Teate, mida ma kogu südamest põlastan? Mõttetut vingumist ja virisemist asjade üle, mida nagunii kontrollida ei saa. See lihtsalt pole minulik ja umbes 99,9% ajast tundub see täiesti arulageda moodusena energiat raisata.
Aga, mida ma nüüd siin teen? Kavatsen kohe täiesti arulagedalt vinguda. Just nii. Ja katsugu keegi mind takistada 😀
Ma ei ole veel kunagi nii rase olnud. Ma ei saa öelda, et mul midagi häda oleks. Beebiga on kõik tip-top ja mu endaga ka. Väljaarvatud siis see fakt, et mul pidevalt valulikud (ja absoluutselt mitte mingit mõju avaldavad) kokkutõmbed on ja ma öö jooksul heal juhul kolm tundi magatud saan. Lihtsalt väsimus. Väsimus kasvõi sellest, et tänaval kõndides suvalised memmed ja taadid võtavad hetke viskamaks nalja “oi, see beebi oleks küll juba kaks nädalat tagasi sündima pidanud vist”. No ära sa märgi. Ega palju puudu pole tõesti. Väsinud nendest kontrollkäikudest, mis sisaldavad täpselt samu küsimusi, samu nalju ja on täpselt sama resultaadiga – mitte midagi ei toimu.
Ma ei tea, miks mu keha ei oska. Ja ma tunnen end nii abitu ja saamatuna. Ja see ajavahemik, mis mu kehale on antud, et ta iseseisvalt tubli oleks, on nii väike, et lausa narr tundub midagi loota. Selle asemel viskasin hoopis padja juba haiglakotti valmis. Ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga ma lihtsalt ei suuda haiglates/hotellides/ükskõik kus mujal normaalselt magada, sest enamikes neist on nii ebamugavad padjad. Seega tarin rõõmuga alati enda oma kaasa. No sinna, kuhu saab. Lennureisidel ma oma padjaga siiski ei käi. Vähemalt senini pole tundunud mõistlik selle jaoks eraldi kohvrit eraldada.
Sellele lisaks on Eileeni tabanud mingi eriti paha kõhuviirus, mis muudab üsna abituks ja õrnaks ka tema ning Ella demonstreerib lihtsalt oma twoonageri äärmiselt elavat ja vastuolulist olemust. Väljendub see enamasti selles, et ta paugutab uksi (okei, tänu tuuletõmbusele on see hetkel valdavalt kerge),tahab kanda riideid, mis hetkeolukorda absoluutselt ei sobi ja leiab, et ta inimõigusi rikutakse kõige räigematel viisidel üldse. Õnneks ma tean, et see on lihtsalt faas ja eks see ole hetkel suuresti tingitud ka sellest, et üks lapsevanem töötab praegu sellise kellaajani, et koju jõudes juba väikesed inimesed magavad ning teine lapsevanem on veidike liimist lahti. Küll läheb jõnksu tagasi.
Vingumise tasakaalustamiseks lohutab mind vähemalt see, et eile saime tänu mu suurele kõhule kaks kilo maasikaid endale tasuta korjatud. Kena kampaania. Mitte, et mulle maasikad üldse oluliselt maitseks aga tekkis tunne, et tahaks. Ja oma kollased ploomid sain ka laupäeval kätte. Täpselt nii mahlased ja mõnusad nagu nad mu vaimusilmas olid. Ning lähedal asuvas külas olevalt tänavamüügilt sain tirtsudele kena koguse täiesti suurepärases korras olevaid raamatuid ja seda üsna olematu hinnaga. Ma vist olen varemgi öelnud, et kui on midagi, mida ma ilma igasuguste süümepiinadeta kokku ostan, siis on selleks raamatud.
Ja minnes tagasi selle meeleheitliku ootusärevuse juurde, siis õnneks pole ma ainuke. Brunol on kadunud igasugune isu tööl käia, sest igal hommikul vahitakse teda krõllis silmadega “Miks sa ikkkkkka veel siin oled? Kas su naine juba sünnitama ei peaks või?”.
