustaks. Võib-olla räägib minus ka kurbus selle üle, et novembris NaNoWriMo pooleli jäi kuna Milo ei maganud ja mu energiavarud said ühel hetkel lihtsalt katastroofilisel kombel otsa ja projekt jäi lõpetamata. See oli muidugi hoopis teine lugu. Ja seda lugu ma ilmselt lõpuni ei kirjuta, sest avastasin ükspäev, et ühel Ameerika autoril on väga sarnase süžeega raamat ilmumas. No lausa liiga sarnasega. Tahaks ta kohe oma peast välja ajada! Aga no järelikult ei olnud maailma kõige originaalsem idee!

Vot sellised peamiselt kirjutamisega seotud mõtted ja uudised teile täna!