Milo on tänaseks meiega olnud kolm nädalat. Kolm nädalat, mis on läinud kuidagi nii kiiresti, sest vähemalt mina hõljun mingis kummalises vines. Mis päev on? Mis kell on? Kes ma olen? Miks ma olen? Olgu, nii eksistentsiaalseks kriisiks pole veel läinud, aga saate aru küll. Kui varasemalt tundus ennekuulmatu püsida ärkvel kauem kui kella üheteistkümneni õhtul, siis nüüd Loe edasi..

Üsna suure osa rasedusest veetsin ma mõeldes kuidas beebi lisandumine meie peredünaamikat muudab. Kõik tundus lihtsalt kuidagi nii...paigas olevat ja mõte sellest, et rütm muutub, pereliikmete arv muutub, tundus kuidagi hirmutav. Olgugi, et see "paigas" olemine tähendab seda, et Eileen ja Ella on otsustanud omavahelisest sõnelemisest teha olümpiaspordi ja trügivad mõlemad Loe edasi..

06.12 hommik. Telefoni ilmateade näitab miinuskraade ent olematut lootust lumele. Surun silmad veel hetkeks kinni lootuses, et need uuesti avades on kuupäev teine. Ilmateade ka. Ma ei tahtnud omadega üldse nii kaugele jõuda. Ma teadsin ju küll, et statistiliselt on mul väike võimalus enne tähtaega sünnitada, aga sellest hoolimata ei tahtnud ma jõuda nende igapäevaste Loe edasi..

Mul on selline tunne, et Liisu vast aimab, et varsti on miskit muutumas ja tal tuleb päevasel ajal samuti tähelepanu kellegagi jagama hakata, sest ühtäkki on igati iseseisvast Liisust, kes võis tundide kaupa omaette mängida, saanud üks natuke teistlaadi Liisu. Selline, kes igal mu liigutusel hoolega silma peal hoiab ja kannab hoolt selle eest, et mul ei tekiks üleliia võimalusi Loe edasi..