Enne meie aastapäeva uuris Bruno, mida ma tahaksin. Umbes minutiga sain aru, et ega mul ei olegi mingeid materiaalseid asju, mida ma tahaksin. Kõik asjad, millest ma unistan on seotud rohkem mälestuste loomisega. Ja ma ei räägi siinkohal isegi mitte aastapäevast, sest ilmselgelt ma ei oodanud, et Bruno mõne nendest unistustest aastapäevaks realiseeriks. Ma tahtsin aastapäevaks ainult seda, et paneksime lapsed natuke varem magama ja saaksime natuke rahus koos jutustada ja midagi head süüa.
Kuna üks siin (hei-hei!) kustub viimasel ajal juba kümnest õhtul ja vaheajal laseme ka lastel veidi kauem ärkvel olla ning alustame nende voodisse suunamist üheksast (v.a Liisu, tema graafik on endiselt muutumatu), siis ega meil palju aega ei jää selleks, et õhtuti lihtsalt kahekesi rahulikult maha istuda.
Seega saidki lapsed voodisse kaheksast nagu kooliajal kombeks ja endale otsustasime süüa hoopiski tellida. See päädis küll sellega, et koos istumine muutus selleks, et Bruno sõi ühes toa otsas ja mina teises. Nimelt tellis ta kala, millesarnast pole minu nina veel kohanud. Eks ma olengi siin veidi lõhnatundlik, aga isegi Bruno, kes muidu mereande armastab, sõi seda niiviisi, et taldrik oli meeter kaugemal ja siis vahepeal kahvliga küünitas.
Igatahes jõudsime siis taas unistustest rääkimiseni ja teate…unistada on nii tore. Ma olen kuulnud, et paljud peavad seda pigem frustreerivaks, aga minu meelest on hoopis vahva ja ma loodan väga, et mingi osa nendest unistustest saame kunagi täidetud ka.
Näiteks tahaks me mõlemad minna väga perereisile Lapimaale. No ei mõtle maagilisemat kohta välja. Olgu, meist 300km kaugusel on selline koht, mis väikestele printsessilembelistele tüdrukutele (ja nende emadele, khm) ka üsna maagiliselt mõjub, aga suuresti on see ikkagi tehislik. Olgugi, et hästi tehtud. Lapimaa loodus aga lihtsalt kutsub. Ja kui panna sinna juurde veel jõulumaagia..
Muidugi mulle tundub, et odavam oleks veeta nädal Pariisi Disneylandi kõige kallimas hotellis. Ma millalgil puhtalt huvist arvutasin, et palju meie perele seal üks öö maksaks (koos söömise ja piletitega parki) – sain üle tuhande euro. Aitäh, aga nii väga mulle see koht ka ei meeldi. 😀
Ja üldse tahaks reisida veel ja rohkem. Norras tahaks matkata. Küll ainult koos Brunoga. Või siis minimaalselt 12a pärast kõikide lastega, aga ega mul nii palju kannatust ka pole, et seda aega oodata. Ehk käime matkame kõigepealt kahekesi ära ja siis lähme kunagi “minevikuradadele” kõmpima kõik koos.
Okei, ma hakkan aru saama, et valdav osa mu unistustest ongi seotud loodusega. Üks mu selle suve plaanidest oli terve perega matkama minna. Teha üks lastele jõukohane matkapäev, magada telgis ja veeta järgmine päev mõne ilusa järve ääres.
Seda ilusat plaani tehes ei arvestanud ma sellega, et uute inimeste inkubeerimine võrdub minu puhul enamasti sellega, et energia pole just miski, millest ma pakataks. Ma võin siin küll ilusamatel hetkedel üritada väita, et ma tegelikult jaksaks terve päeva ringi kõmpida küll, aga ega keegi mind eriti ei usu. Pluss pole minusugused just kõige parema kandevõimega, mis tähendab, et meile jääks kogu matkakraami kandmiseks täpselt üks kaamel. Nii et see unistus peab vist ikka järgmist aastat ootama. Või mingi kompromissi läbima. Leidsin meist kahe tunni kaugusel ühe väga ilusa koha, mis pakub võimalust ilusat loodust avastada ja vajadusel siiski ka tagasi pöörata ja poole peale autoga läheneda, et kui need vaesed jalakesed ikka ei kanna. Ja telkida lubasid Bruno vanemad oma aias, nii et laste jaoks esimese kogemuse jaoks täitsa sobib!
