“Mäletad seda korda, mil ma hambaarsti ukse taga nutsin ja ütlesin, et ma kolm korda parema meelega hoopis sünnitaksin?” küsisin ma teisipäeva hommikul Brunolt sünnitusmaja liftis.
“Mhmh” noogutas ta lõbustatult.
“Noh, ma tahaks praegu niiiiiiii väga hoopis hambaarstile minna” ütlesin ma ebalevalt.
Teisipäeva hommik. Ärkan ja tunnen midagi kummalist. Hirm. Ootusärevus. Rõõm. Ärevus. Üks väga lahke käega kokku visatud emotsioonidekompott. Ja liialt väike lusikas selle söömiseks.
Peas vasardamas ainult üks mõte: ma sünnitan täna.
Jah, arbuusibeebi ei tahtnud ise tulla. Ei tahtnud ta Murphyle alla vanduda ja tulla kuupäevadel, mida ma ei soovinud. Ei tahtnud ta tulla siis, kui Bruno ära oli. Ei heidutanud teda täiskuu. Tal oli hea ja soe. Aga no ükski asi pole igavene ja nõnda polnud ka tema üürileping. Selle tähtajaks saigi teisipäev.
Ja niiviisi leidsimegi kell 7.45 end sünnitusmajast teadmisega, et veel sel päeval kohtume oma lapsega. Jah-jah, esilekutsumine võib kesta ka paar päeva. Ometigi ei uskunud sellesse stsenaariumisse ei me ise ega arstid.
Meid võtab vastu naabrinaine, kes on viimastel nädalatel olnud mu tugisambaks. Lohutanud, aidanud, suunanud. Kaks põsemusi ja palju edu.
Leiame end täpselt samast palatist, kus alustati Ella esilekutsumist. Kui see pole déjà vu, siis mis veel?
Kell 9:40 paigaldab rõõmus ämmaemand esimese geelidoosi ja avaldab lootust, et ehk rohkem pole vajagi. Hoian Bruno kätt ja sosistan talle vaikselt, et ma kardan. Ma tahtsin üllatust. Sünnitust, mis algab ise. Just siis, kui ei oska arvata. Et ei oskaks karta. Peaks lihtsalt vooluga kaasa minema.
9:50
Ma ei tahtnud ette teada.
Geel toimib kiirelt ja emakas teab täpselt, mida teha. Meie ka – vaatame filmi. Täidab täpselt kohustuslikud kaks tundi, mis mul oli vaja lebada ktg all tegemaks kindlaks, et kõik sujub nagu vaja.
10:50
Saame loa minna palatisse, mis peale sünnitust meie omaks saab. Vastu võtab meid sama ämmaemand, kes Ella esilekutsumise ajal. Kas ma juba ütlesin déjà vu?
11:50
Leban vaikselt voodis ja vaatan, kuidas Bruno suure õhinaga ringi sahmib ja oma seljakotti juba seitsmendat korda ringi pakib tundes muret, kas ikka kõik, mida sünnitustoas vaja, on kaasa saanud. Sealhulgas sõprade poolt kokku pandud kott riietega, mille sisu me ei tea. Kas lillelised pluusid või karumotiividega püksid? Naeratan – lihtsalt nii suur rõõm on näha teda kogu südamega asja juures olevat.
12:50
Iga tunni tagant teeme pilti. Meie pisikene projekt, mis sai alguse suvalisest naljast. Teha iga tunni tagant pilt, et näha kas ja kuidas mu meeleolu aja edenedes muutub.
Mõõdan oma telefoniga kokkutõmbeid. Neetud äpp, mis juba nädalaid mulle asjata lootust andnud on. Sel korral tean, et ma tühjade kätega ei jää.
14:35
Kell on kaks pärastlõunal ja kokkutõmbed käivad iga kolme minuti tagant. Mõni paneb Bruno kätt pigistama, aga tunnen, et niiviisi pole ju viga midagi. Bruno küsib see-eest iga viie minuti tagant, kas ei peaks ehk ämmaemandat kutsuma. Juhuks, kui ma äkki sinnasamma sünnitan või nii.
