• Esileht
  • Lapsed
  • KKK
  • Kõik meist
  • Pulmast
  • Kontakt
    • 
    • 
    • 
    • 

Briti blogi

Kaootiline postkontor, filtrita Ella ja muud jutud

22. juuli 2019 by britt 15 Comments

Jälle üks nädalavahetus möödas! Praegu tundub, et see läks nii kiirelt mööda, aga ütlen ausalt, et reedel tekkis küll tunne nagu see päev ei saakski kunagi otsa.

Hommikul tahtsin lapsed viia ühte mängutuppa, et oleks veidi vaheldust, aga arvake ise ära mis täis oli? Eip, mitte mu käed, vaid ikka mängutuba. Õnneks saadeti meid ukselt tagasi ainult ajutiselt. Pool tundi ringiratast jalutamist ja saime kenasti sisse.

Ella ja Eileen kadusid kohe kuskile lauamänge ja puslesid uudistama, Liisu läks oma lemmiknurka, kus kõik nukkudega seonduv.

Kaua ta küll seal perenaist mängida ei saanud. Üsna ruttu ilmus välja üks pisike noorsand, kes tundus olevat oma elu tähtsaimaks missiooniks võtnud Liisule mingi üsna raske autokoblakaga vastu vahtimist virutamine. Südikus on iseenesest kena iseloomujoon, aga selles situatsioonis ei hinnanud seda ei Liisu ega mina. Kuna noorsandi ema oli liialt hõivatud oma telefoniekraaniga, siis proovisin ise mõistuse piires see politseinik olla. Noh, et ei laseks asjal hulluks minna, aga samas annaks võimaluse neil omavahel asju klaarida. Väga kaugele ma sellega muidugi ei jõudnud, sest noorsand oli autodega mängimise printsiibist siiski totaalselt valesti aru saanud ja tundus tõsimeeli arvavat, et neid on vaja vastu kellegi pead taguda. Ühel hetkel sai Eloise’il ka küllalt ja ta andis vastulöögi plastikust banaaniga. Ütlen ausalt, et oleks ma meetrivõrra pisem, siis ma oleks panni valinud. Iseasi kas just plastikust. Igatahes piisas sellest, et noorsand oma kelmused lõpetaks. No peaaegu. Edasi läks ta lihtsalt asju vastu seina loopima kuniks mängutoa töötajad läksid emale pehmelt öeldes soovitama, et ta oma lapsel silma hoiaks. Ema uuris, mille jaoks töötajad siis seal on ja nõnda nad ähisedes ja puhisedes lahkusid. Ei taha pahasti öelda, aga taga nutma me neid ei jäänud.

Küll tekitas kogu see tagumine Liisus vist mingi lühise, sest koju minema hakates oli mul Duracelli jänese asemel hoopis kivikuju. Patareid tühjad. Ei liigu ühes ega teises suunas. Haarasin siis oma pambu sülle ja kandsin koju. Ise samal ajal vandudes, et nüüdsest on tal päevas ainult kaks söögikorda. Päris raske pamp, noh! Kodu oli õnneks siiski päris lähedal. :)

Kodus jäi see pamp mõistagi koheselt magama ka. Ma isegi ei mäleta, kas ta lõunasööki üldse moe pärast veidi sonkis või vajus kohe Une-Mati hella embusesse. Võimalik, et viimane variant.

2007
2007-2
Kui Eloise oli maganud ja ülejäänud kaks äärmiselt vääriti mõistnud vaikse tunni tähendust, oli aeg minna postkontorisse. Postkontoris valitses mõistagi kaos. Mõistagi, sest mu meelest valitseb Prantsusmaa postkontorites ALATI kaos. Neli erinevat järjekorda ja üks töötaja, kes üritas kõikidest sotti saada ja vahepeal mõneks minutiks kuskile kadus. Ilmselt hingama.

Selle tunni ja kümne minuti jooksul, mis me järjekorras ootasime, sain ma teada, et mu lapsed on tunduvalt kannatlikumad kui ma ise ja, et Ellal läheb veel natuke aega kuniks talle tekib filter mõistmaks, mida on sobilik öelda ja mis võiks pigem enda mõtetesse jääda.

