Kaootiline postkontor, filtrita Ella ja muud jutud

Jälle üks nädalavahetus möödas! Praegu tundub, et see läks nii kiirelt mööda, aga ütlen ausalt, et reedel tekkis küll tunne nagu see päev ei saakski kunagi otsa.

Hommikul tahtsin lapsed viia ühte mängutuppa, et oleks veidi vaheldust, aga arvake ise ära mis täis oli? Eip, mitte mu käed, vaid ikka mängutuba. Õnneks saadeti meid ukselt tagasi ainult ajutiselt. Pool tundi ringiratast jalutamist ja saime kenasti sisse.

Ella ja Eileen kadusid kohe kuskile lauamänge ja puslesid uudistama, Liisu läks oma lemmiknurka, kus kõik nukkudega seonduv.

Kaua ta küll seal perenaist mängida ei saanud. Üsna ruttu ilmus välja üks pisike noorsand, kes tundus olevat oma elu tähtsaimaks missiooniks võtnud Liisule mingi üsna raske autokoblakaga vastu vahtimist virutamine. Südikus on iseenesest kena iseloomujoon, aga selles situatsioonis ei hinnanud seda ei Liisu ega mina. Kuna noorsandi ema oli liialt hõivatud oma telefoniekraaniga, siis proovisin ise mõistuse piires see politseinik olla. Noh, et ei laseks asjal hulluks minna, aga samas annaks võimaluse neil omavahel asju klaarida. Väga kaugele ma sellega muidugi ei jõudnud, sest noorsand oli autodega mängimise printsiibist siiski totaalselt valesti aru saanud ja tundus tõsimeeli arvavat, et neid on vaja vastu kellegi pead taguda. Ühel hetkel sai Eloise’il ka küllalt ja ta andis vastulöögi plastikust banaaniga. Ütlen ausalt, et oleks ma meetrivõrra pisem, siis ma oleks panni valinud. Iseasi kas just plastikust. Igatahes piisas sellest, et noorsand oma kelmused lõpetaks. No peaaegu. Edasi läks ta lihtsalt asju vastu seina loopima kuniks mängutoa töötajad läksid emale pehmelt öeldes soovitama, et ta oma lapsel silma hoiaks. Ema uuris, mille jaoks töötajad siis seal on ja nõnda nad ähisedes ja puhisedes lahkusid. Ei taha pahasti öelda, aga taga nutma me neid ei jäänud.

Küll tekitas kogu see tagumine Liisus vist mingi lühise, sest koju minema hakates oli mul Duracelli jänese asemel hoopis kivikuju. Patareid tühjad. Ei liigu ühes ega teises suunas. Haarasin siis oma pambu sülle ja kandsin koju. Ise samal ajal vandudes, et nüüdsest on tal päevas ainult kaks söögikorda. Päris raske pamp, noh! Kodu oli õnneks siiski päris lähedal.

Kodus jäi see pamp mõistagi koheselt magama ka. Ma isegi ei mäleta, kas ta lõunasööki üldse moe pärast veidi sonkis või vajus kohe Une-Mati hella embusesse. Võimalik, et viimane variant.

Kui Eloise oli maganud ja ülejäänud kaks äärmiselt vääriti mõistnud vaikse tunni tähendust, oli aeg minna postkontorisse. Postkontoris valitses mõistagi kaos. Mõistagi, sest mu meelest valitseb Prantsusmaa postkontorites ALATI kaos. Neli erinevat järjekorda ja üks töötaja, kes üritas kõikidest sotti saada ja vahepeal mõneks minutiks kuskile kadus. Ilmselt hingama.

Selle tunni ja kümne minuti jooksul, mis me järjekorras ootasime, sain ma teada, et mu lapsed on tunduvalt kannatlikumad kui ma ise ja, et Ellal läheb veel natuke aega kuniks talle tekib filter mõistmaks, mida on sobilik öelda ja mis võiks pigem enda mõtetesse jääda.

Meie ees oli ootamas üks vana mees. No väga vana. Jäin isegi hetkeks mõtlema, et keegi võiks tema küll järjekorras ette lasta, sest vastasel juhul ta vist omapäi siit välja ei kõnni. No minu mõtted jäid ilmselgelt lukustatud huulte taha. Ella jälgis vanaonu see-eest pingsalt terve veerandtunni ja uuris seejärel natuke liiga kõva häälega, kas onu sureb varsti ära nagu Vitesse (Bruno vanemate koer, kes mõned aastad tagasi suri). Võrdlus tuli sellest, et Vitesse värises viimastel elukuudel samamoodi nagu vanaonu järjekorras. Selle (õnnetuseks prantsuse keeles kõlanud) kommentaari peale lõpetas onu koheselt värisemise ja ma olen peaaegu nõus pea panti andma, et ta näost kadus hetkega vähemalt 20 aastat. No ja kui pilgud tapaks, siis oleks seal võinud tõenäoliselt mitu matust olla. Ega ma teda ei süüdista ka. Eks ma sain siis ülejäänud aja Ellale seletada, et igasuguste asjade arvamine ja mõtlemine on üks asi, aga kõike ei pea alati välja ütlema. Eriti siis, kui see võib kellelegi haiget teha või solvata. Irooniline on muidugi see, et samad tarkuseterad kuluksid ka paljudele täiskasvanutele ära. Eriti internetis. Ella tundus õnneks aru saavat. Ma vahepeal unustan ära, et ta on ju tegelikult veel nii pisikene. Ta on nii suurt kasvu, et tihtipeale ootan mõtteliselt temast palju rohkem kui oleks mõistlik.