Rahustan teda, et sünnitama hakkamiseks võiks ja peaks ikka kümme korda valusam olema. Mina märgin veel hoolega valusid telefonis keskmiseks. Valus on ikka, aga samas ka tunne, et võiks veel palju-palju hullemaks minna.
15:00 on valud juba iga kahe minuti tagant. Paaril korral olen alistunud ja need siiski tugevateks märkinud. Bruno käe asemel haaran voodi kohal rippuvast atribuudist ja vinnan end kokkutõmmete ajal veidi üles. Leevendab kenasti. Aga valud võtavad juba veidi väänlema.
Bruno muretseb endiselt, et nüüd võiks ikka seda punast nuppu vajutada. Soovitan tal heaga kõik nupud rahule jätta (kui te vaid teaks, kui palju ta end voodi küljes olevat pulti katsudes lõbustas kogu selle aja jooksul). Leian, et saan järgmise kontrollini hakkama küll.
15:45 tuleb ämmaemand meid otsima. Kõndimine on muutunud vaevaliseks. Tädi pakub ratastooli ja lubab anestesioloogile teada anda. Vastan vaikselt vastu, et kõnnin ise ja epiduraali ei taha. Tädi vangutab pead ja soovitab mul seepeale siis kiiremini kõndida. Mõmisen midagi, mis Bruno muigama paneb. Tädi ei muiga. Mind see-eest ei morjenda. Mina sünnitan ja kui mu emakas parajasti otsustab anda endast tunda kõige ebamugavamal viisil, siis on aeglaselt kõndimine ehk lubatud.
Poole tee peal tunnen midagi mööda jalgu alla nirisemas. Ütlen ämmakale, et ma nüüd ei teagi, kas ma siin demonstreerin käigupealt pidamatust või ehk hakkasid veed jooksma. Naine põrnitseb mind kurjalt ja nendib, et pissimiseks on tualett. Selge.
Kontrolltoas palun ämmaemandat (tunduvalt toredamat isendit sel korral), et äkki ikka ei kontrolliks. Ei taha pettumust. Ei taha kuulda, et seis on täpselt sama, mis hommikul. Ämmaemand naeratab ja leiab, et me ei saa teada, kui ei kontrolli. Jutus on iva. Ja emakakaelal on avatus. Kena viie sõrme jagu.
Armas ämmaemand arvab, et tunnikese võiks ktg all olla ja siis ehk sünnitustuppa minna. Kuuletun ja viskan end voodisse külili. Ainult, et kõigest mõned minutid hiljem tunnen, et on paha. Tahaks oksendada ja kokkutõmbed on teistmoodi. Tunnen endiselt, et need võiksid olla kordades valusamad ja ei luba endal isegi mõelda, et midagi võiks päris-päriselt toimuma hakata. Aga hinge närib kahtlus ja valuaistingud hakkavad vaikselt mu meeli üle võtma.
Vajutan ise punast nuppu ja kurdan, et ei taha enam nõnda olla. Ainult vetsu tahaks. Ämmaemand natukene ohkab aga laseb mind siiski vabaks.
16:07
Vetsus käies tunnen taaskord, et on déjà vu. Ma ei taha enam tõusta. Kõik keerab. Valu hoomab mind äkitselt ülenisti ja ma saan aru, et kohe varsti on kõik. Ma tean, et vaid loetud minutid tagasi oli avatust vaid viie sõrme jagu aga see ei loe mulle midagi. Ma lihtsalt tean, et vähem kui tunni pärast hoian ma oma kätel beebit. Ämmaemand kutsub mind vetsust välja aga ma keeldun liikumast. Kokkutõmbed muutuvad aina tugevamaks ja kuigi ma neid enam ei mõõda, siis tunnetan, et nende vahele jäävad vaid loetud sekundid. Mõistan, et ma ei saa sinna jääda. Mul on sünnitustuppa vaja. Püsti tõustes puhkevad ka veidi kollakad veed peale mida kaovad ka need üksikud sekundid, mis varem kokkutõmmete vahel olid.
