Minus on kohe nii palju vastakaid emotsioone, et ma ei oskagi kuskilt pihta hakata.
Ma olen sarja veidi vaadanud ja ütlen ausalt – ei meeldinud absoluutselt. Vaatasin esimesed osad ära, krigistasin natuke hambaid, vaatasin veel paar tükki lootuses, et ehk läheb paremaks. Ei läinud. Võtsin ette teise hooaja alguse, et ehk on see minu jaoks parem. Ka polnud.
Seega võib kohe öelda, et olin ka raamatu osas väga skeptiline. Ja kuigi võin etteruttavalt öelda, et lõppkokkuvõttes ei olnud see minu jaoks suurepärane lugemine, siis oli see sarjaga võrreldes siiski väga hea.
No umbes selle kohani, kus raamat otsa sai. Tekkis täpselt selline tunne, et autor jäi kirjutamise ajal magama ja ärgates mõtles “savi, sobib nii ka”.
Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui lõpus jäetakse otsad lahtiseks. Seda juhul, kui selle lõpuni jõutakse kindla tempoga ja lõpp ei tundu sunnitud. Siin käis kõik kuidagi piuh-pauh-säuh-kõik.
Jah, tuli epiloog, mis küll natukene kõike kokku sidus, aga Offredi enda lugu lõppes siiski liialt järsult ja see jäi mind raamatu juures kõige rohkem häirima.
Ja kuigi mulle tundus pool raamatust ka kohutava venitamisena, siis suutis see üht asja siiski väga hästi teha: tekitada emotsioone. Eelkõige hirmu.
Paratamatult tekkis lugedes teatud kõhedus: kas maailm võib tõesti kunagi selliseks muutuda? Ma vaatan, kuidas siin askeldavad kollased vestid muutuvad aina radikaalsemaks, kuidas Eestis muutuvad asjad aina segasemaks. Loen kommentaare, mis panevad mind õhku ahmima ja ei suuda ära imestada, et inimestel pole häbi selliseid asju öelda oma nime ja näoga. Neid ei huvita, neil pole empaatiat ja nad ei karda. See viimane ongi kõige hirmsam. Sest inimesed, kes ei karda midagi, on võimelised kõigeks.
Muidugi on suur osa neist lihtsalt internetitrollid, kes kodus vihaselt klaviatuuri toksivad ja tänaval heal juhul vaid mühatada julgevad. Aga on ka neid, kes esimesel võimalusel mõne radikaalsema rühmitusega liituksid, kui vaid võimalus antaks.
Ma tean, et kõik ei ole sellega nõus, aga praegusel ajahetkel kardan ma tõesti rohkem meid ümbritsevaid tavainimesi rohkem, kui mingit muud inimgruppi. See selleks. Raamat.
Ühesõnaga liiga palju vastamata küsimusi. Kas ta tütar harjus uue eluga ja kuidas, kas nad said kunagi uuesti kokku? Mis sai Moirast? Miks uue korralduse vastu koheselt mässu ei tõstetud?
Raamat oli kurb ja rusuv ning nõnda ka tegelased. Ja kuigi Offredi siseheitlused hakkasid ühel hetkel mõjuma väsitavana, siis oli ta lihtsalt väga inimlik tegelaskuju. Vähemalt mulle tundus ta kirjutatud sellisena, kellega paljud suudaksid samastuda. Või oli asi ehk vaid minus?
Ja kuigi Offred tõstatas küsimuse, kas olukord on hullem tema või Serena Joy jaoks, siis minu jaoks sama dilemmat ei tekkinud. Minu jaoks oli olukord laiemas plaanis siiski hullem Offredi jaoks. Sest teoorias oleks ta peale õnnestunud sündi saadetud mujale, et sama korrata. Omada piiratud liikumisvabadust, olematut sõnavabadust, saada sunniviisiliselt rasestatud, kanda last kellegi teise jaoks, lapsest loobuda, seda korrata. Jah, ka komandöri naise elu polnud sama, mis varem. Ka tema oli kaotanud oma õigused, sõnavabaduse ja suuresti väärikuse. Ja kuigi sellise stsenaariumi puhul tundub ühe kannatuste pisendamine ebaausana, siis ei tundu need olukorrad minu jaoks siiski võrreldavatena. Kuigi mõlemad olid kaotanud nii palju ja elasid teiste poolt seatud raamides ning katkistena, siis oli ühel vähemalt veidigi võimu. Isegi, kui see oli pigem kujundlik.
