Ma ei ole endiselt väga kindel kas me peaksime seda minisünnipäeva tähistama täna või homme, aga rohkem kaldume vist tänase poole. Noh, et järgmisega ikka rohkem vahet oleks.
Nii naljakas on mõelda, et ongi ainult üks minisünnipäev veel jäänud ja siis on ta juba aastane. Täiesti ulmeline kuidas see aeg läheb. Seda ma korrutan muidugi iga kuu.
Ma tahaks siia kangesti mingeid parameetreid kirja panna, aga iseasi kui tõesed need on. Kui me 20. veebruaril arstil käisime siis kaalus Eileen 9150g ja täna ütles vannitoakaal hoopis 9800..kohe mitte ei taha uskuda, et ta vähem kui kahe nädalaga nii hüppeliselt juurde võtnud on. Pikkuseks ütlen aga 74 cm. See vast nii palju selle ajaga muutunud ei ole.
Lisaks tuli selle elukuu jooksul (08.02) ka kolmas hammas ja kuigi neljas on kogu ülejäänud aja sealt kõrvalt vaikselt piilunud, siis lõikunud see veel ei ole.
Muidugi on Eileen endiselt äärmiselt hea söömaga ja matsutab parima heameelega kõike, mida ma talle pakun. Erilisteks lemmikuteks on omlett,jogurt ja veiseliha. Kuigi avokaado on varasemalt saanud leige vastuvõtu osaliseks, siis on ta hakanud ka seda hindama. Samuti tundub, et erilisi maitseelamusi pakub talle ka juust.
Mis mulle aga eriti meeldib on see, et tegu ei ole enam lihtsalt beebi vaid pisikese inimesega. Te ei kujuta ette kui tore on avastada tema iseloomu erinevaid tahkusi ja hakata aina enam mõistma, mis talle meeldib ja mis mitte.
Mis mulle Eileeni iseloomu juures väga meeldib on see kui julge ja sihikindel ta on. Vahet ei ole kui mitu korda ta maha kukub, ta tõuseb ikka üles ja üritab uuesti. Ta ei karda natukene kõrgemale turnida, Bruno vanemate koerale pai teha jne. Mõne jaoks võib-olla ei ole see eriti hea omadus aga mulle meeldib. Ma ei kujutaks ette, et ta hakkaks iga asja peale hirmust nutma ja värisema ( sest selliseid beebisid on ka väga palju). Ja ma olen ju alati olemas ja valvan ( eriti kui asi puudutab koera, aga no see koer on tõesti selline, et teda võib söömise ajal pea alaspidi tõsta ja kõdistada ja tal on endiselt täiesti ükskõik).
Mulle meeldib kuidas ta keskendudes teeb sellist imearmast nägu kus ta keel on nagu natukene rullis ja suust väljas. Mulle meeldib kuidas ta üritab oma pisikeste kätega endale kamapalle või pisikesi juustutükke suhu toppida ja kuidas need siis vahel kogemata mööda lähevad ja kuidas ta siis need üles otsib. Mulle meeldib kuidas ta väsinuna toetab oma pea laulukoera kõhule ja ohkab.
Mulle meeldib kuidas ta ennast muusika taktis õõtsutab.
Mulle meeldib kuidas ta vahel tõuseb püsti ja hakkab tugede najal korterile ringi peale tegema, ise kõva häälega dikteerides ” daaadaaaaa,täähhh,daaa,aitäh”
Mulle meeldib kuidas ta oma voodis hüppab ( ja tekitab minus hirmu, et see voodi varsti katki läheb).
Mulle lihtsalt meeldib kõik mida teeb ja kuidas ta teeb ja mulle meeldib vaadata tema kasvamist 
Ja ühe pisikese video oleme ka saanud paarist pisikesest sammust
Palju õnne! 😀
Nii äge on Eileenile kaasa elada just seetõttu, et ta ainult 5 kuud vanem on ja siis muudkui õhinal oodata ja teada, et varsti varsti on kõik siin majas samasugune. 😀
Väga tublisti sammub juba… paar sekki. 😉
Ma vaatasin varem Kätlini blogi sama pilguga, et kuidas Lilian areneb ja ootasin, et millal Eileen seda ja toda teeks
Ta hiljem sai pool koridori läbi kõnnitud, aga kuna ta praegu veel ikka on harjutamisfaasis, siis on raske midagi filmitud saada, sest kunagi ei tea kas tal on tuju või kas tuleb välja. Nii et need paar sekki oli hea saavutus selles suhtes 😀
Jaa arusaadav. Annabel on roomamise/käputamise algfaasis. Õigemini harjutab alles seda, kuidas põlved kõhu alla saada ja siis käputab niimoodi ühe koha peal ja õõtsutab end, aga kuna ta seda ka eriti teha ei oska, siis video peale pole iialgi saanud. Kui filmida üritan, siis tal muidugi ei õnnestu või tuleb plaan hoopis midagi muud teha kui näidata oma füüsilisi võimeid. 😀