“Emme, see tädi seal telekas laulab natuke paremini,” öeldi mulle hetk tagasi, kui umbes tuhande kahesaja kolmekümnendat korda lõõritasin vanu tuttavaid ridu “Sul mõttes soovin head, veel jäänud mõned read”. Ehk siis ainsat unelaulu, mida ma aastaid laulnud olen ja mis küll polegi niivõrd unelaul, vaid mu jaoks jääb alati Tele2 (oli vist) reklaamiga seostuma, aga mis on minu jaoks nii armas ja ilus lugu, et ikka igal õhtul. Igal. Jumala. Õhtul. Neli korda.
Ma üksvahe muidugi laulsin nendest lastest, kes ei taha magada ja ukse kõrval reas olevatest koerapoegadest ja kõndima minevatest kiisudest ka, aga ei sujunud. Siis proovisin Rujat ja Dagöt ja sujus paremini, aga vastuvõtt jäi lahjaks. Ilmselt võib asi olla selle postituse avalauses. Aga too Liisi Koiksoni oma on vist nii ära leierdatud, et see ongi nende jaoks vist nagu üks unelaul peab kõlama. Ja siiani pole ma neil superstaari ega ühtki taolist saadet kuulata lasknud ja raadiojaamade asemel käivad ka lastelaulude plaadid, et võib-olla nad elasidki kaunis kujutelmas, et täiskasvanud laulavadki nii…natuke mööda ja kummaliselt. Siit tuleb miskine laulev revolutsioon veel varsti. Suured eluvaled ja mõistmine, et ema vist ei oskagi laulda.
Tegelikult ma ei tulnud üldse sellest rääkima, see lihtsalt kuidagi…tuli.
Me jõudsime kenasti kohale. Lennukis (selles hilisemas) oli mul selline vaatepilt.
Kaks tundi hiljem voodis oli teine vaatepilt. Ütlesin karmilt, et enne 9:15 ei ole lubatud üht silma ka lahti teha. Äratuskella ei viitsinud otsida, ütlesin, et kasutagu oma käekellasid, nende vaatamiseks võib silmad korraks lahti teha. Aga ajavahe unustasin ära. Mingil hommikusel ajal tundsin, et Eileen piilus käekella ja ohkas ning keeras teise külje, jäi uuesti magama. Piilusin ise telefonist kella. 9:38. Sain aru, et ma polnud ju nende kellasid õigeks pannud. Tema jaoks polnud kell veel 9. Vat, sulle kavalust!
Eile sai üks meesterahvas oma rongisõidu eest maksta nii, et mürises. Ma Eestis pole rongiga sõitnud aastaid, aga siin on süsteem üsna mitmekülgne. Pilet osta kas kohapealt kassast, automaadist, internetist või telefonist. Ainuke koht, kust piletit osta ei saa, on rong. Ja kui lähed rongi automaadist ostetud piletiga, mis on komposteerimata, siis on see ka põhimõtteliselt sama nagu sul piletit poleks. Ja kui ostad internetist, siis on tihtipeale sul ikkagi vaja see kassast füüsilisel kujul kätte saada. Too (kusjuures pärlikee, patside ja väga värviliste tossudega noorsand, mu meelest max äge) noormees oligi pileti ostnud internetist ja arvas, et korras, nüüd ongi pilet. Ainult, et polnud. Ja kontrolöril ei jäänud üle muud kui teatada, et nüüd saab olukorda lahendada viiekümne euroga. Noorsand pakkus, et läheb järgmises peatuses maha ja saab tollest rongijaamast oma pileti kätte, aga kui juba rongis oled, siis pole enam teha miskit. Ja eriti loll on see, et ta tuli peale üks peatus enne viimast Prantsusmaal. Luksemburgis on kogu ühistransport (sh. rongid!!!) kõikidele tasuta. Üsna väike kogus kilomeetreid ja 50 eurot. Samal ajal sai ühe tuttava teismeline poeg teatud sorti sigareti suitsetamise eest noomituse, et suitsetagu seda mõni samm kaugemal kohast, kus ta oli. Krt, loogika.
