Klann kasvab: fotograafi otsimine

Kui on üks asi mida ma eelmiste raseduste puhul kahetsen, siis on selleks professionaalse fotosessiooni puudumine. Olete vast isegi aru saanud, et meie jaoks on fotod meie nii-öelda loo talletamisel väga olulised ja seetõttu jääbki mu jaoks mõistmatuks, et kuidas me siis fotograafiga ühtki jäädvustust ei teinud.

Olgu, Lentsiku ajal ma vist ei osanud selle peale tullagi. Sellest ajast ongi üleüldse üsna vähe pilte. Ella ajal ma juba teadsin seda tahta aga fotograafi leidmine muutus liiga suureks peavaluks ja sinnapaika see jäigi.

Sel korral otsustasin, et nii kergelt alla ei anna. Kuskil peab ju keegi leiduma. Nii ma endale sisendasin.

Tegelikkus oli ikkagi päris muserdav. Võtsin endale piiranguks, et asukoht ei oleks kaugemal kui 2,5h ja hind võiks jääda alla kolmesaja. Näiteks alla kahesaja euro on millegi leidmine väga keeruline. Põhimõtteliselt eelmisel nädalal kaamera ostnud ja eile pildistama hakanud hobipiltnikud võtavad sellise summa.

Hakkasin siis erinevaid kodulehti läbi kammima ja ikka päris kiirelt tuli ahastus peale. Alustuseks seetõttu, et pea kellelgi polnud kodulehel väljas hinnakirja. Eks ma mingil määral mõistan aga ikkagi üllatas, et see nii levinud tendents on.

Sellega seoses tuli hiljem ka üsna ebameeldiv kogemus, mis hilisemalt mind sääraseid kodulehtesid pigem vältima pani.

Oleme sõbrannaga samas rasedusstaadiumis ja otsime mõlemad kevadeks fotograafi. Leidsime koos ühe, kelle stiil meile meeldib ja saatsime mõlemad eraldi talle kirja uurimaks hinnapakkumist. See kiri tuli saata läbi Facebooki.

Vastus? Täpselt sama sessiooni eest küsis ta mu sõbrannalt palju kõrgema summa kui minult. Põhjust ei tulnud meil kaugelt otsida – sõbranna profiilil oli kirjas, et ta töötab Luksemburgis. See on siin üsna levinud arvamus, et Luksemburgis töötavad inimesed on justkui miljonärid. Tegelikkuses päris niiviisi siiski pole. Igatahes piisas meile sellest näo järgi hinnakirja esitamisest, et tolle fotograafi teenuseid me kumbki kasutada ei soovinud. Andsime talle siiski põhjusest ka teada ja ega vastuseks midagi ilusat ei tulnud.

Edasi läks otsimine aga päris nutuseks. Ülevalgustatud taeva, seepiatoonis töötluse ja üleblurritud piltide pakkujaid leidus kordades rohkem kui ma karta oskasin. Ja ainuüksi nemad küsisid tunnise sessiooni ja kümne töödeldud pildi eest 350 eurot. Mul oli tükk tegu sellega, et hoida oma lõuga põrandale kukkumast.

Ja kõige rohkem hämmastas mind see, et tahtjaid jagus. Tõestas mulle taaskord kuivõrd erinev on inimeste ilumeel.

Minu jaoks oli see aga nende puhul oma võimete ülehindamine. Seda just rahalises mõttes. Samas kui keegi pole pahameelt avaldanud, siis kus tegelikult viga on? Või kas üldse?

Kui mulle hakkas tunduma, et asi ongi meeletult mannetu, leidsin ma siiski ühe fotograafi, kelle tööd mind automaatselt võlusid. Just täpselt see mida ma otsisin! Saatsin natukene värisevate kätega talle hinnapäringu ja jäin vastust ootama. Ütleme nii, et värisema võttis ka vastuse lugemine.

Sessioon koos kümne pildiga – 650 eurot. Hea, et ma teed või midagi ei joonud. Oleks niigi hinge vaakuvale arvutile kõik peale läkastanud ilmselt.

Jäin taaskord mõtlema, et see lihtsalt pole reaalne.

Vaadake, ma pole täitsa eilane ka. Ma tean väga hästi, et fotosessioon ise võtab kõige väiksema aja fotograafi tööst. Töö ise hakkab sellest hetkest, mil klient saadab päringu ja otsustab antud fotograafi kasuks. Pikk kirjavahetus. Mõistmine mida klient soovib, üheskoos kindla nägemuse kujundamine, tema juhendamine ja aitamine kasvõi riietuse valikul, sobiva asukoha leidmine, ettevalmistused. Hilisem järeltöötlus, tagasiside, failide üleandmine. See ei käi niimoodi põlve otsas, et 1-2-3. See võtab aega ja pühendumist. Maksta ei tule ainult selle tunni eest, mil fotograaf klõpsib vaid kogu ajakulu eest. Sh. aeg, mis tal kulub kohapeale tulekuks. Pluss maksavad ka nemad makse ja peavad uuendama oma tehnikat, mõnikord mõne sessiooni jaoks spetsiaalselt midagi rentima.

