Ma olen siin mitmel korral Liisu eest sõna võtnud ja ette kujutanud, mida tema ühe või teise asja kohta ütleks. Nüüd oleks vist aeg temast natukene ka oma sõnadega rääkida. Nagu te olete aru saanud, siis ma pole eriline arengust kirjutamise fänn. Ma leian lihtsalt, et beebi iseloom ja üleüldine olek on palju ägedamad asjad, millele keskenduda. Mis vahet seal on, mis vanuses hakkab beebi üht või teist asja tegema? Või te toote konfliktiolukorras välja tõsiasja, et hakkasite vestluspartnerist varem käputama?
Muidugi ma saan aru, et see kõik on põnev. Eriti, kui tegu on esimese lapsega. Kasvõi seetõttu, et muremõtted tekivad hirmus kiiresti.
Tegelikkuses on aga igasugused normid erinevate asjade tegemiseks niiiii suured, et valdav osa lastest mahub nendesse ideaalselt. Varem või hiljem – mis vahet? Ja ma ütlen omast kogemusest, et lapsevanema jaoks on elu ikka kohati viis korda kergem, kui laps veel teatud asju ei tee.
Mis ma tahan öelda on, et beebisid ei maksa muudkui tagant kiirustada. See beebiaeg kestab niigi nõnda lühikest aega. Ei ole vaja pidevalt tagant utsitada, muretseda või neile nutellat sisse sööta ega veinilonksu anda(tore lugu prantsuse beebigrupist, kunagi kui ma suudan oma arvamuse ilma liigsete hinnanguteta kirja panna, siis kindlasti jagan). Rääkimata siis neile lemmikmultikate tekitamisest. Selleks kõigeks on aega maa ja ilm. Ausalt.
Seega, mis ma võin Liisu arengu kohta öelda? Tal on neli (väga teravat) hammast, ta liigub neljakäpukil, tõuseb põlvili, plaksutab-lehvitab-teeb musi ja läheb ise istuma. Millal ta neid asju tegema hakkas? Enda jaoks õigel ajal. 
Aga räägime lähemalt. Ma ju hüüan teda kirjapildis tihti Liisuks, aga tegelikult on mul ta täisnimega ka lõpuks soojad suhted. Kes ei mäleta, siis mina tahtsin panna hoopis üht teist nime, aga see polnud eriti kompromissivõimeline nimi. Eloise meeldis mulle küll ka, aga see nimi lihtsalt eksis reegli vastu, mida ma lastele nimesid valides nii pingsalt järgida olen tahtnud – hääldusega vastavuses olev kirjapilt. No selline nimi, mis väga-väga-väga meeldis, aga enda lapsele väga suure entusiasmiga poleks pannud. Praeguseks on entusiasm siiski tekkinud. Vahepeal muidugi neame ennast, et lastel nii sarnased nimed on. Kui keegi pahandust teeb, siis läheb keel sõlme ja suust tuleb “EEILLAAELOIOO”. Aga tegelikult on vahva ka.
Nagu Eloise isegi. Ühtlasi on tegu meie suurima proovilepanijaga. Ta annab endast kõik, et oma õdedest eristuda. Mu meelest oleks blondidest juustest täiesti piisanud.
Alustuseks on ta kõige kehvem magaja. Praeguseks hakkab asi juba ilmet võtma, aga kui teised magasid meie juures kuni kuuenda elukuu täitumiseni, siis Liisu oli vooditäiteks ikka natuke kauem. Nüüd on ta õnneks aru saanud, et ta voodi ei söö teda ära. Kahjuks ei saa voodit ennast samaga lohutada – olen mitmel korral tabanud Liisu võresid järada üritamast.
Mis toob meid ka punktini, et ta on ühtlasi kõige kehvem sööja. Vähemalt oli. Püreefaas jäi meil täielikult vahele.