Platsis on taaskord “kõnni kiiremini” ämmaemand, kes endiselt tahaks mind ratastooli panna ja kanüüli selga susata. Ja mina ei suuda endiselt isegi teha mitte nägu, et ma temaga suhelda jaksaks. Samal ajal kui tema silmi pööritab ja üritab mind liikuma saada, toetan ma ravimikapile ja ainuüksi kordan endale “lase end vabaks”. Nagu mantrat. Pole algust ega lõppu. Ühtlane mõmin. Bruno toetab oma pea vastu minu oma ja ütleb, et ma olen ta tšempion. Suudan läbi valu naeratada.
16:30 jõuame sünnitustuppa. Taaskord tahab keegi mind voodisse aheldada. Ma ei taha-ma ei taha -ma ei taha. Jätke mu hing rahule oma masinatega. Pagen vetsu koos medõe valjuhäälse hoiatusega, et lukku ei tohi ust panna. Istun ja tunnen kuidas valu mind halvab ent avastan end siiski mõtlemast, et endiselt võiks hullem olla. Ja seejärel … – ma tunnen, et ta on siin. Meie beebi. Ma tunnen, et ta tahab välja. Karjatan vaevu hingates Brunole, et ma ei taha aga ma pean pressima.
Medõde, kes on üksinda minu järgi valvama jäetud (sest kõikide arvates aega jagus) laseb kuuldele valjud vandesõnad ja jookseb röökides koridori “palun, keegi RUTTU, proua hakkab sünnitama, see pole võimalik noh”. Samal ajal kisades Brunole, et ta ei lubaks mul pressida.
Leidnud ühe ämmaemanda, kes hetkel kellegi sünnitust vastu ei võta, üritab medõde koos Brunoga mind voodisse tarida. Ma tahan koos nendega minna aga ma ei suuda. Ma tahan lihtsalt pressida. Või noh, olgem ausad – see on viimane asi, mida ma teha tahan. Ma kardan. Aga mu keha ei anna mulle valikut ja pressib.
Üheskoos saavad nad mind voodisse ja ulatavad mulle mu reied, et ma neist hoiaksin ja tuge saaksin. Ja ma surun. Ja ma surun. Ma tunnen, kuidas ta minus edasi liigub. Ja ühtäkki ma ei kardagi enam. Ma tahan teda näha. Nii-nii väga. Minust kaob kogu hirm ja ma pressin veel. Ja tunnen, kuidas pea lõikub ning tõden sel korral eneselegi üllatuseks, et see polnudki nii hull. Üks press veel ja äkitselt on mul tunne nagu mu keha oleks vabanenud. Keegi libiseb minust välja. Üks pisike ideaalne inimene asetatakse mulle kõhule.
“Jätan üllatuse avastamise teile,” ütleb ämmaemand. Sosistan beebile, et armastan teda, suudlen teda põsele ja piilun seejärel.
“Meil on kolm tütart!” hüüatan ma Brunole, kes kogu selle aja mu kätt hoidnud, pead paitanud ja mind motiveerinud. Ta silmad täituvad koheselt õnnepisaratega. Embame oma uusimat pereliiget ja tunneme, et kõik on ideaalne.
Kuniks mind halvab hirm. Kõige halvem mu eelmiste sünnituste juures on olnud järgnev – platsenta, mis ise ei tule, suur verekaotus ja sellega kaasnev päevi kestev nõrkus.
See hetk on nii ideaalne, et ma ei taha seda rikkuda. Ei taha, et see otsa saaks.
Ja ei saagi. Platsenta tuleb ühe pressiga ise. Ma ei kaota rohkem verd, kui normide järgi ette nähtud. Ma ei saa isegi ühtainsatki õmblust ega pisematki rebendit. Mu vererõhk on peale sünnitust täpselt sama ideaalne nagu ta oli enne seda.
