Alustame sellest, et ei, see ei ole kirjake, mis oleks reaalselt mõeldud mu kõhus kasvavale lapsele. Mul on lihtsalt vaja oma mõtteid kuidagi formuleerida ja tundus kõige kergem seda teha just niiviisi. Pealkirjaks küsimus, mida mulle nüüdseks mitu korda esitatud on. Kallis poeg! Poeg! Me saame poja! Ma usun, et siinkohal võiks mõni keeletoimetaja ohata ja kurta, et kolm Loe edasi..
Ärevus
Hea ärevus. Ootusärevus. Ostsime Eileenile mõned nädalad tagasi koolikoti ja sellega sobivad pinalid. Iga hommik algab kotile pilgu peale heitmisega ja Ellale jutustamisega, mida kõike ta sügisest õppima hakkab. Ella ohkab mõtlikult ja ütleb, et tema läheb ka kuuesena kooli. Ega pääsu vist pole nii või naa. Juba on Leenul välja valitud kleit, mida esimesel koolipäeval Loe edasi..
Üks kahene Liisu
Eelmisel nädalal sai Liisu kaheseks. Asjaolu, mida ta ise endiselt eitab. "Eloise, kas sa oled nüüd kaheaastane?" "EI!" "Eloise, näita kui vana sa oled" - näitab ühte näppu. Ma ei hakka siia täna kirjutama seda, kui armas ja vahva ja naljakas ta on, sest esiteks olen ma seda kahe aasta jooksul niigi palju teinud ja teiseks oleme ma ja Bruno (pluss meie vanemad) Loe edasi..
Millest me unistame?
Enne meie aastapäeva uuris Bruno, mida ma tahaksin. Umbes minutiga sain aru, et ega mul ei olegi mingeid materiaalseid asju, mida ma tahaksin. Kõik asjad, millest ma unistan on seotud rohkem mälestuste loomisega. Ja ma ei räägi siinkohal isegi mitte aastapäevast, sest ilmselgelt ma ei oodanud, et Bruno mõne nendest unistustest aastapäevaks realiseeriks. Ma tahtsin aastapäevaks Loe edasi..
Beebi soo osas selgus majas!
Beebi sugu oli üks asi, millele ma raseduse alguses peaaegu üldse ei mõelnud. Mul oli niigi raske selle olukorraga kohaneda ja ma ütlen ausalt, et mu kulmu oleks ilmselt kergitama võtnud ainult see, kui keegi oleks öelnud, et mu kõhus pesitseb ükssarvik. Mul oli täiesti ükskõik, kas sinna oli endale pesa teinud poiss või tüdruk. Ma tahtsin enda tunnetest sotti saada. Tänu Loe edasi..