Jätkame siis tagantjärgi rasedusnädalatega. Üheksas ja kümnes nädal jäid vahele, sest noh..mul lihtsalt ei olnud miskit öelda 
Seega kohe üheteistkümnes ja loogiliselt võttes kirjutan kolmapäeval kaheteistkümnendast nädalast ja lisan siis juurde ka esimese pildi
Nädal 11
Tunnen end : Kurnatult, näljaselt ja natukene liiga närviliselt.
Tahaksin : Süüa Tallinna peenleiba koos mõnusa suitsusingiga, comarketist ostetud kiievi kotleti ja juua Tartu limonaadi!
Nädala parim hetk : Tegin Bruno vennapoegadest pilte ja hetkeks kadus kogu iiveldus, kogu väsimus ja sain ennast lihtsalt välja lülitada ja tegeleda millegi kõrvalisega.
Nädala halvim hetk : väike mentaalne kokkuvarisemine Bruno vanemate juures
Rasedussümptomid : iiveldus, väsimus, emaka venimisest tingitud valu, seljavalu.
Kõik räägivad mulle, et mida kaugemale rasedus jõuab seda vähemaks iiveldus jääb. Järgmine inimene, kes mulle seda ütleb saab vastu pead näiteks hmm..fotoalbumiga ( esimene ese, mis mulle siin toas silma jäi)
Tõsi, vahepeal ma hakkasin seda juba uskuma, sest kõigest 60% päevast möödus vaikselt kõõksudes ja üritades toitu endas hoida. Just, toitu! Ma isegi suutsin süüa! Siis aga toimus mingi suur tagasiminek. No mitte nii, et kaks sammu tagasi vaid ikka hea paarsada meetrit tagasi.
Algas see sellega kui Eileeni mähet vahetades ma ei suutnud lihtsalt hakkama saada. Ainuüksi see lõhn ajas mind vetsu jooksma ja nii juhtuski, et ühe sisuka mähkme vahetamiseks kulus mul 2 oksendamispausi.
Eile oli mul aga täielik koost lagunemine Bruno vanemate juures, kus ma lõpuks vetsus üksinda nutsin ( õigem sõna oleks vast küll ulgusin). Miks? Sest mu kõht oli tühi. Nii tühi, et kiskus krampi, aga kõik lõhnad ajasid mind oksele. Ainuüksi teatud asjade vaatamine või neile mõtlemine ajas mind oksele. Piisas sellest, et lauale kanti vaagen lõhega ja köögiukse vahelt leidis oma tee hakkliha praadimise lõhn ja mina jooksin juba vetsu oksele.
Suurest lahkusest leiti mulle söömiseks asendusroog, aga ma ei suutnud süüa ka seda ilma, et poleks jooksnud vetsupotti kallistama ja siis ma olingi seal. Silmad vesised ja õnnetu olekuga wc põrandal istumas ja nutmas, et miks ma ometi ei suuda. Miks ma ei oska olla selline rase, kes saab hakkama. Kellel on halb, aga kes naeratab ja saab hakkama? Miks olen mina see, kes ämma-äia wc-s rätikusse karjub ja end hingetuks nutab?
Lõpuks tulid küll Bruno ja ta ema mind lohutama ja suure tiimitöö tulemusena leidsime lõpuks, et ühe apelsini ma vist siiski suudaksin ära süüa ja noh see oligi siis minu eilne menüü. Üks apelsin. Või noh, kuni selle hetkeni, mil ma õnnest peaaegu lakke kargasin ja karjatasin „ ma suudan süüa, ma tahan süüa, ma tahan..ma tahan, ma tahan PIZZZAAAAAAT“. Ja noh, mis siis vaesel Brunol üle jäi, kui et tõi mulle aga pizza ja paitas mu pead ja valas peaaegu paar rõõmupisarat nähes, et ma suutsin midagi süüa ilma, et ma poolepealt vetsu jookseksin ja siis paar minutit nutaksin, sest mul on enda üle lihtsalt hale juba.
Muidu on aga see nädal möödunud rahulikult. Olen endiselt väsinud ja magamajäämine on äärmiselt raskendatud, aga ma hakkan sellega vaikselt harjuma. Erinevalt pidevast oksendamisest, on väsimus midagi, millega ma oskan harjuda.
Noh, enne Eileeni sündi ma magasin näiteks pea alati lõunani välja ja siis äkitselt hakkas äratus pihta varahommikuti. Ja suur osa ööst tuli üleval olla ja kuigi ma esimesed paar nädalat olin kontaktivõimetu zombie, siis õigepea ma lihtsalt harjusin.