Proovisime ühtmoodi, teistmoodi, peapeal ja kukerpallitades, aga ei võtnud ta vedu. Mitte miski ei sobinud. Ei täitsa vedel, tükiline, isetehtud, poest ostetud, magus ega soolane. Absoluutselt kõige peale tegi ta öökivat nägu. Ei tea, kas on õige koht ütlemaks, et ükspäev suutis ta sel ajal, mil nõusid pesin, teha lähemat tutvust kassitoiduga ja see teda küll öökima ei ajanud? Mind see-eest küll. See on see eelpoolmainitud “lapsevanema jaoks on elu ikka kohati viis korda kergem, kui laps veel teatud asju ei tee” ehk siis, kui laps veel iseseisvalt ringi ei liigu.
Igatahes olin ma juba veendunud, et ta jääbki igavesti ainult rinnapiima peale. Ostsin veel mingi ulmeliselt kalli mangopüree, mida suures lootuses talle sisse sööta üritasin ja pettusin taaskord. Samal ajal sõi Bruno lihtsalt mangot ja soovitas talle proovida anda. Mina juba mõtteliselt karjusin, et laps oksendab ainuüksi püree peale ja hakka talle siis nüüd tükke pakkuma. Pakkusin. Sõi. Ja sai kurjaks, kui otsa sai.
Aitäh, Liisu. Aitäh, et valisid näputoitumise teades, et su ema just eriline fänn pole. Mis ma selle proovilepaneku kohta ütlesingi.
Katsetasime veel mõne asjaga ja kõik, mille ta püreekujul eemale tõukas, võttis ta originaalkujul rõõmuga vastu. Kas ta oskas süüa? Kus sa sellega. Kui Eileen ja Ella olid põhimõtteliselt esimesest suutäiest meistersööjad ja said kiiresti aru ka närimise-mälumise-neelamise kontseptsioonist, siis Eloise võttis neid etappe valikulistena. See tähendas omakorda seda, et mina teda sööta ei suutnud ja sain iga söögikorra ajal umbes viis atakki. Olgugi, et ma ju tean hästi, et beebidel asub okserefleksi esiletoov punkt keele keskosas. Õnneks ärkas ta ühel hommikul üles üsna heldes tujus ja otsustas pullimise lõpetada. Sellest hetkest alates sööb ta kõike muretult.
Ehk siis igasugused kõrvitsa-ja suvikõrvitsapüreed jäid vahele ja Eloise hakkas otse kodutoitu sööma. Küll talle kohandatud kodutoitu. Soola ei kasuta ma niigi juba üsna ammu, aga vahepeal tuleb siiski mõningad toiduained välja vahetada, et asi talle paremini sobiks.
Ja oleme kõik rõõmsad.
Liisule meeldivad lapsed. Mida pisem inimene, seda suurem ta rõõm. Tal on üsna ükskõik mind või Brunot hommikul nähes. Leenut või Ellat nähes hakkavad ta käed kibekiiresti tööle ja näole tekib suurim naeratus. Ta võib lihtsalt tunnike järjest istuda ja neid vaadata. Ühtlasi ei suuda keegi teda naerma ajada niiviisi nagu seda teeb Eileen.
Liisule ei meeldi lutt. Mis on lõppkokkuvõttes vaid positiivne. Vahepeal proovis ta sellega umbes kuukese sõprust aretada ja ausalt öeldes olin ma selle üle üsna tänulik, sest noh…siis ei täitnud mina seda lutiametit. Sõprus jäi üürikeseks. Mis seal ikka.
Liisule meeldivad kõiksugused karbid. Eriti, kui nendes on midagi sees. See ju tähendab, et neid saab tühjendada. Ühtlasi tuntud ka ta lemmiktegevusena. Samuti meeldib talle, kui keegi talle palli veeretab. Ja kõik, mida saab suhu panna. Suhu mahtuvate (ja mitte mahtuvate ent sellegipoolest sinna minevate) asjade nimekiri on mõistagi pikk.
Liisule meeldib meie kass. Ta on veendunud, et nad võiksid koos maailma vallutada. Tunded ei ole vastastikused. Mitte, et kass mingit antipaatiat välja näitaks. Ta lihtsalt hoiab eemale.