Meie ees oli ootamas üks vana mees. No väga vana. Jäin isegi hetkeks mõtlema, et keegi võiks tema küll järjekorras ette lasta, sest vastasel juhul ta vist omapäi siit välja ei kõnni. No minu mõtted jäid ilmselgelt lukustatud huulte taha. Ella jälgis vanaonu see-eest pingsalt terve veerandtunni ja uuris seejärel natuke liiga kõva häälega, kas onu sureb varsti ära nagu Vitesse (Bruno vanemate koer, kes mõned aastad tagasi suri). Võrdlus tuli sellest, et Vitesse värises viimastel elukuudel samamoodi nagu vanaonu järjekorras. Selle (õnnetuseks prantsuse keeles kõlanud) kommentaari peale lõpetas onu koheselt värisemise ja ma olen peaaegu nõus pea panti andma, et ta näost kadus hetkega vähemalt 20 aastat. No ja kui pilgud tapaks, siis oleks seal võinud tõenäoliselt mitu matust olla. Ega ma teda ei süüdista ka. Eks ma sain siis ülejäänud aja Ellale seletada, et igasuguste asjade arvamine ja mõtlemine on üks asi, aga kõike ei pea alati välja ütlema. Eriti siis, kui see võib kellelegi haiget teha või solvata. Irooniline on muidugi see, et samad tarkuseterad kuluksid ka paljudele täiskasvanutele ära. Eriti internetis. Ella tundus õnneks aru saavat. Ma vahepeal unustan ära, et ta on ju tegelikult veel nii pisikene. Ta on nii suurt kasvu, et tihtipeale ootan mõtteliselt temast palju rohkem kui oleks mõistlik.

Igatahes sain oma paki lõpuks kätte ja läksime rõõmsalt koju. Rõõmu jagus hetkeni, mil pakki lahti tehes tungis ninasõõrmetesse mingi vänge häis. Pakk oli täis mingit (minu jaoks) kahtlase väärtusega kodukeemiat ja plastikust palle. Ma ei tea, kas ma pean üldse eraldi mainima, et ilmselgelt polnud tegu minu pakiga. Nii palju siis sellest. Teipisin karbi sama targalt kinni tagasi ja otsustasin, et on ikka nõme päev küll.

Laupäev oli õnneks parem. Tahaks öelda, et mugisime Bruno vanemate juures kõhud head-paremat täis, aga minust suurt mugijat ikkagi polnud. Sõin rahumeeli arbuusi ja melonit, aga asi seegi.

2007-5
2007-7

Suvel on keskväljakul igal laupäevaõhtul kontsert ja oleme endale teinud pisikese traditsiooni, et käimegi neid kontserte natuke kuulamas ja jäätist söömas. Sel korral panin vaese Liisu küll natuke kentsakasse olukorda, aga ise ta seda õnneks ei mõistnud.

67365528_684007802062653_533495484317171712_nPortreerežiim on vist ainuke pildistamisrežiim telefonis, mida ma tegelikult üldse ei kannata, sest see kontrast pildistatava ja tausta vahel jääb liiga terav. Sel korral klõpsisin pildi ära enne kui aru sain, et telefon end valesse režiimi oli pannud. Mis seal ikka!

Kuna ta oli end jälle nokaudipiirini väsitanud, siis polnud ma teps mitte kindel, et temaga muusikat kuulama lähen. Mõtlesin hoopis, et las lähevad teised ja panen ise ta hoopis magama. Panin ööseks mähkme ja otsustasin, et las ta mängib veidike veel. Umbes viie minutiga tekkis mingi taassünd ja energiat tuli lausa viie eest. Olgu, läksime siis kõik koos õue. Aga kes unustas lapsele püksid jalga panna? See on see koht, kus ma peaks vist käe tõstma. Pluus oli tal küll tuunikalaadne, aga ikka pigem lühike. Kuna ta enamus ajast oli meil süles või täpselt käekõrval, siis ei saanudki ise aru, et miskit oleks valesti. Alles koju kõndides, kui ta meist ettepoole jooksis, nägime, et eeehheeheee, vaene paljas laps.