Rääkimata siis nendest kahest miniinimesest, kes ka väga ootavad. Eileen veedab iga päev märkimisväärselt suure osa ajast mu kõhtu kallistades ja seal olevale tegelasele rääkides, et ootab teda ja tahab juba väga teda kallistada ja musitada. Ühtlasi tahab ta beebi viia ka lõbustusparki, talle krokodille näidata ja printsessilaule õpetada. Vähemalt on tegevuskava paigas.
Ella veedab lihtsalt aega mu kõhule hüüdes et beebi välja tuleks või hoolega näppu viibutades ja käskides beebil lõpetada mu tagumine (need kaunid mitmenurksed kujundid, mida mu kõht võtab, ei jää kellelgi märkamata). Ütleme nõnda, et see toon, mida ta selleks kasutab, on piisavalt hirmuäratav, et ilmselt seetõttu ta veel sündinud polegi. Või on mu kõhus lihtsalt äärmiselt mugav. Seda muidugi juhul, kui kitsaid eluolusid eelistada. Tundub, et see tegelane eelistab.
Aga egas midagi. Kes ise lahkuda ei oska, need aetakse välja. Ma nüüd ei tea, kas see peaks käima puuküürnike või liialt mugavate beebide kohta. Igatahes see airbnb teeb üsna pea ühe väljaviskamistseremoonia ja vahetab luku ära. Ning teie saate loodetavasti tagasi minu, kes on natukene positiivsem 
Ärkan hommikuti ja avan kohe Instagrammi või FB, et näha uudist, kas teie beebi on sündinud. Ma küll nn tavaline blogilugeja, aga nii lahe on sinuga koos oodata ja muidugi on suur soov teada saada, kumb siis tuleb. Teie jaoks üllatus, meie jaoks ka.
Ja väike virisemine sinu olukorras on täitsa lubatud.
Armas oled! Eks see uudis ühel hetkel loodetavasti sulle kuskilt ka otsa vaatab
Lõpmatuseni ei saa kummi venitada ja majutusteenuseid osutada:D
Jõudu ja jaksu sulle. Tuleta meelde, kas Ella sündis ise v läksid esilekutsumisele ja palju selleks ajaks rasedust oli.
Ella kutsuti esile. 41+2 pärastlõunal pandi geel ja sündis öösel ehk siis 41+3
Pikk pai sulle! Lohutuseks pole muud öelda kui et küll see varsti saab läbi… või siis pääsed rekordite raamatusse selle Britina, kes eluks ajaks rasedaks jäi;) (loll nali, tean-tean;)
Mind ei häirigi nii väga see, et rasedus endiselt kestab, vaid pigem see, et ta ise peale ei hakka ja jälle esilekutsumist vaja. Muidugi ma tean, et see esilekutsumine pole mingi tont, aga ma oleks niiiii väga tahtnud seda üllatusmomenti “oh, kas tõesti nüüd?”. Aga ju siis pole ette nähtud
Millal nad esile kutsuma hakkavad? (et äkki on üllatusmoment siiski veel võimalik?)
Ma vastan sellele privaatselt chatis, onju!
Ma hoian samuti pöidlaid peos, et kõik kenasti ja kiiresti läheks. Igaks juhuks siis kogu aeg
Tänks! Mida rohkem pöidlaid, seda toredam 😀
Ju see pisike inimene on ülimalt rahul sinu poolt pakutavaga ning seetõttu ei kiirusta selle tulemisega.
Olen samuti ootel ilusatest uudistest, teile kõigile aga seniks üks pehme karukalli ja peotäis haldjatolmu, et rõõm ja rahu te keskel kestaks.
Mulle tundub ka, et ju ma pakun siis liialt häid majutustingimusi 😀
Aitäh sulle! Mitte ainult selle konkreetse kommentaari eest vaid selle eest, et alati siia nii häid soove jätmas oled!