Rääkides veel pulma-aastapäevast, siis mõtlesime alguses, et oleks vahva minna ja veeta öö kuskil puuonnis. Üsna ruttu saime aga aru, et selline seiklus oleks ilma lasteta pigem kurb. No kuidas sa lähed PUUONNI ja EI VÕTA oma lapsi kaasa? Keegi teine ehk saab hakkama, meie ei saaks. Kuigi sellele plaanile pani lõpuks põntsu ikkagi hind, sest eks me oleme siin mõttetutest kulutustest veelgi rääkinud. Ma olen igati seda meelt, et mälestustesse investeerida, aga kuskil paneb mõistus ikkagi piiri. Kui ma maksan peaaegu 250eur ÜHE öö eest, siis tahaks tegelikult küll, et öösel saaks vetsus käia ilma, et peaks mööda redelit alla ronima ja taskulambiga käimlat otsima. Eriti, et praegu olen ma faasis, kus ma tõesti TAHAN öösel vetsu. Ja, et üks meie miniinimestest on ka selline, kellel on öösel vaja mitu korda ära käia ning üksinda see redeliseiklus talle tehtav poleks, mis tähendaks, et üks peaks pidevalt teda saatma, aga teisel on jälle hiiiirrrrmsal kombel lahja uni ja ärkab iga väikese krabina peale.
Leidsime küll ühe sellise onni ka, kus mugavused juba onnis sees. Ainult, et sinna pole kõrguse tõttu alla 14 aastased lubatud. Torisesime siis omaette ja Bruno lubas pühalikult, et ehitab meile aeda ise puuonni. Ma pole küll päris kindel millise puu külge, sest esialgu saab meie aed olema lage plats, aga kuna ta oma projektile ajalist tähtaega ei seadnud, siis äkki mõtles, et lastelastele?
Igatahes hakkab Brunol kahe nädala pärast puhkus ja siis on veel aeg viimasteks suveseiklusteks. Eks paistab milliseks need kujunevad. 
Leenu tegi suve alguses nimekirja asjadest, mida ta tahaks suvel teha ja oleme selle täitmisega üsna tublid olnud. Muidugi üsna suure osa on aastaaeg ja ilm ise tema eest ära teinud.
Näiteks oli ta nimekirjas, et tahab näha liblikat, lugeda kokku ühe lepatriinu täpid ja minna ujuma. Mõned on veel siiski jäänud ja eks me siis nendele keskendumegi. Ella nimekiri on muidugi ilma igasuguse üllatuseta lihtsalt koopia Eileeni omast.
Ühesõnaga elagu seiklused ja unistused.
Minu üks suurtest reisiunistustest on Island – võtan juba kaua hoogu, et sinna minna, aga kuna seal olevat hinnad väga kallid, siis … pean natuke veel valmistuma. Norra põhjaosas, polaarjoonest ülalpool olen ma käinud ja olen siiani suures vaimustuses, nii et soovitan kindlasti sinna minna. Kindlasti!
Ja sel suvel õnnestus mul täita iseenda üks pisiunistusest ehk veeta päikesetõus rabas. Üldiselt ma üritangi kõik oma tekkivad unistused ja soovid KOHE realiseerida, sest hiljem võib elu vahele tulla
Oi, jaa, me unistame ka Islandist, aga kuna kõik, keda teame ja kes on käinud, on eelarvest rääkinud, siis me pole veel lähemalt uurinudki. Kuigi ega Norra just meeletult odavam pole. Eks mul praegu ole Norra eespool, sest ma Norra puhul tean juba päris täpselt, et kuhu ma tahaks minna ja mida näha.
Saad sa aru, et ma pole ku-na-gi rabas käinud! Täiesti müstika, sest ma armastan loodust. Aga noh, see armastus on tekkinud ikkagi pigem täiskasvanupõlves ja kuidagi pole kunagi saanud aega klappima, et Eestis olles minna. Eriti, sest tahaks ka päikesetõusuks minna ja käime ju peamiselt suvel, mil see päike nii meeletult tõuseb, et mina, kelle jaoks laste uni on püha, ei suuda isegi mõelda sellele, et peaks nad äratama. 😀 Kunagi saab ära tehtud igatahes!