2007-10

Pühapäevast pole mõtet isegi suurt rääkida, sest kuumalaine leidis taas oma tee meie juurde, nii et veetsime terve päeva lauamänge mängides. Konkreetselt terve päeva. Läheb selliseid päevasid ka vaja. :)

Õhtul telekast üht dokumentaali vaadates tuli välkidee, et selle nädala võiks lastele temaatiliseks teha. Miks mitte keskenduda päikesesüsteemile. Nii tegin endale tänaseks karuteene ja istusin poole ööni ärkvel, et arvutis kolmeosalisi Montessori stiilis kaarte meisterdada ja luua plaan, et teisipäevast laupäevani iga päev oleks meil vastava temaatikaga tegevusi. Teemaga seotud harjutusi kirjatehnika ja arvutamise ning üleüldise loogika parandamiseks, üleüldist õppeprotsessi ja uut infot, natukene meisterdamist, natuke katseid ja natukene maalimistegevust. Ise olen oma programmiga täitsa rahul. Ootan, et Bruno tööl kõik vajaliku välja prindiks ning, et saaksin homme hommikul raamatukogust toetavat materjali võtta. Ideaalis tahaksin nädala lõpetada külastuskäiguga planetaariumisse, aga nagu kiuste pole siit ühtki võtta. Mis seal ikka. Asendame selle siis ühel hilisõhtul tähistaeva vaatamisega. Ega hätta ei saa ju ometigi jääda. :)

Ja tegelikult tahaks natukene filmida ka seda praegust igapäevaelu, aga ma üldse ei tea millega. Kvaliteedi osas oleks peegelkaamera ju esimene variant, aga see fokusseerimisheli on täiesti kõrvulukustavalt nõme. Telefoni kvaliteet on ka täiesti arvestatav (v.a esikaamera, see jääb filmimiseks pigem lahjaks), aga see salvestab üleüldiselt heli pigem kehvasti. Variant oleks osta eraldi mikrofon, aga samas näen ma seda mõttetu kulutusena, sest mul läheks seda vaja maksimaalselt kuu-kaks. Hiljem jääks see kapinurka tolmu koguma. Muidugi on mul ka mu pisike Canon Legria, millega ma paari aasta jooksul kõik videod tegin, aga kui ma varem olin selle kvaliteediga rahul, siis täna enam nii väga mitte. Samas on seda kerge käes hoida, mahub kenasti mu üleõlakotti (või taskusse) ja helikvaliteet on ka okei. Esimese maailma probleemid, eks? Inimesel on mitu head asja, millega filmida, aga ikka joriseb ja joriseb ja.. :)

Siinkohal nüüd aitab ka sellest mulast. Lihtsalt oli tore vahelduseks avaldada midagi, mis ei keskendu rasedusele. Neid postitusi sai paari päevaga siia piisavalt. Kuigi selle postituse siin lõpetan ikka sõnadega, et lähen panen end nüüd tänaseks ämmaemandavisiidiks valmis!

Filed Under: Määratlemata

Comments

  1. A says

    22. juuli 2019 at 13:28

    Anna andeks, aga ma nii südamest naersin selle postkontori jutu peale 😀
    Mitte, et ma kiidaks teiste kommenteerimist, aga lapsed on ikka lapsed. Nad on vahvad ja ausad :)

    Mõnus on lugeda nii rasedus postitusi (seda mainib lastetu), kui ka selliseid argiseid. Kutsub kohe kaasa elama.

    Vasta
    • britt says

      22. juuli 2019 at 13:30

      Kinnitan siinkohal pühalikult, et mina ei toeta ka säärast kõva häälega kommenteerimist ja meie pealt pole lapsed seda õppinud ka – tõesti lihtsalt lapsesuu. Ma ei teagi kumb variant on hullem – kas Ella, kes arvas, et too onuke postkontoris sussid püsti viskab või Eileen, kes kolmesena rannas olles karjatas “NII SUURED TISSID!!!!”. Õnneks oli rand Prantsusmaal ja karjatus eesti keeles. Vedas. 😀

      Vasta
      • A says

        22. juuli 2019 at 13:55

        Hahaha :D! Väga hea

        Vasta
      • Svetlana says

        24. juuli 2019 at 00:57

        Kunagi mu arvatavasti 3aastane korrutas naistesaunas, et miks see onu siin on. Proovisin seletada, et ei ole onu- me oleme naistesaunas, aga 3aastane sai kurjaks selle jutu peale ja jätkas täpsustavalt, et kes neist onu on. Me põgenesime lõpuks, sest lihtsalt vaikselt ta ka olla ei tahtnud:D

        Vasta
        • britt says

          30. juuli 2019 at 22:08

          Hahaha, no lapsed on geniaalsed. :)

          Vasta
  2. Helina says

    22. juuli 2019 at 14:41

    Postkasti jutu peale oli mul hea naeru pugistada tööl olles, aitäh, et jagasid! 😀

    Kui ma kunagi merel töötasin, siis üks väike tüdruk ütles mu kaastöötaja kohta: “emme, vaata, nõid!” Asi oli selles, et mu kaastöötajal olid pikad mustaks värvitud juuksed ja no kui palju ta ka ei hoolitseks enda eest, siis need ettepoole pikale veninud kulmud tegid ta nõialikuks küll.