Küll kimbutavad mind endiselt gaasivalud, aga ka neid on õnneks võimalik kontrolli all hoida. Olen juba aru saanud, et gaasilised joogid+õunad on minu jaoks välistatud. Millest on kahju, sest gaasilised joogid teevad mu olemise ausalt 35526x paremaks.
Lisaks otsustasin ma eile proovida pendliga lapse sugu ennustada. Ma ennustasin samamoodi ka Eileeni sugu ja ei eksinud. Ma ei ütle veel mis ma tulemuseks sain vaid jätan selle veidi hilisemaks, aga mu ennustusega on nõus ka miskisugune hiina kalender+verevahetusteooria. Ning jah, ma annan endale aru, et tegelikult on see ennustamine ainult meelelahutus, aga noh..miks mitte
Ma mäletan väga hästi enda raseduse algust, wc pott oli siis ka minu best friend. Ja ma tõesõna uskusin, et minul kestab see lõpuni välja, sest järjest hullemaks läks ja süüa samuti ei kannatanud. Noh õnneks siiski lõppes see jant ära (millalgi) ja ma sain normaalselt süüa ja oh ma sõin siis topelt ja veel rohkemgi. Igatahes ma loodan, et sul vaibub ka see varsti varsti ja seniks edu:)
Noh, kuna Eileeniga siiski ühel hetkel lõppes, siis on kõrged ootused, et ka sel korral. Muidugi Bruno ema ei väsi kordamast, et tema oksendas kõigi rasedustega 9 kuud, aga ma olen õppinud oma kõrvad sulgema selle jutu ajal :D:D
Mina iiveldasin kuskil 22-nädalani. Aitasid chipsid. Nii ma siis andsingi tantsutunde ja sõin samal ajal krõpsu. Enne seda olin eeskujulik tervislik treener.
Minul oli natuke kergem kui sul, oksendasin ainult loetud korrad. Kahjuks on iiveldus nüüd raseduse lõpus tagasi tulnud.
Lohutuseks võin öelda, et sellega vist harjub ära. Ongi täiesti normaalne end halvasti tunda ja päevas 1-2 ampsu süüa. Samas see hetk kui enam ei iivelda ja saad pea kõike süüa on jumalik!
Ma siiralt loodan, et sul see iiveldus/oksendamine lõppeb varsti ära.
Mina olin see “õnnelik” rase, kellel hakkas iiveldus/oksendamine umbes 6-7rasedusnädalal ja lõppes alles sünnitustoas 😀 Ja üldjuhul ainsad asjad, süüa ei kannatanud eriti midagi, kui siis ülivähe. Parimateks sõpradeks olid siiski snickers ja fanta
Ja tõesti selle iiveldamisega on võimalik ära harjuda, see oli lõpuks nii loomulik minujaoks,et kui mul näiteks üks päev vahele juhtus jääma, siis oli nii veider olla 😀
Ma hakkasin selle “fotoalbumiga vastu pead” koha peale siiralt naerma, sest ma ise mõtlesin sama moodi. Ehk siis täielik äratundmishetk minu jaoks. Mina oksendasin ka päevade kaupa umbes 6-16 nädalal. Peale seda jäi hommikune iiveldus ja oksendamine, kui piisavalt kiirelt hommikul midagi hamba alla ei saanud., Noh ja see muidugi vahelduva eduga lõpuni. Aga sellega harjus.. palju parem, kui ööpäevaringne oksendamine ja enda haletsemine ning ulgumine. Pikk pai sulle ja pea vastu. Ma lohutasin end mõttega, et iiveldus tähendab head ja ju siis tita kasvab ilusti.
Ma soovin Sulle ka jaksu vastu, et ikka vastu peaksid ja küllap varsti on see iiveldus möödas ja saad olla rõõmus rase
Mul tegelikult tekkis ka üks küsimus. Kas see iiveldus ja oksendamine saabuvad üleöö? Või on ikka nii, et ühel päeval on natuke halb, järgmisel rohkem jne.
No minul tuli see üleöö. Päev enne kuuenda rasedusnädala täitumist oli hea olla, järgmisel hommikul jooksin oksendama 😀
Oeh, mul täitub homme kuues nädal. Lootsin, et kui halb hakkab, siis peaksid ehk märgid juba olemas olema, aga tundub, et mitte 😀
No mina ei oksendanud kummagi lapsega kordagi. Aga samas võtsin esimese lapsega juurde 20 ja teisega 30 kilo. Nii et igal asjal omad head ja vead
Just, kui pole ühte asja, siis on mingi teine
Mina eelmise rasedusega ka iiveldasin palju, aga samas jalakrampidest või tursest ei tea midagi
Kaal on aga üldse selline teema, et mina ei oskagi enam aru saada, et kuidas see raseduse ajal tõuseb või ei tõuse 😀