17:05 – 20 minutit peale sünnitust
Ämmaemand küsib, mis beebi nimeks saab (olgem ausad, seda käidi küsimas juba geeli paigaldamise ajal – olenemata sellest, et me sugu ei teadnud).
Bruno vaatab ootusärevalt mulle otsa. Me polnud otsustanud, sest me polnud päris ühel meelel. Ma tahtsin teda enne näha. Naeratan Brunole ja vastan ämmaemandale: Eloise. Bruno silmad täituvad taaskord pisaratega. Tema lemmiknimi.
Eloise viiakse Bruno valvsa silma all mõõtmisele ja mina jään veidiks üksinda. Leban ja katsun oma kõhtu. Tunnen end äkitselt nii tühjana. Ent õnnelikumana kui kunagi varem. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda kogemust. Seda rasedust, seda sünnitust. Seda tunnet, mis valdas mind peale sünnitust ja, mis valdab mind praegu. See on täielik õnnetunne.
Veerand tundi hiljem saan teada, et Eloise sündis kaaludes 4,3kg ja olles 55cm pikk. Ämmaemand otsustas veel ühe pilgu allapoole visata, sest ta ei tahtnud uskuda, et selle sünnikaalu juures tal ühtki õmblust teha vaja pole. Mina lihtsalt muigasin, sest teadsin, et peale kahte eelnevat taastusperioodi olin ma nüüd seda kogemust igati väärt.
Kolm tundi hiljem saime tagasi palatisse, kus vaid mõned tunnid varem olin jälginud Brunot ootusärevalt kotti pakkimas ja, kus ta nüüd hoidis süles meie tütart. Meie pere on nüüd täielik. Meie kaks ja meie kolm last.
Aitäh teile teie toetuse ja kaasaelamise eest ja saage tuttavaks:
Eloise – 08.08.2017 kell 16:45, 4,3kg ja 55cm
Palju, palju õnne kogu perele! Armsad piigad teil!
Oi kui ilus! Palju õnne ning kosumist!
Palju 6nne teie perele! ❤
Teil on nyyd täielik printsesside armee
Nii hästi kirjutatud, et lihtsalt pillisin siin arvuti taga, imeilus! Palju palju õnne tervele perele!
Ma pillisin ka täiega
Niiiiiiii ilus 
Palju õnne teie perele Britt
Sama siin, Britt Sa lihtsalt oskad inimesi nutma panna 😀 Palju palju õnne teile kõigile! Emmele, issile ja õdedele.
Mina ka..
Ilus lugeda, aitäh ja muidugi palju-palju õnne!
Mul on teie pere üle nii hea meel! Palju õnne ja rõõmu teile.
Oh armas taevas, minul pisarad väljas ja poole jutu peal oli tunne nagu oleksingi sealsamas. Meister kirjutaja oled Britt!!
Minu siirad õnnesoovid teile!
See kõik on nii ilus! Aitäh, et seda meiega jagate ja palju, palju õnne!!
Palju, palju õnne teile!!!!
Oehh, seda lugu lugedes tulid endal ka ikka pisarad silma.
Ja preili sai ikka väga ilusa nime endale!
Jõudu ja jaksu teile!
Hoian pisaraid tagasi, sest oleks veider tööl nutma puhkeda.
Palju-palju õnne teile!
Alles sa kirjutasid, et planeerite rasedust ja juba beebi käes.
Loodan, et saan ka kunagi seda rõõmu tunda
Palju palju õnne Teile. Nii armas ja kohati sarnane sünnituslugu minu omaga
Minu pliks kaalus 4070kg ja 53cm.
Imeline väike inimene on teie ja meie rõõmuks sündinud! Nii väga ootasite ja meiegi, kes kaasaelasime. Kaunis lugu ka! Säragu teie kohal alati vaid õnnepäike ja jaga ikka neid muhedaid pilte oma kolmest kaunitarist!
Pühin nüüd põsed kuivaks ja tegelen oma põnniga edasi. 
