Vahelduse mõttes Milost

Andke nüüd andeks, siit tuleb selline natuke imalamas vormis kirjatükk, sest ma tahaksin teile nii väga Milost natuke rääkida, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei suuda kuidagi leida õigeid sõnu, et rääkida elust temaga teistele. Aga kui ma räägin temaga, siis ma leian need sõnad. Nii kummaline kui see ka poleks. Seega on see postitus teile, aga suunatud talle.

Milobilobilo – no nagu Eloise sind ENDISELT kutsub. Mul pole südant ka talle öelda, et su nimi tegelikult lühem on. Me oleme siin ikka mõelnud, et kõik lapsed on lihtsad nimed saanud, aga su oma tundub ikka lohisevat ja selle üle, et kõik Eileeni Heleniks hüüavad, ma enam isegi ei imesta.

Sa saad üsna varsti aastaseks. Oleks Ella praegu kodus, siis ta ütleks mulle kohe hoobilt mitme päeva pärast ka, sest ta ajaarvamine käibki “nii mitme une pärast” järgi. Kuna mu ajaarvamine on natuke nihkes, siis ma sulle niimoodi puusalt ei oska öelda, aga neid unekordasid su esimese sünnipäevani on jäänud ikkagi pigem vähe. Sa oled me neljas beebi, aga see tunne on siiski niivõrd veider nagu oleksid esimene. See tunne, et näed kedagi enda ees iga päevaga suuremaks kasvamas.

Sul on endal seda ilmselt keeruline hoomata, aga praegusest aasta aega tagasi olid sa meie silmade eest peidus. Olid soojas ja turvalises kohas mu südame all kõikumas ja endast igal võimalikul hetkel märku andmas. Ja oleme andnud endast parima, et oleksid ka edaspidi olnud soojas ja turvalises kohas. Lihtsalt südame vastas, mitte all.

Sa kasvad nii uskumatult kiiresti, et ma tahaks väga klišeelikult öelda, et mõnikord tahaks aja seisma panna. Ainult, et see pole klišee. Või siis on, aga see ei muserda mind üldse.

Tead, näiteks selle hetke kui sa esimest korda kilkasid või kui sa esimest korda oma käed ümber mu kaela põimisid ja oma pea mu õlale toetasid. Või selle hetke kui sa esimest korda lehvitasid või ronisid mu peale ja pea mu rinnal magama jäid. Või need esimesed sammud, mis tulid nii kiiresti.

Sa tegid esimesed arglikud sammud kümnenda elukuu alguses ja ma päris ausalt lootsin salamisi, et sa ei hakka veel kõndima. See oleks minu jaoks tähistanud justkui ühe etapi lõppu. Sest beebid ju ei kõnni. Aga sa olid mu beebi ja ma polnud valmis tunnistama, et sa hakkad juba täitsa suureks inimeseks saama. Mõtlesin, et neid arglikke samme ja tagumikule potsatamisi on ennegi nähtud. Küll sa vajad aega ja hakkad kõndima alles mitme-mitme kuu pärast.

Aga paari nädalaga oli sul asi selge. Ja nüüd ei potsata sa enam mitte kuskile. Ei pea isegi vahepeal natukenegi neljakäpukil ringi liikuma. Ei vaja tuge, et püsti tõusta. Sa kõnnid ja sa uudistad ja kiirendad sammu kui kuuled võtit lukuaugus ning peaaegu, et jooksed sellele sülle, kes uksest sisse tuleb. Isegi pead ei tõsta, et kontrollida kes see küll olla võiks. Ja kuna sa oled arsti sõnutsi juba keskmise poolteiseaastase lapse mõõtu (mina keskmistest midagi ei tea ja ei soovigi teada, aga olgem ausad – raske oled sa küll) ja ringi kõnnid, siis mul ongi tunne, et ma olen oma beebist ilma. Et sa kasvasid suureks. Niiviisi ühe silmapilgutusega. Et sa ei vaja mind, et saada ühest kohast teise – sa saad ise. Ja oi, sa saad nii palju. Kõik saad sa kätte, kõikjale sa ulatud ja kõik takistused eemaldad lausa mängleva kerglusega.

Pole kapiust ega sahtlit mis su ees suudaks suletuks jääda. Olgu ette lükatud tool või kasutatud teipi. Kõigest saad sa jagu. Isegi oma voodi suutsid ära lõhkuda. Teotahtest sul puudu ei jää. Unest mõnikord küll.

