Tõstsin ennist sütt grillile. Ühekaupa ja küünarnukini pakki küünitades, sest söekott on pool mind. Suuruselt kindlasti, kaalu osas eksperthinnangut teinud pole. Söetükidki keskmisest mitu korda suuremad. Tõsta ja kallata ei jaksa, tunduski kergem siis kotisuusse kaevuda ja neid ükshaaval nagu kilplane grillile panna. Muudkui tõstan ja tõstan, näpud on juba muutunud Loe edasi..
Et siis nagu päevik?
Mõtlen vahepeal, et kustutaks end internetist täitsa ära. Instagrami ja blogi ja Facebooki ja Messengeri. Kaotaks kõik sidemed. Koliks kuskile metsa sisse. Astuks hommikuti uksest välja ja hingaks endasse metsa ja vihma ja päikesepaistet ja lumepilvi. Mitte vihmast märga asfalti, mille lõhn mulle muidu ka meeldib. Tunnen, kuidas sisemus on pooleks. Mitte kaheks. Kaheks oleks Loe edasi..
Elu läbi piltide. Jälle.
Tundub, et eile elasin autos. Nagu kõik kolmapäevad. Üks trenn, teine trenn, veel üks trenn. Ikka lastel, mitte minul. Arvuti tegin lahti alles hilisõhtul. Õnneks ükski asi konkreetselt ei põlenud ka. Lapsed andsin, nagu iga kolmapäev, Bruno vanematele. Ja ise selle asemel, et normaalsel ajal magama minna, olin ärkvel natuke liiga kaua. Tähendab, ma proovisin küll varem ka. Loe edasi..
Meie argielu on privileeg
Aitan hommikul tüdrukutel kooli jaoks riideid valida. Kõik valivad samasuguse kleidi. Lilla ja kollasega suvise kleidi. Liisu keerutab peegli ees ja hüüab valjult, et ta on printsess. Samal ajal kirjutavad Ukrainas emad värisevate kätega oma laste selgadele kontaktinfot juhuks kui nad peaksid päeva jooksul surma saama ja lapsed orbudeks Loe edasi..
Kolm arstiaega ühel päeval on ehk palju?
Käisime reedel Miloga dermatoloogil. Tal see nahk vahepeal on selline, et noh...hirmutab. Kirjutasin meie haiglaloole vahepeal jätkuloo ka. Käisime korra ujulas ja saime endale täitsa privaatbasseini. Teised vanemad korjasid teda nähes enda võsukesed kohe kokku ja minekut. Ega ma ei süüdista ka. Tal läks see asi ikka väga ruttu käest ära. Samas jah, ma muidugi saan aru, et see Loe edasi..