Palju palju õnne! Teie pere on perfect!
Britt, sa oled vapustav! Taas nii südamlik ja siiras postitus- paremini ei saakski kirjutada. Alates sellest, kui Bruno sulle ütles, et oled tsempion, ei tahtnud pisarad enam lõppeda. Suurepärane pere olete ning muidugi suurimad õnnitlused pisitütre sünni puhul!
palju-palju õnne teile!
Kas tohib küsida, mis teised nimevariandid olid
Tead, sellega on üsna sarnane lugu nagu Ellaga. Lihtsalt teistmoodi lõpuga 😀 Ella pidi algselt olema Aliis. Seda seniks kuni ma ühel hommikul ärkasin ja tundsin, et ei lähe kohe üldse ja see mu kõhus on ju Ella. Bruno ei tahtnud sellest mõistagi midagi kuulda aga noh, ma olin üsna vankumatu ja lõpuks tekkis tal endal ka säärane tunne, et ju on see siis ikka õige asi.
Eloise pidigi algusest peale Eloise olema. See on nimi, mida Bruno tegelikult juba Leenule soovis ja mille osas mina jonnisin (häälduse tõttu). Ent kolmandale nimevariante otsides (sest vaja oli nii poisile kui tüdrukule) tundus kuidagi, et ikkagi sobiks. Läheb eelnevatega kokku ja on sarnase kõlaga.
Aga mõistagi ärkasin ma ühel hommikul niisamuti püha ilmutusega ja teatasin Brunole, et kui mu kõhus on tüdruk, siis on ta hoopiski Linda. Bruno ei teadnudki kohe millise seina vastu oma pead taguma hakata 😀 Ent kui Ella talle sümpaatseks sai (ja praeguseks ta seda nime armastab), siis Lindaga päris niiviisi ei läinud. Mina muidugi ka alla ei vandunud ja raiusin lõpuni välja, et Linda, mis Linda (tüdruku puhul siis ikka, poisi osas olime üksmeelel). Küll ütlesin ma mõned tunnid enne sünnitust nimedest rääkides, et Linda on tumedapäise tüdruku nimi. Ja kui ma siis nägin, et see blond laps, kes mulle sülle anti, on tüdruk, tundus mulle ainuõige, et esimene variant on see õige – Eloise
Palju õnne ja jõudu kogu teie armsale perele! Aga kui oleks poiss tulnud? 😀
Poisi nimeks oleks saanud Eli
apppiii ma täiesti nutan!!!! see on nii ilus, see, KUIDAS sa lubasid tal liikuda ja maailma tulla ja eirasid kõrvalist, kuulasid oma keha… sa oled nii tubli!!!
No ma õppisin juba esimesest sünnitusest seda, et ei tasu oma kehale vastu võidelda – lihtsalt maru valus hakkab 😀 Ja ma usun, et sul on endal ka sama teadmine ja läheb kõik sama ilusasti (ehk juba lähinädalatel!!!)
jaa, see oligi vist äratundmise ilu, mis sedasi liigutas. kahe nädala pärast võib tulla kui tahab. :)))
Palju õnne! Kuidas nime hääldate?
Nagu prantslased – Eloiis
Ilus !
Palju õnne!
Ma olin kuidagi varem teadmisel, et lapsele üks E-tähega nimi pannakse: teie Bruno, Britt ja lapsed Eileen, Ella, E… See Eloise sobib nii imehästi! Aga see nimeloogika vist oli mu peas, kuskil Sa ju välja seda ei hõiganud.
Mul on nii suur heameel teie üle! Palju õnne veelkord!
Jah, meil Ellaga polnud seda plaani, et nimed sarnased oleksid aga kuidagi juhtus, ent nüüd võtsime teadlikult selle suuna. Millest mina küll natukene kõrvale kalduda tahtsin aga noh.. 😀 Lõpuks vandusin alla
Mina ka tööl pisardan! Palju õnne!!
Jumal küll, ma hakkasin ise nutma! Nii armas!