Kõige rohkem küsitakse minult, et kuidas sa magad. Ma ise mõtlen, et see on ikka omamoodi asi mida küsida. Miks ei küsita kuidas sul läheb? Või hoopis minul? Või milline on su iseloom? Aga eks sa ilmselt ükskord kunagi aastate pärast jõuad ise ka sinna punkti, kus uni on oluliselt huvitavam kui see su jaoks praegu on ja siis tekibki tahtmine teada, et kuidas teistel on. Et kas saada lohutust või head nõu. Mina head nõu kellelegi anda ei oska. Eks meil ole sinuga olnud igasuguseid öid. On olnud neid, kus loeme öösel kahekesi raamatu läbi. Sina vaatad tugevaid papist raamatuid ja taod neid igaks juhuks vastu põrandat, et äkki pudeneb miskit lehtede vahelt välja, mina loen telefonist. Ühel hetkel tuled ronid mulle otsa ja siis jääme mõlemad magama ja ärkame mingis kummalises positsioonis keset elutoa põrandat. Teinekord me lugemiseni ei jõua, aga kohtume lihtsalt öö jooksul mitu korda. Mu hinnangul natuke liiga mitu, aga mis sa vaene hing teed kui tuleb igatsus peale ja tahaks korraks oma pea ema juustesse suruda, eks. Ja siis on öid, mis lähevad mööda õige ruttu. Mil ma ärkan hommikul ja saan aru, et polegi sind öösel näinud. Neid öid ei ole just üleliia palju, aga ma olen iga kord su üle väga uhke kui selline ette satub. Ja lõppude lõpuks muutuvad ka enamus öösiti mitte magavaid beebisid ühel hetkel täiskasvanuteks, kes kell üheksa õhtul vaatavad kella ja juurdlevad, et kas võiks juba magama minna või on vara. Lihtsalt oota ja sa näed.

Mult küsitakse veel kas su kasvatamine on teistmoodi. Noh, et kuna sa oled poiss ja puha. Ja mulle tundub, et sellele on praegu veel vara vastata. Seda nüüd küll, et sa oled julgem, kohe kindlasti lärmakam ja väga KINDLALT eee…uudishimulikum selle osas kui hästi asjad koos püsivad, aga seda ma su sootunnuste arvele ei kirjutaks. Pigem iseloomu. Ja pane tähele – KÕIK ütlesid mulle enne su sündi, et vot, see poisi mähkmete vahetamine on üks paras julgustükk ja parem oleks koguaeg vihmakeepi seljas kanda. Ma ütlen su kaitseks kohe, et su õed on selles osas vähemalt kümme korda hullemad olnud ja sa oled vaid kahel korral natukene halvasti hinnanud seda hetke, mil oleks paslik oma põiega tegelda. Selle eest sulle aitäh!

Sa oled väga, no tõsiselt VÄGA vali, sa oled võib-olla natuke liiga julge, kohe kindlasti liiga kiire (eriti pahanduste tegemisel), aga sa oled nii uskumatult südamlik ja uudishimulik ja naerusuine ja päris ausalt mu süda sulab natukene igal korral mil sa mu põskedest kinni haarad ja oma nina minu oma vastu surud. Olgu, enamasti järgneb sellele see, et sa lihtsalt hammustad mu nina, aga annan sulle andeks.

Ja sa sööd hästi. Oi, kui hästi. Sul on suurepärane isu ja sa ei põlga midagi ära. Loodan väga, et oled selle osas Liisusse. Õed on sul nimelt kahte leeri jaotatud ja natuke lihtsam on selle vähemuses olevaga. Liisu on sul selline suurem õde, kes kommi ei söö, aga verivorsti-brüsseli kapsaid-spinatit-ube näiteks küll. No ja siis need teised suuremad õed sööks hea meelega kommi aga spinatit nähes minestavad. Sa kommidest ei tea veel midagi ja verivorstiga vast ka pigem ootaks, aga need muud nimetatud asjad tunduvad sullegi hetkel maitsvat, mis mind ainult rõõmustab!

Mul on hea meel, et sa meil oled. Kogu südamest. Ja me ei kujutaks oma elusid ilma sinuta ette. Sa oled maailma kõige ägedam väike inimene ja me armastame sind kogu südamest Milobilobilo!