Võis vist olla juba veebruar kui Eileen kõva ja selge häälega teatas, et teda rõõmustaks väga, no kohe väga-väga Harry Potteri temaatiline sünnipäevapidu. Mulle ei pidanud seda muidugi kaks korda ütlema. Ma kasvasin nende raamatutega üles ja olen kõiki filmi näinud nii palju kordi, et natuke häbi tunnistada. Jep, see oli pidu, mille korraldamist olin ma oodanud aastaid. Kohe Loe edasi..
Esimene sõimelaps ja perepuhkus
Tuleb välja, et telefon pärsib blogimist! Vähemalt minul. Mu telefon istub endiselt herr Ahmedi käes, kes sinna ilmselt praeguseks õunalogo külge monteerib, et hiljem rohkem raha paranduse eest küsida, ja mina avastan end jälle siit! Ütleks, et täitsa tore! Täna on suur päev! Või noh, olgu, eks ma tegelikult liialdan. Pigem ühe olulise otsuse päev. Meie lapsed on siiani kõik Loe edasi..
Põrsaelu ja suhkruvatt
Mõnel päeval läheb natuke rohkem asju viltu kui teisel. Nagu täna. Muidugi mul on tunne, et alustuseks tõusis kõik see mees siin vasaku jalaga voodist. Kui üldse, sest lõunal oli mul igatahes tunne, et siin peab ringi jooksma kari põrsaid hoopis. Siuke veits põrsaelu käis. Põrsatuju ja üks paras ruik-ruik. Põhjuseid jagus erinevaid. Kes oli närvis, et ühe patsi asemele kaks, Loe edasi..
Minust. Vahelduseks.
Vihm tagus öösel vastu aknaklaasi. Vihaselt, rütmiliselt. Mulle võib taskulambiga silma ka sihtida, aga see mind magama jäämisel ei sega. Hääled see-eest küll. Ma ükskord isegi mõtlesin, et Bruno hingab natuke liiga valjult, jube ebaviisakas, teised siin üritavad magada ja tema siis hingab nagu teeks demonstratiivselt mingeid harjutusi. Ühesõnaga ma olen maru müratundlik. Ja Loe edasi..
Elu piltides
Mul on siin posu pilte, mis ootavad ja ootavad. Pilte tahaks jagada, aga öelda ei ole mitte kui midagi. Las siis pildid ütlevad ise. Vahepeal oli tuulerõugeelu. Üks sai ja andis lahkelt teistele ka. Milo võttis kohe peoga. Oli väga väsitav ja natuke kurb ja temast oli kahju ja vähemalt sai mööda. Jalgadelt täpid veel vaikselt kaovad. Liisul ja Eileenil poleks nagu miskit Loe edasi..