Loen bussis ja nutan, endal rõõmus ilme näol. Lihtsalt nii siiras ja ilus, muudkui pühin pisaraid ja naeran vaheldumisi. Lõpuks pöördub üks vanem proua minu poole ja küsib, kas kõik on ikka korras.
“Jaa on küll, üks armas blogija sünnitas lihtsalt.” vastasin
Proua keeras selja ja lihtsalt vangutas pead
Sa oled nii vahva! Ja proua ilmselt läks koju ja mõtles, et noored on hulluks läinud 😀
Palju õnne teie armsale perele!
Pikk pai teile! Mis pisarad mul ometi silmist voolavad maisaaaru! Õnne! H Saaremaalt
Palju, palju õnne teile! Ma lugesin ja pisardasin ka! Nii hästi kirjutatud, et on tunne,nagu kogeks seda ise. Minu raseduse 30. nädala täitudes tekkis mul paaniline hirm sünnituse ees, aga nüüd lugedes sinu kirjutatut, läks mu hirm palju väiksemaks ja ootusärevus suuremaks! Naatukene veel oodata ja saan ka oma beebi rinnale!
Ära karda! Ja pealegi – sünnitus ei kesta igavesti. See-eest see rõõm, mis sa hiljem vastu saad kestab küll
Nii-nii ilus lugemine!
Palju õnne teie perele – olete veel ühe armsa tüdruku võrra rikkamad! ☺️
Ja ma tahan sind, Britt, tänada sellise julgustava ja imeilusa sünnitusloo kirjapanemise eest!
Sain hiljuti teada, et ootan teist last ja enda esimest sünnitust meenutades tekib pisut kõhe tunne.
Sinusuguse vapra ja tubli ema kogemust lugedes aga tuli endalgi vaim sisse ja valu hirm kadus (vähemalt praeguseks )
Õnne veelkord!
Tead, ka sama naise rasedused ja sünnitused võivad olla väga erinevad, nii et ära lase oma esimesel kogemusel end hirmutada. Eriti, et hirm on väga-väga võimas asi ja võib reaalsel hetkel valu muuta suuremaks, kui see tegelikult on. Mu meelest ongi sünnituse juures väga oluline endale teadvustada, et ainuke, mida sa kontrollid, on su mõtted ja lasta ülejäänul lihtsalt minna. Lasta oma keha vabaks, jälgida oma instinkte ja uskuda, et su keha teab, mida ta tegema peab
Palju, palju õnne teile ! See on nii ilus ja eriline, et talle Bruno lemmiknimi sai. Südantsoojendav ja sellest kõigest kumab läbi sinu armastus Bruno vastu. Mul on teie üle nii hea meel. :’)
Kas tohib uurida, mis poja nimeks oleks saanud?
Poeg oleks tulnud Eli
Nimi on tõesti kaunis, suisa aadellik
Ma muidugi hääldasin seda esialgu valesti, aga noh, eks inimene õpib. Ja niiiiiiiiii armas beebi, tahaks teda kohe nunnutada 
Muide, kui ma oleks tütre saanud, oleks ma ka ta nimeks Linda tahtnud panna – teist nii ilusa tähendusega nime pole olemas. Mu abikaasa aga tegi nägusid ja tõrkus. Mis värk meestel selle nimega on, aru ma ei taipa.
Teie perele palju õnne ja rõõmsat harjumist üksteisega!
Mul on hea meel, et ma pole ainukene, kes Lindas võlu näeb 😀
Sama siin 😀 Linda on mu vanaema nimi ja oli üks tütre nimevalikutest ka, aga mehele ei meeldinud. Nii et meil on nüüd väike Britt.
Palju palju õnne teile! Oskad kohe nii emotsionaalselt ja tõepäraselt kirjutada, et kõik enda esimese sünnituse emotsioonid tulid meelde. Kuigi sellest 3 aastat möödas.
Samas puges hinge ka väike ärevus, sest vähem kui poole aasta pärast ootab mind sama asi ees teist korda.
Jõudu ja jaksu teile kasvamisel!