Rääkides reisil märgatud inimestest, siis lennukis istus meie ees üks tõsise moega mees. Ülikond, habe, välimuse järgi pigem väga kallid kingad ja kallis käekell. Kurjustas kellega telefonis sellisel toonil, et võttis endal ka selja sirgu. Ja siis kümme minutit hiljem oli ta telefonis mängimas mingit kummalist mängu, mille täpsemast põhimõttest ma aru ei saanud, sest ma konkreetselt võõraste telefone siiski jõllitada ei soovi, aga seal olid mingisugused karujõmmid ja jänesed. Aga sellised maksimaalselt armsad. Ja mingisugused kommid ja kingitused. Muigasin omaette. Väljast karm ärimees (ilmselt?), aga nendelgi vaja kuidagi auru välja lasta.
Aga see tasuta ühistranspordi asi on tore. Et ei ole ainult kindlasse kohta sissekirjutanutele. Või ainult bussidele. Sellise valimislubadusega annaks vist mind mõjutada küll. Iseasi, mille arvelt seda kukrut avatakse.
Ja et oleks ikka reisikroonika, siis esimene päev möödus meil nii nagu ilmselt teistes peredes, kus lapsed. Käisime mänguväljakul ja Selveris. Vot, selline eksootika. Kõndisime randa, meri jättis lapsed külmaks, kiiged ja suur paat, millel turnida, olid meeleolukamad.
Mina tõin endaga koju armsa kolleegi Katariina esikromaani, et asetada see mõtteliselt oma lugemist ootavate raamatu virna otsa. See virn on hirmuäratavalt suur ja eriti jube on see, et ma täna ostsin (tellisin) ühe raamatu veel ja ma tean veel vähemalt kolme, mida tahaks. See on vist haigus? Sõltuvus? Raamatuteemaline fomo?
Eelmine kord, mil lennujaamas olin, lugesin läbi ühe Rupi Kauri luulekogu. Pealtnäha nii lihtne ja lühike, aga tegelikult lõikab nii sügavale ja puudutab nii sügavalt. Eriti üks.
sa oled mind puudutanud
puutumata isegi
mu vastu
Mulle läks see nii hinge. Otsisin siis oma kõvakettalt üles. Mul on mingi pooleliolev pooleldi ilukirjanduslik asi kuskil. Ja seal on kirjas
Sa puudutasid mind juba ammu enne seda, kui su karedad sõrmetipud puutusid vastu mu kahvatuvalget nahka.
Et jah, mulle Rupi Kaur vist meeldib täitsa põhjusega. Lauri Räpp ka. Tema uusima luulekogu ma täna tellisingi, sest mul tekkis tunne, et mul jääb hing kinni, kui mul seda võimalikult ruttu riiulis pole. Üks tema luuletustest on ka mu lemmikluuletus, millest üks rida on mulle ka nüüd tätoveeritud. Iga kord, kui Eestist tagasi tulen, siis lapsed mõõdavad mind pilguga. “Kuhu sa jälle mingi tätoveeringu tegid?” Ja mul pole neid isegi niivõrd palju. Ainult kuus.
Aga täna kuulan-vaatan ma superstaare edasi veendumaks, et ma tõesti ei oska laulda. Ja loen üht raamatut, mida lennukis alustasin. Krimiteemalist podcasti vedavast naisest, kes üht kohtuprotsessi kajastades satub uurima ka aastatetagust uppumist, mille asjaolud aina kahtlasemad tunduvad. Olen praegu 1/3 läbi lugenud ja tunnen, et tempo võiks natukene kiirem olla, aga loodan, et ehk ühel hetkel ikka saab hoo sisse.
P.S Milo saab homme või ülehomme haiglast välja ja eks ma millalgi (iseasi kas just siia, aga kuskile ikka) kirjutan siis täpsemalt, et mis tal oli.