Mulle on ka uni püha ja ise poleks ma eales nii vara ärganud, aga ma olin telkimas ja õnneks on mul südametuid sõpru, kes mu kell 4 üles peksid ja rappa kamandasid
Vingusin, mis ma vingusin, aga praegu olen rahul, et ära käisin.
Aa ja Lapimaa! Ma tahan sinna kindlasti ka oma lapse viia, aga nagu Skandinaavia ikka, on ka see nii kallis, et paneb pikalt mõtlema. Muumimaale tahaks ka minna, aga … (loe eelmist põhjendust).
Jaa, me tahame ka Muumimaale! Selle osas ma olen küll mõelnud, et ÄKKI annaks järgmisel suvel ära korraldada, aga siin tuleb pigem see “aga” sisse, et kui me juba jõuludel järgmisel aastal kambakesi tuleme, siis suvel vast KÕIK koos tulemine välja ei mängi. Lapsed on meil toredad küll, aga ma neljaga täitsa üksi ikka Muumimaale ei kipu. Pean oma vanematesse lapsemeelsust süstima hakkama varakult vist.. 😀
Vahel mulle tundub, et olen professionaalne unistaja. Teen seda ilmselt rohkem kui “päristööd”. 😀 Seega nii tore on lugeda, kui kellelegi teisele ka see meeldib!
Minu suureks unistuseks on teha ümbermaailmareis koos lastega. Ma ei teagi, kust see mõte tuli, ilmselt jälle mõnest blogist, aga no nii ahvatlev, et vähe pole. Minu ideaal oleks 6 kuud ja 6-12 kohta. Ühe talve seiklus. Läheks juba sel aastal, aga… lapsi veel ei ole. 😀 Tuleb need valmis teha ja siis saab minna ka, no nii mõne aasta pärast, kui lapsed on näiteks 4 ja 6. Siis ei pea veel kooli minema. Kuigi olen vaadanud, et koduõpe oleks ka tehtav.
Teine suurem unistus on osta kõrvalkorter ära ja enda omaga kokku liita. Maja põhimõtteliselt ei tahaks, pigem sellist suuuuuuurt korterit.
Kahjuks keegi naabritest ei müü. Veel. 😀 Aga ma ikka loodan!
Ja siis muidugi veel mingi 2 A4 täit soove. Üritan teha regulaarselt soovinimekirja, vähemalt 4 korda aastas. Mõned kirjutan uuesti, mõned saavad täidetud, mõndasid enam ei tahagi. Unistamine on üks lemmiktegevustest ikka.
Minu suured unistused on ka seotud reisidega… ja eile lõpuks ostsin mingi hetke hoos piletid new yorki… ja siis pool õhtut ei suutnud seda uskuda. Vaatasin Sex ja linna osasid ja ohkasin, aga täna tuli meelde, et nii Sulle kui Ivo Linnale valmistas see linn pettumuse… aga siiski hoian pöialt ja nillin jälle reise
Minu pettumuse osas mängis kindlasti rolli ka see, et olin üsna iiveldav rase ja kuna igal pool oli meeletult prügi, siis see haises palavusega meeletult. Muidu mulle reis ikka meeldis ja korra tahaks tagasi minna, et lihtsalt mõned päevad kulgeda ja olla, turistikaid enam ei taha. Lihtsalt esimesel korral tundusid ikka kohustuslikud.
Meil oli unistus Lapimaast. Tegime selle teoks. Meil on sama suur pere ja meil küll 1000€ ühele ööle ei läinud koos piletitega. Külastasime jõuludel. Kui me oleks pikemalt broneerinud ette, oleks ilmselt veel soodsamalt saanud. Lapimaaga ongi see, et varsti sul lapsed sellest east väljas.
Ma loodan, et sa saad aru, et see oli ikka piltlik võrdlus. Kuigi mitte väga kaugel tõest, sest me oleme selle arvutuse kunagi teinud ja lõppsumma väga erinev ikkagi ei tulnud. Muidugi meie trajektoor oleks sisaldanud ka Lapimaalt Tallinnasse minekut, kohapeal nädal olemist sh. jõulude ja uue aasta veetmist ning siis Tallinnast tagasilendu.