Igatahes sain oma paki lõpuks kätte ja läksime rõõmsalt koju. Rõõmu jagus hetkeni, mil pakki lahti tehes tungis ninasõõrmetesse mingi vänge häis. Pakk oli täis mingit (minu jaoks) kahtlase väärtusega kodukeemiat ja plastikust palle. Ma ei tea, kas ma pean üldse eraldi mainima, et ilmselgelt polnud tegu minu pakiga. Nii palju siis sellest. Teipisin karbi sama targalt kinni tagasi ja otsustasin, et on ikka nõme päev küll.

Laupäev oli õnneks parem. Tahaks öelda, et mugisime Bruno vanemate juures kõhud head-paremat täis, aga minust suurt mugijat ikkagi polnud. Sõin rahumeeli arbuusi ja melonit, aga asi seegi.

Suvel on keskväljakul igal laupäevaõhtul kontsert ja oleme endale teinud pisikese traditsiooni, et käimegi neid kontserte natuke kuulamas ja jäätist söömas. Sel korral panin vaese Liisu küll natuke kentsakasse olukorda, aga ise ta seda õnneks ei mõistnud.

Portreerežiim on vist ainuke pildistamisrežiim telefonis, mida ma tegelikult üldse ei kannata, sest see kontrast pildistatava ja tausta vahel jääb liiga terav. Sel korral klõpsisin pildi ära enne kui aru sain, et telefon end valesse režiimi oli pannud. Mis seal ikka!

Kuna ta oli end jälle nokaudipiirini väsitanud, siis polnud ma teps mitte kindel, et temaga muusikat kuulama lähen. Mõtlesin hoopis, et las lähevad teised ja panen ise ta hoopis magama. Panin ööseks mähkme ja otsustasin, et las ta mängib veidike veel. Umbes viie minutiga tekkis mingi taassünd ja energiat tuli lausa viie eest. Olgu, läksime siis kõik koos õue. Aga kes unustas lapsele püksid jalga panna? See on see koht, kus ma peaks vist käe tõstma. Pluus oli tal küll tuunikalaadne, aga ikka pigem lühike. Kuna ta enamus ajast oli meil süles või täpselt käekõrval, siis ei saanudki ise aru, et miskit oleks valesti. Alles koju kõndides, kui ta meist ettepoole jooksis, nägime, et eeehheeheee, vaene paljas laps.

Pühapäevast pole mõtet isegi suurt rääkida, sest kuumalaine leidis taas oma tee meie juurde, nii et veetsime terve päeva lauamänge mängides. Konkreetselt terve päeva. Läheb selliseid päevasid ka vaja.

Õhtul telekast üht dokumentaali vaadates tuli välkidee, et selle nädala võiks lastele temaatiliseks teha. Miks mitte keskenduda päikesesüsteemile. Nii tegin endale tänaseks karuteene ja istusin poole ööni ärkvel, et arvutis kolmeosalisi Montessori stiilis kaarte meisterdada ja luua plaan, et teisipäevast laupäevani iga päev oleks meil vastava temaatikaga tegevusi. Teemaga seotud harjutusi kirjatehnika ja arvutamise ning üleüldise loogika parandamiseks, üleüldist õppeprotsessi ja uut infot, natukene meisterdamist, natuke katseid ja natukene maalimistegevust. Ise olen oma programmiga täitsa rahul. Ootan, et Bruno tööl kõik vajaliku välja prindiks ning, et saaksin homme hommikul raamatukogust toetavat materjali võtta. Ideaalis tahaksin nädala lõpetada külastuskäiguga planetaariumisse, aga nagu kiuste pole siit ühtki võtta. Mis seal ikka. Asendame selle siis ühel hilisõhtul tähistaeva vaatamisega. Ega hätta ei saa ju ometigi jääda.

Ja tegelikult tahaks natukene filmida ka seda praegust igapäevaelu, aga ma üldse ei tea millega. Kvaliteedi osas oleks peegelkaamera ju esimene variant, aga see fokusseerimisheli on täiesti kõrvulukustavalt nõme. Telefoni kvaliteet on ka täiesti arvestatav (v.a esikaamera, see jääb filmimiseks pigem lahjaks), aga see salvestab üleüldiselt heli pigem kehvasti. Variant oleks osta eraldi mikrofon, aga samas näen ma seda mõttetu kulutusena, sest mul läheks seda vaja maksimaalselt kuu-kaks. Hiljem jääks see kapinurka tolmu koguma. Muidugi on mul ka mu pisike Canon Legria, millega ma paari aasta jooksul kõik videod tegin, aga kui ma varem olin selle kvaliteediga rahul, siis täna enam nii väga mitte. Samas on seda kerge käes hoida, mahub kenasti mu üleõlakotti (või taskusse) ja helikvaliteet on ka okei. Esimese maailma probleemid, eks? Inimesel on mitu head asja, millega filmida, aga ikka joriseb ja joriseb ja..

Siinkohal nüüd aitab ka sellest mulast. Lihtsalt oli tore vahelduseks avaldada midagi, mis ei keskendu rasedusele. Neid postitusi sai paari päevaga siia piisavalt. Kuigi selle postituse siin lõpetan ikka sõnadega, et lähen panen end nüüd tänaseks ämmaemandavisiidiks valmis!