Pean ära märkima, et nii ilusa nime sai tutikas ilmakodanik.
Teil on annet lisaks kõigele muule ka ilusate laste tegemisel ja imearmsate nimede välja mõtlemisel. 😉
Ma usun, et need pool aastat mööduvad kiiremini, kui sa isegi arvata oskad. Ja seda ärevustunnet soovitan nautida, sest ka see möödub lõpuks hetkega ja siis on sellest alles ainult ähmane mälestus. Ma ei saa öelda, et sünnitus oleks mingi meelakkumine (kuigi pean tõdema, et sain üsna ideaalilähedase variandi), aga mul on nii kahju, et see hetk – just see, mil beebi esimest korda kätele pannakse, nii vähe kestab ja seda kunagi tagasi ei saa. Hindamatu ja ainukordne hetk
Komplimentide eest tuhat tänu ja jagan need Brunole ka edasi
Ma ei ole kunagi saanud aru, et milleks oodata sünnituseni, et teada saada sugu, aga just praegu seda lugedes tundus see hetk nii eriline, et lausa pisarad tulid silma. Sa oled imeline. Palju õnne teie perele
Aitäh, armas Kristel! Mina esimest ega teist last oodates ei uskunud, et suudaks kunagi mitte teada. Aga kolmandat ootama jäädes tekkis kuidagi suur tahtmine selle üllatuse järgi. Sest suuremat üllatust on lihtsalt raskem saada. Muidugi see seab teatud piirangud. Näiteks ei saanud me väga riideid varuda või tuba ette valmistada, sest me pole just suurimad sooneutraalsuse fännid. Mitte, et kõike peaks värvide järgi kategoriseerima, aga ikka on mingid eelistused. Kasvõi, et tüdrukule lillemustreid ja pitsi. Aga leidsime pea kõige jaoks lahenduse (mõned neist ka päris kilplaslikud a no mis sa teed)
Palju, palju õnne. Rõõmustan koos teiega.
Oh õnnest teil vist ei tule kunagi puudust, aga rahulikku kasvamist ja tugevat tervist! Enda sünnitus on veel nii värskelt meeles, et tuli ikka pisar silma ka lugedes. Sa oled ikka supernaine, Britt, pole muud öelda!
Ja Eloise on üks ütlemata armas nimi – kas hääldatakse nii nagu loetakse? Või on prantsusepärasem?
Me ise kasutame hääldusel siiski prantsuse varianti ehk “Eloiis”. Aga ma ei pahanda, kui Eestis keegi lõpus olevat e-d ka välja hääldab
Palju palju õnne teie üliarmsale perele!!:)
Armsad olete! Õnne veelkord! Ja ootame uusi lugusid, nüüd juba kolme piigaga:)
Palju palju õnne ja rõõmu teie perele! 3 tütart on väga vahva kooslus.
Vauu kui kaunis kirjutis!! Tõi pisara silma ja külmavärinad kehale.
Palju palju õnne ja nimi on väga ilus
Palju, palju õnne kogu te toredale perele uue pereliikme sünni puhul! Mõnusat kooskasvamist!
Ka minul võttis silma niiskeks. Soovin ka omapoolt teie perele palju palju õnne.
Muide, kui ma postitust lugema hakkasin, siis arvasin, et tuleb poiss. Siis natuke mõtisklesin ja ikkagi arvasin, et siiski tüdruk.
Palju õnne!
Nii tubli sünnitaja ja nii armsad tüdrukud! 
Meil on samamoodi kodus 3 printsessi kasvamas: 6-aastane, 5-aastane ja 1-aastane. Ei kujutakski oma peret enam teisiti ette!
Niii ilus! Oi kuidas pisarad voolasid mul seda lugedes, palju õnne!
Palju õnne teie perele! Tore, et kõik hästi läks ja Eloise on väga ilus nimi
Natuke raske ja samas eriline oli neid fotosid vaadata, tõi kohe emotsioone meelde enda sünnitusest… ja minu meelest Eileen ja Ella on täiesti Bruno koopiad, aga fotol nr 2 on sinus kõik nende jooned näha.