See “lapsed varsti sellest east väljas” mu meelest paika ei pea. Võtame kasvõi sellesamuse Disneylandi võrdluseks – maagiast võlutud täiskasvanuid on seal sama palju kui lapsi. Lapimaa on mu meelest (põhinedes tegevustele, mida me otsime ja tahame, mis niivõrd jõuluvanale ei keskendugi) veelgi rohkem igale eale ja hoopis mitmekülgsem, kui lapsed juba natuke suuremad.
Ja noh, jõulumaagiat jagub minus ja Brunos veel ka piisavalt. Ometigi oleme täiskasvanud. Ehk jagub meie lastele ikka ka. 😀
Just käisin ja vaatasin üle. Mul detailselt küll pole märkmikus kirjas enam, et koos mis lisadega (sest neid oli ikka päris palju, st. just tegevuste osas), aga ma tihtipeale, kui uurin selliste unistuste kohta, siis panen lihtsalt kirja kogumaksumuse, et meeles püsiks: 6420.- on mul üles kirjutatud. Aga nagu ma ütlesin, siis see sisaldab ka veel reisi Eestisse ja sellega kaasnevat.
Meie tahtsime, et kõik lapsed veel usuks jõuluvanasse, kui käisime. Seda pidasin silmas. Muidugi oli seal palju-palju täiskasvanuid, kellel polnud isegi lapsi kaasas.
Jaa, sain aru.
Eks me selles osas nii või naa “hiljaks” jäänud, et Leenuga seda rõõmu ilmselt väga kauaks pole, aga ma usun, et tore ja maagiline on ikka. Ma arvan, et see unistus meil lähima kahe aasta jooksul nii või naa ei täitu. See peaks olema siis aastal, mil jõulud Eestis oleme. Peaks olema sel aastal, aga beebi sünni tõttu jääme siia. Järgmiseks aastaks me maja tõttu seda summat vast kõrvale ei pane, nii et jääb siis 2022 peale see lootus. 😀
Meil sai ka perega Lapimaa tehtud mõned aastad tagasi, kui väikeseid oli kaks ja kolmas kõhuga kaasas. Käisime novembri lõpus, seega suurem jõulumöll polnud veel alanud, aga lumi ja maastik olid imelised. Päkapikud olid kibedalt töös kirjade lugemisega ja jõuluvana võttis lapsi vastu, saimegi ilusti õigeaegselt enne jõulu vanale soovid edastada ja jääda päris jõule ootama, et siis soovitud pakk vastu võtta. Elasime linnakesest natuke väljas metsamajakeses, sest abikaasa tahtis valgusreostusest eemal olla ja virmalisi pildistada öösiti! Eelarve oli lõpuks väga mõistlik! Julgen soovitada! Lastele jäi ikka kustumatu mulje päris õigest vanast. Isegi, kui usk enam nii kindel ei ole, siis teadmine, et kuskil see üks ja õige jõulumees elab, võibki ju jääda. Jah, tehnilised detailid, et tegelikult seesama mees ikka kõigi juurde tegelikult ei jõua jne, tulevad hiljem juurde, aga ei vähenda selle ühe tõelisust! Norra matkaradasid on mõned abikaasaga tehtud enne lapsi (Besseggen), käisin ühe aasta seal maal keskkoolis ja vähemalt pool südant on seal! Õnneks ka paras ports häid tuttavaid ja ‘perekondki’, kellele alati põhjust külla sõita ja kelle mägimajakeses ennast mõnusasti tunda.
Väärt unistused!
No näed, su kommentaar tõi välja ühe väga hea mõtte, milleni ma loodetavasti oleks küll ühel hetkel ka ise jõudnud, aga õnneks jõudsin juba praegu – virmalised ehk siis ööbimiskoha tark valik.
Unistan sellest, et julgeks jälle unistada. Ja matkamisest. Ühe väikese unistusena teen just läbi Mountain Leader koolitust, mis on esimene samm, et siinmail olla matkajuhiks mägedes.
See koolitus on ju nii äge! Palju edu!
Ma unistan Siberist ja Uus-Meremaast, Kariibimerest ja Tiibetist, Safarist ja muudest kohtadest mis asuvad põhimõtteliselt pärapõrgus.
Unistan elust kuskil pisikeses majas kaugel tsivilisatsioonist, elektri ja kraanivee olemasolu polegi oluline. Unistan, et keegi maksaks ka mulle kirjutamise eest. Ja mehest ja kümnest lapsest.