Ma olen rõõmus, et sa jälle blogi kirjutad, Britt!:) Eriti meeldivad mulle just sellised argipäeva kirjeldused, sest nendest leiab tihti killukesi, millega samastuda. Näiteks selles postituses pani mind rõõmsalt muigamisi kaasa noogutama fraas “Igal.Jumala.Õhtul.Neli korda”, sest ma laulan oma lastele ka igal jumala õhtul, küll ainult kaks korda, sest mul on neid kaks (kusjuures neil kummalgi on oma lemmikunelaul, nii et laulan päevast päeva 2 kindlat laulu) ja nad pole
ka enam maimikud, kellele unelaulu laulmist igati sobilikuks peetakse, vaid juba kainikud, kellelt reeglina eeldatakse juba iseseisvat ja kiiret uinumist ilma uinumisrituaalideta. Laulule eelneb veel mõne lasteraamatu ettelugemine. Ja kuigi ma mõnikord olen nii väsinud ja tüdinud päevast, et ütlen poistele, et jääge täna palun üksi magama, ilma unejutu ja lauluta, siis tegelikult ma püüan seda traditsiooni hoida senikaua, kui nad ise tahavad, sest see õhtune rahulik aeg enne uinumist on tööl käiva lapsevanema jaoks ju tihti ainuke aeg argipäevas, mil saab lastele pühenduda, nendega koos mingeid teemasid -mis tihti võrsuvad parajasti pooleliolevast raamatust- arutada ja nende päeva kohta kuulda.
Aga muusika juurde tagasi tulles, tahan jagada ka mõned head lastelaulude plaatide soovitused juhuks, kui sul neid veel ei ole. Minu poiste ja ka mu enda suurimad lemmikud on Timo Vendti ja Indrek Sarrapi produtseeritud 3 plaati, mida kõiki ühendab see, et vanadele tuntud lauludele on tehtud uus, tänapäevane arranžeering ja igal laulu solist on mõni tuntud eesti laulja, kellega laulab kaasa ka siis mõni lapssolist või lastekoor. Nendest plaatidest üks, “Sinust ongi mu laul”, on praegu Rahva Raamatus eriti soodsa hinnaga saadaval: https://rahvaraamat.ee/p/sinust-ongi-mu-laul-2016-cd/773846/et?ean=608473278560
Teine on “Mina ka”: https://www.lasering.ee/mina-ka-cd.html
Kolmas “Läbi lume sahiseva”, mida ma enam kuskilt müügilt ei leia hetkel.
Lisaks meeldivad meile väga Hanna-Liina Võsa plaat “Miki merehädas”: https://www.lasering.ee/catalogsearch/result/?cat=0&q=miki+mereh%C3%A4das
ja Curly Stringsi ja sõprade “Lastele”: https://www.apollo.ee/curly-strings-ja-sobrad-lastele.html
and last, but not least “Helisev Pai”, mis on samuti Rahva Raamatus (ja ka Apollos) praegu eriti soodsa hinnaga: https://rahvaraamat.ee/p/helisev-pai-2018-cd/1204959/et?ean=4742185002443
Me ketrame kõiki neid plaate ja laulame kaasa eriti just pikkadel autosõitudel, sest need on nii heaks vahelduseks peavoolu poplugusid mängivatele raadiojaamadele, mida lapsed eelistavad, aga mis mind aeg-ajalt surmani tüütavad:D
Oi, nii toredad soovitused! Nendest on meil endal olemas ainult see Curly Stringsi oma, aga see meeldib väga. Proovin teised ka hankida.
Rupi Kaur on tõesti väga hea. Ja Lauri Räpp´i uue raamatu ma tellisin temalt lausa pühendusega…nii sai ka…vat.
Oeh, no kuidas ma selle asja nüüd maha magasin siis! Aga pole hullu, raamat on imekaunis ja liigutav ka ilma pühenduseta. Ehk püüan ta kunagi kuskil kinni ja saan need lisanduvad read ikka sinna kuidagi püütud.