    Seda olen ka mõelnud küsida, et kuidas sul Prantsusmaal elades nii hea eesti keel säilib?

    Vasta
    • britt says

      22. juuli 2019 at 14:47

      Uh, hea küsimus. Peaaegu tahtsin juba öelda, et ma loen palju, aga siis sain aru, et eesti keeles loen peamiselt ainult lasteraamatuid. :) Aga ma tarbin siiski üldiselt igapäevaselt eesti keelt päris palju. Loen kodumaiseid ajalehti-ajakirju, vaatan tihtipeale eestikeelseid saateid. Lastega räägin ainult eesti keeles, tööd teen ju eesti keeles, sõpradega päris igapäevaselt ei suhtle, aga päris tihti ikka. Ühesõnaga eesti keel on mul pidevalt kasutusel lihtsalt. :)

      Vasta
  3. K says

    23. juuli 2019 at 04:41

    Me käisime lastega ühel fantaasia festivalil ja seal oli suur akvaarium kus ujus eriti ilus pikkade juustega naine, sillerdavas merineitsi kostüümis- saatis õhusuudluseid ja lehvitas kelmikalt lastele. Kui me hakkasime edasi liikuma siis mu peaaegu kolmene poeg hüüdis “Bye Nemo” ‍♀️ tädi jahmus ära ja ma ei suutnud naeru tagasi hoida- kala on kala

    Vasta
    • britt says

      23. juuli 2019 at 22:21

      Hahaha, Nemo. :) Nii armas!

      Vasta
  4. Mia says

    23. juuli 2019 at 18:37

    Kuidas Liisuga poritreening edeneb? Millal teised tüdrukud mähkmetest vabaks said?
    Minu preili läheb kuu pärast lasteaeda ja sealne juhataja suht karm selle koha pealt. Kaka teeb ta potti, aga pissi ütleb siis kui see tehtud on. Ja nii ma siis käin ja koristan

    Vasta
    • britt says

      23. juuli 2019 at 22:30

      Kogu see mähkmemajandus on üks asi, milles ma olen prantslastega täiesti samas leeris. Olgu öeldud, et neid asju pole just üleliia palju. 😀

      Ehk siis olulist treeningut pole ja lähtun puhtalt temast endast. Eileen ja Ella said mõlemad mähkmetest vabaks umbes kaheselt. Eileeniga muidugi eesti beebigruppide õhutusel hakkasin varakult juba proovima ja utsitama aga see oli kõik üks suur kisa ja protest ja ta lõpuks kartis potti ja ma olin ise ka nõutu. Mõtlesin, et kena – ei saagi oma last KUNAGI potile. Sai kaheseks ja ükspäev lihtsalt tegelesime oma asjadega, vist tegime süüa Brunoga ja Eileen tuli ning viskas mähkme prügikasti ning andis teada, et ta käis WC’s. Käiski. Ja sellest hetkest alates oli mähkmetest vaba nii päeval kui öösel. Ilma ühegi tagasilanguseta.

      Ellaga ma isegi ei hakanud suruma ja juhtus sama. Ühel hetkel näitas ise potile ja hakkaski potil käima – samuti null protesti või tagasilangust.

      Mulle on paar korda juba öeldud, et ju ma olen lihtsalt laisk, aga ausõna. Mille osas? Ma pean niigi iga päev koristama, valvan neid, tegelen nendega. Asi see poleks, siis mingi potitreening ka sinna nimekirja lisada. Mulle endale lihtsalt tundub, et laskmine lapsel endal otsustada, millal ta on valmis, sobib paremini. Vähemalt minu lastele.

