Kas ma olen ainuke, kellel on suvetunne? Jah-jah, suve alguseni on veel paar nädalat aega, aga ma hakkan ikka kuidagi automaatselt suve juba juuni algusest arvestama. Suvekuu ju ikkagi. Ja koos esimese suvekuuga tuli nagu tellitult ka suvekuumus. Bruno ema ohkas just eile varjus istudes, et siin võib olla kena elada, aga ilm on äärmusest äärmusesse. Ma muidugi muigasin Loe edasi..

Mul on siin täna selline kentsakas tunne nagu üks ajajärk oleks läbi saanud. Või noh, saabki kohe. Selle nädala alguses oli esimesse klassi registreerimine. Seisin seal koolimajas, milles Eileen veedab järgmised viis aastat ja üritasin toimuvat endasse ahmida - kuidas see aeg ometigi juba on kätte jõudnud? Meil ei ole siin katseid, ei ole olulist laveerimisvõimalust, et elan Loe edasi..

Peaaegu iga kord, mil Instagramis seda küsimuste-vastuste asja teen, satub sekka ka vähemalt üks küsimus, mis pole küsimus. No stiilis: "Küsida otseselt ei taha, aga võiksid millalgi rääkida sellest, mida igapäevaselt sööte" Iga jumala kord võtan teadmiseks ja siis...lükkan edasi. Ma ei teagi miks. Võib-olla, sest mulle endale tundub see nii ebahuvitav? Keda see ikka Loe edasi..

Sellest, et ma juba eos proovisin väsinud olla, ei olnud lõpuks suurt tolku. Ikka oli see nädalavahetus pehmelt öeldes kurnav. Aga lõpuks sai läbi! Ed Sheeranit kuulama minekuks meil otsest ajaplaani polnud. Soojendusesinejad küll meeldisid, aga konkreetselt nende esinemise ajaks jõudmise nimel ninast verd välja pingutada ka ei tahtnud. Otsustasime umbkaudu, et kui jõuaks Loe edasi..