Täiesti arusaamatute häälitsuste hulka on lisandunud ka paar üsna üheseltmõistetavalt: mäm-mäm ja emmmmmmme. Mõlemad lastakse kuuldele mind nähes. Ma pole kindel, kas nendel on juba mingi teadlik mõte ka taga või ta lihtsalt imiteerib seda, mida kuuleb meid ütlemas. Igatahes ei plaksuta ma enne, kui ta entsüklopeedia pole öelnud (nali!).
Kindel on igatahes see, et keelde ta veel hästi ei mõista. Või siis on ta hea teeskleja. Talle kõlavalt “EI” öeldes jääb ta hetkeks liikumatuks, manab näole suurima naeratuse ja jätkab seejärel täie südamerahuga oma tegevust. Samuti pole ma kindel, et ta oma nime teab, sest ta reageerib ühtviisi kui hüüda teda oma nimega või hõigata Jean-Luc või Marie-Helene. Ju ta eeldab lihtsalt, et nagunii soovitakse tema tähelepanu püüda.
Aga ta on naerusuine. Nii-nii naerusuine. Ja õnneks hakkab ta muutuma natukenegi leplikumaks. Kõige osas. Ühel ööl magas ta enda voodis seitse tundi järjest ja ma ei jõudnud ära karta, millist hinda selle luksuse eest maksta tuleb. Ütleme nii, et hind oli krõbe. Aga ikkagi oli tore seda üht öödki nautida.
Üks mõnus pesamuna ühesõnaga. Oma isa koopia.
No kui nüüd tähte närida (näm-näm-näm), siis enamik inimesi ei hääldaks ka Eileeni Eileeniks.
Aga nii tore lugeda, et Liisu on näputoituja. Minu kodune näputoituja sõi juba aastaselt laua ääres viisakalt kahvliga nii, et külalised jõllitasid silmi. Näputoitujad on ühed osavnäpud ja teavad hästi, mis üks õige toit on!
Eestis ikka hääldaks. Ailiiniks hääldaksid pigem ingliskeelsed riigid. Samas Liisu kohta ütlevad kõik mu Eesti tuttavad Eloise, kuigi tegelikkuses lõpus olev e ei hääldu välja.
Muidugi erinevates riikides on erinevate nimede hääldus on erinev. Mina lihtsalt lähtun ainult Eestist ja Prantsusmaast. Tahtsin lastele nimesid, mis nendes kahes riigis sama reegli järgi häälduksid. 
Meil on lapsed vahetusse äkki läinud? Tahtsin näputoitujat, vanem poiss oligi, aga uus noorhärra istub laua taga nagu sahiib ja ootab, et midagi suhu pistetaks. Isegi maitsvaid asju, nt pirni, ise laua pealt üles korjata ei taha, vaid ootab, et ma talle sobival kõrgusel hoian ja siis on kõrgeausus nõus lutsutama…
Eehehe, vabandust, aga viimane lause ajas natuke itsitama. No nii armas olukorrakirjeldus lihtsalt! Mu antipaatia näputoitumise osas oligi peamiselt seotud sellega, et see totu ei mõistnud mäluda. Nüüd, mil ta saab aru, mida toiduga tegema peab, on okei.
Vana sul pisem on? Ehk võtab veel aru pähe ja söögi kätte. 😀
Noorhärra on 8,5 kuud. Kusjuures alguses paar nädalat läks ka ise söömine maru hooga, aga siis tuli sein ette. Ma kahtlustan, et ta lihtsalt ootab, millal talle ilusti korralike nõudega süüa lastakse, sest lusikat topitakse aktiivselt suhu (kahjuks midagi lusika peale pidama ei jää) ja kauss ning tass on ka äärmiselt huvitavad atraktsioonid.
Mälumisega tal muidu probleeme pole, saab hakkama küll.
Ah, häda nende lastega, küll söövad liiga palju, küll liiga vähe, siis jälle valesid asju ja lauakommetest üldse ei räägi. Ma tegelikult loen juba võiduks seda, kui õhtusöögi ajal mõlemad noormehed vähemalt laua taga on, söögu siis või ärgu söögu.
Ja nälga jätmisest on asi kaugel, 9 kilo täis. Aga kui suvel värskeid maasikaid ka ise kätte ei võta, siis hakkan küll sünnitusmajas vahetusse minekut kahtlustama.