Mina arvasin ka senini, et suuremad on Bruno koopiad aga peale Liisu sündi pean oma sõnu sööma. Vot nüüd sündis alles Bruno koopia 😀
Oled piltide peal nagu madonna: kiirgad rahu ja rõõmu, siis üks pilt vähe tõsisema näoga ja hoplaa- beebi kaisus :)!
Minul oli kolmas sünnitus hoopis kõige valusam.
Palju õnne kõigile!
Kusjuures ma olen neid lugusid õige mitu kuulnud, kus kolmas sünnitus on eelnevatest sootuks erinev ja hoopis kõige pikem. Nii et ma olin mõtteliselt juba üsna halvaks valmis 😀 Õnneks läks täiesti vastupidi
Palju palju palju Õnne ! Nad on kõik nii armsad ! Küll Sind ja Brunot on ikka armsakestega õnnistatud
Te olete nii nunnud
Palju-palju õnne ja imelist koos kasvamist!
Oi, kuidas võttis silma märjaks! Sa oskad ikka nii imeliselt kirjutada! Palju õnne ja armastust teie perele!
Palju palju õnne teile! Pesamuna on imeline ja bii eriline nimi!
Kas sa sünnitasid enda riietes ja võtsid vaid alakeha paljaks? Meil siin ITK’s on imelised XXX…L suuruses öösärgid 😀
Enda riietes jah
Mul oli küll plaan oma pluus pidžaama vastu vahetada (tahtsin sama pidžaamapluusi, mida Ellat sünnitades kandsin) aga kuna ma olin kindel, et kontrollist saan veel oma palatisse tagasi, siis ei hakanud seda kaasa vedama. Läks vähe kiiremini, kui oskasin arvata ühesõnaga 😀
arstide peale ei saa kuri olla nad tahavad, et lihtsalt sünnitus ära käib ning nad ei ole isesünnitajatega ja isearvajatega harjunud. kuid tore, et kõik hästi läks. 3 tüdrukutirtsu koos
No mul ei ole sõnu- niiiiii ilus lugu, pisarad jooksevad:) Ise olen varsti samuti sünnitama minemas ning ma lausa palvetan, et minu esimene sünnituskogemus tuleks selline, nagu sina just kirjeldasid! IMELINE!! Maailma suurimad õnnesoovid teile viiele!
Mind huvitab üks asi veel, et mis keeles teie omavahel Brunoga suhtlete ja samuti ka lastega? Kas õpetad ka neile eesti keelt ja oskad ise prantsuse keelt? :))
Ma hoian sulle pöidlaid, onju!
Meie Brunoga räägime omavahel peamiselt inglise keeles. Mina räägin küll võrdlemisi puhtalt ka prantsuse keelt ja Bruno algtasemel eesti keelt aga kuna oleme niiviisi harjunud, siis ei soovi ka muuta. Eriti, et inglise keel toimib nii-öelda neutraalse keelena, et kaalukauss veelgi rohkem lastel prantsuse keele kasuks ei läheks. Lastega räägime mõlemad ainult oma emakeeltes
Ühesõnaga kõrvaltvaataja jaoks üks paras mitmekeelne kompott 😀
Suured-suured õnnesoovid!
Niiiiiiii ilus kirjatükk. Palju palju õnne teile kõigile.
Palju õnne ka meie poolt ja muretut kasvamist.
Ja ka mul läksid silmad märjaks seda lugedes, nii siiras!
Olen ise päris 3lapselisest perest (kõik tüdrukud), nii et seda enam kuidagi liigutas.
Head kooskasvamist ja avastamist!
Aitäh! Mis vanusevahe sul õdedega on ja kuidas teil lapsepõlves läbisaamine oli :)?
Nii ilus! Silmad valgusid ka õnnepisaraid täis
Õnne tervele perele!
Ilusat kasvamist Eloisele ja tema õdelele