Kui võimalusi napib on inimese meel leidlik. Läbi kirjutamise unistan ja elan läbi Euroopa turneed mida iial omale lubada ei saaks ja mis tegelikult ei omagi teab mis kõrget kohta nimekirjas. Sellega seoses ma mõtlen, et iseenesest on ju Pape looduspark Lätis tehtav. Mõelge, seal on metsikuid hobuseid võimalik näha!
Tiibet on minul ka endiselt unistuste sihtkoht, aga seda ma ei hakanud postituses ära märkima, sest see on reis, mida ma tahaks teha üksinda.
Ja ma väga loodan, et su unistused täituvad ning lähen nüüd su blogis olevat unistuste reisi uudistama oma hommikuse kohvi kõrvale. 
Ma unistan oma majast, aga minu kriteeriumitele vastavat maja pole, seega lasin oma nõudmisi alla ja leidsimegi sobiva. Aga nüüdseks võin juba Eestis olevatest pankadest kirjutada romaani. Ja kui tuleb järjekordne tagasilöök või läheb mõne vastusega nädalaid, siis rahustan end sellega, et teil läheb nende asjadega veel kauem..
Lisaks unistan sõna-kuulelikest lastest. Ja tassi-täitvast töökohast. Ja Islandi reisist. Ja loomulikult ka päikesetõusust rabas.
Tegelikult on mu soovid kõik suht tehtavad, lihtaalt läheb aega ja lotovõitu vaja.
Aga kas selle maja, mille leidsite, saate ehk teha selliseks nagu su kriteeriumid on? Või oli suuremaid kompromisse vaja? No ma mõtlen, et kui kriteerium on suur köök ja majas on väike, siis ehk annab planeeringut muuta, aga kui kriteerium on, et aknast näeks puid, aga vastu vaatab hoopis naabrite maja, siis sellega nõks keerulisem.
Igatahes on mul hea meel, et leidsite ja meie paberimajanduse venimisega võid end täiesti südamerahus lohutada, sest see on täiesti trööstitu ja meeletult veniv!
Esmane soov oli suure krundiga uus maja, max 1km kaugusel koolist/lasteaiast (sest ei taha et lapsed sõltuks meist/meie lastest). Kuna sellist me ei leidnud aastatega, otsustasime et lepime väiksema krundiga, aga maja olgu uus siiski.
Ja siis ja siis.. tuli müügile vana maja suure krundiga, kool ja lasteaed 1.3km. Käisime ekspertidega vaatamas, tegime arvutusi ja arutasime pikki tunde oma vahel, ning otsustasime et jah, sellest saab meie kodu. Sellel majal on niiiiiiii palju potentsiaali ja võimalusi, mida uuel majal väikese krundiga poleks. Aga nüüd on vaja pankadega leida ühine keel ja seejärel veel omanikelt hinda kaubelda alla (sest hindamisakt väiksem kui omanikud sooviksid saada) jnejne. Protsess on veel pikk ees, aga ma tunnen et see maja on seda väärt. Või vähemalt loodan
Kus linnas on majale kool ja lasteaed nii lähedal + suur krunt? Tallinnas?
Oh ei, me maakad
Ridamisi nii ägedaid unistusi siin :).. aga ma tahtsin rääkida rabast. Noh, et suvise päikesetõusu jaoks oleks väga oivaline minna 2in1 peale välja. Õhtul hilja rappa (enne seda hiline lõunauinak lastele ntx), kuumal ajal saab vb rabajärves ka supelda jne. Tekid-magamiskotid vmt kaasas, toidukott, termosed jne ka muidugi. Kuskil seal torni platvormil teha kogu kambale mõnus pesa, vaadata päikeseloojangut, kui lapsed magama jäävad siis nautida kvaliteetaega kahekesi ja kohekohe see päike ju tõusebki, pole suur patt lapsed üles ajada.. küll magavad tagasiteel autos edasi :D. Päevarütmi lööb sassi kuid seiklus tasub end ära.
Mina olen suur unistaja! Unistamine on nii oluline. Ning ma arvan, et unistada tuleb ka kõva häälega, sest siis kipuvad nad ka täide minema Minu unistused on praegu seotud maja remondiga. Iga väiksemgi samm unistuse suunas annab jälle hoogu juurde!
Nõus! Loodan, et su majaga seotud unistused täituvad.