Mu telefon on juba viimased kaks nädalat vahetpidamata andnud teada, et õues sajab lund. Pole vahet, kas õues on tulnud uduvihma, paduvihma või paistnud sulaselge päike - mu telefon raiub vankumatu järjekindlusega, et sajab lund. Elaks Ameerikas, siis kaebaks või ilmateateäpi arendajad kohtusse - moraalne kahju siiski! Ärkad hommikul, vaatad telefoni mis näitab, et õues on paks Loe edasi..

"Tiziana, see on Britt!" "Britt, see on Tiziana!" Ma olin veetnud pika päeva reisides, ajanud oma kohvri Brüsseli lennujaamas sassi ühe teise naisterahva omaga ja seetõttu peaaegu kaklusesse sattunud ning väsinud. Ma eeldasin, et pärast mitmetunnist rongisõitu Metzi sõidutatakse mind mu tulevasse koju, aga selle asemel oli mul vastas pisut töntsakas noormees nimega Hector, Loe edasi..

22 päeva veel! Ehk siis täpselt nii mitme päeva pärast ärkame siin, aga läheme magama juba mujal. See niivõrd pikk remont saab ükskord ometi läbi. Selline tunne, et tahaks end lausa vargsi näpistada - äkki pole tõsi, äkki on hoopis lihtsalt ilus unenägu. Aga seekord vist ikka on päriselt. Ehitusmees on lõpetanud, torumehed on lõpetanud, täna lõpetab Bruno ka parketiga ja järgi Loe edasi..

Kuna me hakkame varsti kolima, siis mõtlen ma üsna tihti kodutundele üleüldiselt. Kodudele, mis mul on olnud. Kuigi kolinud olen ma palju, siis kodusid on mul olnud vähe. Pigem on olnud korterid. Kohad, kus on mu asjad, aga mis pole kodu. Olgugi, et ütled sõbrannaga hilisõhtul veiniklaasi taga "vist peaks koju minema", siis on see lihtsalt mugav asi mida öelda. Tähistamaks Loe edasi..

Head uut aastat! Ma tean küll, et olen sel aastal juba paar postitust avaldanud, aga kuna see on esimene, mida ma konkreetselt sel aastal kirjutan, siis tuli see hea soov just siia. Meie vana-aastaõhtu möödus nii nagu enamus eelnevatest ja oleks niiviisi olnud ka ilma koroonapiiranguteta. Ma ei tea kas me oleme laisad või väsinud või lihtsalt ei hooli, aga aastavahetus ei Loe edasi..