      Liisu pole veel täitsa nõus mähkmetest loobuma, aga annab teada, kui soovib tualetti minna, nii et mähkmed on enamasti siiski kuivad. :)

      Vasta
  5. Iiri says

    25. juuli 2019 at 19:05

    Kui sul on iPhone siis saad portree reziimiga tehtud pildid normaalseks nii et vajutad pildi üleval paremas nurgas edit ja siis ilmub ülaserva kollane “portrait” nupp mille saad kinni vajutada ja pilt läheb tavaliseks

    Vasta
    • britt says

      25. juuli 2019 at 19:46

      Ei ole Iphone ja ma oskan küll režiime vahetada. 😀 Lihtsalt mõnikord ma pilti tehes ei pane kohe tähelegi, et kaamera end portreerežiimile on pannud, märkan alles hiljem. :)

      Vasta
  6. HS says

    28. juuli 2019 at 00:43

    Ma läksin oma kolmeaastase tütrega toidupoodi, kui uksest väljus üks mees ja mu laps ûtles kahjuks väga kõva häälega, et emme, vaata kui paks onu! Appi! Tahtsin häbisse surra… Me kodus ülekaalulisusse kuidagi verbaalselt halvustavalt ei suhtu ja teisi inimesi ei kommenteeri, aga ometi oskaks kolmeaastane seda teha.
    Kõige piinlikum olukord aga oli see kui kohalikus poes (väikelinn, kõik tunnevad kõiki) ûtles laps valjult, et issi, emmet ei tohi lüüa, sest ta saab siis haiget ja verd hakkab voolama. No omfg! Mina muidugi vastasin umbes, et ahh, mis jutt! Issi ei löö ju emmet (ise mõtlesin, et kõlab nagu tavaline ohvri õigustus/enesekaitse). No igatahes tõusid lähedalolijate kulmud pealaele kokku ja me tegime elu kiiremad sammud poest välja 😀 Jutt oli muidugi täitsa lamp, sest ausalt mu mees ei löö mind…

    Vasta
    • britt says

      30. juuli 2019 at 22:12

      Ai, see on natuke delikaatne variant küll. 😀

      No mul oli ka kunagi toidupoes piinlik juhtum, aga aastaid tagasi ja sõbranna pisikese õega. Sõbranna kasuisal oli sünnipäev, tegime ettevalmistusi ja selgus, et neil on joogipoolist juurde vaja. Mulle anti pihku täpne summa ja saadeti poodi. Sõbranna väikene õde (vast neljane tol ajal) tahtis kaasa tulla. Poest haarasin siis vajaliku ja sõbranna väikene õde hakkas kurvalt mingit üllatusmuna värki tahtma. Minul aga enda rahakotti polnud kaasas ja taskutes ka münte polnud. Oligi ainult see kindel summa. Ja siis saidki kõrvaltvaatajad ja müüja silmi pööritada samal ajal kui ma seletasin “armsakene, praegu ei saa, me peame su issile selle pudeli viima”….. 😀

      Ma küll hiljem läksin tagasi ja tõin talle selle muna ka, aga no olukord oli ikkagi VÄGA piinlik. 😀

      Vasta

Leave a Reply to Mia Cancel reply

Tere! Saame tuttavaks!

Tere! Saame tuttavaks!

Mina olen Britt ja siit blogist saad sa peamiselt lugeda sellest kuidas ma üritan Prantsusmaal järjepidevalt kasvatada oma nelja last, aga miskipärast kasvan kõige rohkem hoopis ise. Õnneks mitte enam pikkusesse :)

Kui tahad meie kohta rohkem teada saada, siis kliki pildil!

Otsi

Arhiiv

  • Aili

    Close preview

    Loading...
  • Anette

    Close preview

    Loading...
  • Liis

    Close preview

    Loading...
  • Jaanika

    Close preview

    Loading...
  • Eliise

    Close preview

    Loading...
  • Pille

    Close preview

    Loading...
  • Madli

    Close preview

    Loading...
  • Liisa

    Close preview

    Loading...
  • Rohelisem rohi

    Close preview

    Loading...
  • Triinu ja Tanel

    Close preview

    Loading...
  • Kuidas kasvatada inimest

    Close preview

    Loading...
  • Eveliis

    Close preview

    Loading...
  • Helen

    Close preview

    Loading...
  • Rohelohe

    Close preview

    Loading...
  • Mirjam

    Close preview

    Loading...
  • Anna-Liisa

    Close preview

    Loading...
  • Triin

    Close preview

    Loading...
  • Juurikas

    Close preview

    Loading...
  • Delina

    Close preview

    Loading...
  • Mariann V.

    Close preview

    Loading...
  • Paksuke

    Close preview

    Loading...
Blogis leiduva sisu ja piltide kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!

Blog Design by TinselPop