Ma sattusin just ükspäev lugema ühe prantsuse pulmafotograafi artiklit, kus ta üritas kummutada seda väärarusaama nagu siinsed pulmafotograafid oleksid püstirikkad. Tegelikult teenivad nad üsna vähe, sest iga pulma pealt peavad nad 40% maksudeks andma, mistõttu pulmafotograafide turg ongi nii kesine. Kätte jääb vähe aga ajakulu on meeletu.

Mis ma tahan öelda on, et ma pole kindlasti mitte see inimene, kes arvab, et oma tööd hästi ja südamega tegev inimene peaks seda poolmuidu tegema. Kindlasti mitte.

Samamoodi ei ole ma suur vinguja selle üle kui antakse kümme pilti ja on siiski võimalus pilte juurde osta. See õige arvu piltide valimine on minu meelest ka paras kunst aga igal juhul eelistan ma pigem väiksemat kui suuremat arvu. Kui anda tunnisest sessioonist 100 pilti, siis paratamatult on nende seas ka üsna palju korduvaid ja üsna sarnaseid pilte, mille vahel valimine võib üsna keeruliseks muutuda. Ma eelistan igati, et fotograaf teeb selle valiku minu eest ära. Samas ma tean, et paljud on selles osas vastupidisel seisukohal.

Aga ka siin oleneb asi veidi hinnast. Minu jaoks on okei lisanduva pildi eest maksta näiteks viis eurot. Ent kui viie lisapildi eest tuleb välja käia 100 eurot (nagu tolle fotograafi puhul, kes mulle meeldis), siis seda tundub siiski palju.

Kui väga mulle ka tolle fotograafi pildid ja stiil ei meeldinud, siis 650 jäi minu jaoks siiski liiga kalliks. Suurest huvist uurisin ma talt siiski kui tihe graafik tal on. Ehk siis kui palju kliente. Ma eeldasin saada vastust, et tal on tihedad päevad täis pildistamisi, sest ma ei näinud kuidas ta saaks hoida sellist hinda ilma nõudluseta. Paraku vastas ta hoopis, et tööd on väga vähe. Mis pani mind jälle omakorda mõtlema, et miks ta seda hinda siis veidikenegi alla ei lase? Nagu ma ütlesin, siis jah, ma mõistan, et head fotograafi tuleb vääriliselt tasustada aga kuskil on ju mingi piir ka. Või ongi see hind pigem selline selleks puhuks, et kui on ka vähe kliente, siis ka mõne sessiooni puhul kuus saab ta miinimumpalga täis? Rohkem ma sel teemal surkima ei hakanud, sest see poleks kuigi viisakas olnud. Analüüsisin hoopis enda peas.

Lõpuks ma siiski leidsin ühe fotograafi kelle puhul nii stiil kui ka hind olid vastuvõetavad. Temaga tekkis hoopis selline probleem, et ta on jube aeglane vastaja. Eks see ole karma, sest ma ise olen ka. Jube aeglase puhul mõtlen siis seda, et igale kirjale vastatakse kaks nädalat. Kuni viis päeva olen ma vabalt nõus ootama. Üle selle võin kannatamatuks muutuda.

Igatahes olin ma sellest hoolimata valmis temaga aja broneerima, sest ühtki paremat ideed ka polnud.

Aga siis juhtus niiviisi, et elu aitas natukene kaasa ja juhtus minu meelest parim variant. Sattusin meie perefotograafiga rääkima ja tuli jutuks kuidas ma juba enne rasedaks jäämist rääkisin, et KUI kunagi, siis ma nii tahaks, et tema selle sessiooni teeks. Paraku jäi see idee soiku, sest minul enne septembrit pole plaani Eestisse tulla. Küll selgus, et tema tahaks Prantsusmaad külastada. Milles küsimus? Lennutame Marise siia!

Ma tunnen tema stiili juba väga hästi ja saan 100% kindel olla selles, et mulle meeldib see, mis saan. Nii et nüüd polegi muud kui tuleb sobivad piletid leida
Muidugi vastsündinu piltide jaoks on veel vaja fotograaf leida aga sellega ma ei suuda hetkel oma pead enam vaevata. Kuigi mulle väga need korvipildid meeldivad, siis häda on selles, et vähemalt siin on niiviisi, et korvipiltide tegijad teevadki pilte ainult beebist. Mina tahaks aga pilte kogu perest ja pigem sellist mõnusat kodust sessiooni. Elustiili fotograafia on vähemalt meie ümbruskonnas veel natukene tundmatu termin. Nagu öeldud, siis praegu end sellega veel ei vaeva. Rõõmustan hoopis, et kevadel saab selle ümara kõhu kenasti jäädvustatud!