Tead, nad otsustavad sündima hakata, kui Sul on midagi põnevat teoksil ja nò omad tegemised:) Nii, et äkki kringli-tegu või moos, mahlad, kurgid purgis?:) Kui Prantsusmaa kodudes purkidesse üldse teete midagi? Taanis küll mitte eriti.
Kartsin ka esilekutsumist ( olin 41+5), päev enne jõin riitsuseõli ( öäk, maitse on jube!), mõni soovitab , mõni keelab, igatahes lõi seedimise väga kiireks ja öösel sünnitasin , kokku alla tunni, paberites kirjas – äkksünnitus. Kōik oli ok, jõudsin isegi vanni sünnitusmajas:) See oli muidugi 7-aastat tagasi, nüüd vast uuemad ja kaasaegsemad meetodid sünnituse kiirendamiseks:)
Igatahes vingu terviseks ja luba, et Su lugejad ei pea enam päevas mitu korda refreshima Su instat/FB, vaid nt 08.08 oleks üliilus sünnikuupäev ühele väikesele tutikale beebile Teie linnas:)
Vot, moositegu oleks üks hea mõte olnud küll! Ma oma ploomidest olekski võinud teha aga ma suutsin kuidagi nad endale kõik kõhtu toimetada selle kahe päevaga juba … Isu oli suur, mis muud 😀
Ma arvan, et sünnikuupäeva osas siin väga suurt valikut ei teki vast nii või naa. Millal ma sünnist kuskile kirjutan, see saab vist küll tujust ja enesetundest olenema
mul on sinust niiiiiiiiiiiiii kahju ja ehkki virisemisse suhtun samamoodi nagu sa, siis nii mitmenda rasedusnädala juures mu ving ja hala vist ei lakkakski. oled vapper, pea vastu!
Väga suure tõenäosusega ei saagi sa kunagi teada, mis tunne on nii kaua rase olla, nii et ma tunnen su üle ainult rõõmu 😀
Nagu üks minu kolleeg soovitab neil hetkil kui midagi eriti soovitada ei oska: Hoia saba rõngas! H Saaremaalt
oh jaa tean, mida tunned minu kõik kolm rasedust on nii lõppenud. Mul puudub järelikult see osa 2 esimest neiud ja kolmas poiss, siis arstid lohutasid vot poiss tuleb varem küll näed, aga jah ei midagi ilmselt ei saagi kunagi teadma, kuidas see ilma esilekutsumata käiks . Pikk pehme pai Sulle ja jõudu, jaksu, positiivsust peaasi, et Sinu ja beebiga kõik ok ja uskumatu, aga lõpuks kolib ta siiski välja …..ei saa sellest pääse
Sel aastal on kõik aeglasemad, ka linnulapsed. Kurepojad Eesti looduskalender.ee kaamerates hakkasid tavalisest hiljem lendama ja pesast väljaminekuga pole neil ka kiiret, sama on kalakotkaste poegadega. Ju siis päris lastega ka. Aga lendu lähevad nad kunagi nagunii
Teadagi kestab rasedus 10 tsüklit, keskmiselt tulebki siis 280 päeva ehk 40 nädalat. Seega nt 29 päevase tsükli puhul tähendab see juba 10 päeva ülekandmist jne :).
Palju õnne kogu perele! Ja tuligi 08.08:) Meil kodus ka ainult tüdrukud, üks neist Luisa-Elouise nimi ka imearmas:)
Kuidagi väga kohatu tundub soovida siin õnne, kui Britt ise pole veel kusagil lapse sünnist juttu teinud. Äkki ta oleks ise tahtnud avalikkusele teada anda? ja veel isegi lapse nimi niimoodi välja kuulutada… inimesed ei mõtle üldse. Ma oleks Briti asemel väga pahane.
Armas oled! Aga pole põhjust pahandada – ma olen sünnist täitsa ise teada andnud Instagramis
https://www.instagram.com/britternewein/