Neid naljakaid pilte olete internetis näinud eks, kus isad lapsi kuidagi väga kummaliselt riietavad. Mitte meelega, aga lihtsalt…arvates, et nõnda on okei. Ma ise küll kipun arvama, et see on ikkagi pigem väike protsent isadest ja suurem osa tajub ära, et mida passib selga panna ja mida mitte. Igatahes see selleks. Tegelt tahtsin seda öelda, et meie peres olen see “isa” mina.
Tuleb Bruno eile õhtul koju, kallistab Milot ja seejärel jääb mulle otsa vaatama. No sellise pilguga, mis peab terve vestluse maha. Üksi veel kusjuures. Mina hääletuid vestlusi hästi ei oska. Küsin, et mis toimps. Bruno vastu, et miks lapsel sellisel kellaajal juba pidžaama seljas on, oleme me mingi uue ajavööndiga liitunud või? Mina olen segaduses, et mäs pidžaama, lolliks töötasid ennast või?
No ja siis tuli veel üks vaikiv vestlus.
“Ära nüüd ütle, et ta on päev läbi niiviisi riides olnud?”
“Niiviisi ehk dressides EHK igati mugavates riietes, millega sõimes patseerida, tahad öelda, jah?”
Tähendab, tuleb välja, et tegelikult oli see ikka pidžaama. Et ma olin lapselt hommikul ühe pidžaama seljast võtnud ja teise asemel pannud. Mõtlesin küll korraks, et kuidagi väga pehme riie, a siis jälle, et küll on tore, kui vabaajarõivad aina mugavamateks muutuvad. Eriti väikelastele! Noh ja nii ta siis oligi pidžaamaga seal sõimes. Õhtul oma nägemisfookust paika sättides nägin küll, et seal tegelikult olid lausa magavad karukesed peal.
Tea, kas sõimepersonal arvab, et ma ta otse voodist sinna jooksutasin?
Samas olen ma ise mõnikord lausa terve nädalavahetuse pidžaamas, nii et võib lihtsalt öelda, et tegu oli stiilimõjutusega. Just.
Ja kui keegi tahab teada, miks ma kirjutan hetkel mingist närusest pidžaamast, mitte sellest, kuidas läheb või mida vaimustavat on toonud kaasa nädalavahetuse algus, siis las ma räägin teile. Ka siis, kui te ei küsinud.
Ma ärkasin enne kuut hommikul, et lebada Milo voodi kõrval põrandal, sest mu hinnangul polnud see kellaaeg ärkamiseks üldse mitte adekvaatne. Me lebasime nõnda kella kaheksani, mis oli natuke adekvaatsem. Magamist oli selles lebamises pigem minimaalselt. Kella kümneks polnud üks meist kahest (jätan otsad lahtiseks) enam kuigi adekvaatne, nii et me pöördusime sama tegevuse juurde tagasi. Veidi enne ühteteist jäi üks meist magama ja teine läks süüa tegema.
Enne kella kolme andis üks väiksemat kasvu inimene mõista, et adekvaatsus jäi taaskord voodisse. Väljendas ta seda peamiselt oma uue kollektsiooni demonstreerimisega. Kollektsioon koosnes peamiselt blondidest juuksekarvadest, mis kuulusid ühele teisele väikest kasvu inimesele. Samal ajal üritasid kaks natuke suuremat kasvu, aga siiski väikest inimest, kasutada üht riiulilaadset asja miskise võimlemisatribuudina. Ma vist väga hästi ei saanud ära, et kes tol hetkel kõige kõvemat häält tegi, aga kõik panustasid väga tublisti. Ja siis me jälle lebasime. Mina tõmbasin teki üle pea ja hakkasin telefonist raamatut lugema. Ühel hetkel sai paraku õhk natukene nagu otsa ja siis tuli niisama lebada.
Veidi enne kaheksat õhtut kordus peaaegu sama.
Ehk siis mu päev on suuresti koosnenud põrandal lebamisest. Nagu ka eelnevad ja ilmselt järgnevad. Ma tõesti tunnen, et Miloga on ring täis. Nii täis kui saab. Temas on nii palju, mis meenutab Eileeni. Ja nüüd see asi ka. Eileenil oli ka täpselt samas vanuses mingi imetore periood, kus ta soostus magama ainult nõnda, et “keegi” ta voodi kõrval lebaks ja näpust kinni hoiaks. Äkki sai aastaga läbi? Võimalik, et see kestis ka nädala, aga mu aju salvestas selle nädalana. Me ei saa kunagi teada (kuskil on raudselt kirjas). Igatahes sai see läbi ja ju saab Miloga ka.
Ja mina hakkan nüüd ostma ainult selliseid pidžaamasid, kus on suurelt kellegi norskava pilt peal, et oleks asi selge.
Ai, kui hea:) Mitte see, et Sa põrandal pead lebama tundide kaupa, vaid see, kui värvikalt Sa kõike seda kajastad.
Jõudu vastu pidamiseks! Ja toredat nädalavahetust!
P.S. Kas Milo sai oma haigusest lahti?
Miks sa seda magajat lihtsalt enda kõrvale kaissu ei võta? Või vähemalt oma voodi kõrvale võrevoodiga? Või kui mingi peen prantsuse traditsioon nõuab, et ka väikelaps peab nui neljaks eraldi toas magama, siis vähemalt pane sinna mingi selline voodi, kus sa ka ise pikali olla saad, mitte ei pea põrandal vaevlema. Ma käin su blogi pisteliselt lugemas ja ilma naljata praktiliselt iga kord on vähemalt üks kirjeldus, kuidas sa lapse voodi kõrval põrandal kangete kontidega vaevled. Milleks ometi?
Ma saan aru, et tahad aidata, aga kas sa ei arva, et kui mingi muu variant toimiks, siis oleks see käiku lastud?
Ma olen teda korduvalt meie voodisse võtnud ja terve esimese eluaasta oligi ta meiega. Praegu ta aga ei jää magama meiega samas voodis. Ainult turnib otsas ja laulab. Lõppkokkuvõttes on öö nii veel raskem. Meie tuppa tema voodi ei mahu ja ühtki sellist lisavoodit, mis tema tuppa mahuks ka pole. Kui mahuks, siis oleks ammu juba mööbeldama kukkunud! Panime Liisu põrandamadratsid sinna, kõige hullem pole, aga päris voodiga kahjuks võrrelda ei anna tõesti.
Küll läheb üle nagu kõik muu.