Väga tihti tabasin end mõtlemast, mida mina teeksin. Ent sama tihti sain aru, et ma ei käituks ilmselt Offredist erinevalt. Kuuletu, oota oma võimalust. Kuigi mina oleksin ilmselt tundnud temast suuremat ahvatlust maja maha põletada. Ma ei oleks tahtnud end tappa vaid teisi. Kuigi ratsionaalsus ütleb siinkohal muidugi seda, et kui esimene oleks piinad lõpetanud, siis teine suure tõenäosusega neid vaid suurendanud.
Rääkides kirjutamisstiilist, siis oli see minu jaoks kuidagi…hüplik? Lugu ei edenenud minu jaoks ladusalt ja kohati olid korduvad kirjeldused liiast. Aga ma saan aru, et see oli taotluslik. Rutiin-rutiin-rutiin. Liiga palju sisustamata aega, mille täitmiseks vaid enda mõtted, hirmud ja killud mälestustest, mis tunduvad juba pigem ammu nähtud unenägudena.
Ning kuigi stseenid Offredi elust komandöri majas ei pakatanud just ilmselgelt rõõmust, siis kõige rusuvamad olid mälestused ajast, mil riigipööre oli värske. Ajast, mil naisi oma tulevase rolli jaoks koolitati.
Isiksuse nullimine, lõputu ajupesu, üheskoos aktsepteerimine (isegi kui vaid näiliselt), et nendega varasemalt juhtunud halb on eranditult olnud nende endi süü – nad on kõik ahistamised, vägistamised ise ära teeninud, olnud provokatiivsed. Naljakas, me räägime düstoopiast, aga kas ei teki mitte paralleele ka tänapäevaga?
Mis veel? Inimsuhted!
Pikalt kestev kompamine Offredi ja Ofgleni vahel, kus kumbki ei söandanud esiti teisega liialt palju rääkida, andis väga hästi edasi seda, kuidas selles ühiskonnas olid teenijannad tõesti üksinda. Neilt oli võetud kõigele lisaks ka võimalus sõprussuheteks. Vaid formaalsed viisakused. Paaridesse paigutamine mitte lohutuse pakkumiseks, vaid hoidmaks kaaslasel silma peal.
Offredi tunded Nicki vastu. Inimlik igatsus ja iha, soov tunda end hetkekski normaalsena, inimesena mitte objektina.
Küll üllatas mind nende suhte juures Offredi valmidus Nicki pimesi usaldada. Kui ta oli senini proovinud olla võimalik ettevaatlik (ka võttes riske, aga olgem ausad – nende mitte võtmine oleks teatud kordadel olnud veel ohtlikum), siis Nickiga oli ta hooletu ja pani oma tuleviku täiesti mõtlematult ohtu. See oli ainus koht, mis oli minu jaoks karakterist väljas.
Naljakas, ma alustasin kirjutamist pigem negatiivsete emotsioonidega, aga praegu tunnen juba, et tegelikult vist nii halb polnud. Ma ütlen – see lõpp rikkus minu jaoks kõik lihtsalt ära. Kümme lehekülge lisaks Offredi loole ja asi oleks olnud kordades parem.
Kuidas teile tundus? Kas te arvate, et maailm võib ühel hetkel nii hulluks muutuda? Mida teie sellises olukoras teeksite? Millise tegelaskujuga kõige rohkem samastusite?
UUS RAAMAT
Kuna soovituste arv oli absoluutselt minimaalne, siis otsustasin järgmise kuu raamatu valida ise. Valisin väga uue raamatu, mis raamatupoodides juba üsna edukalt laineid lööb.
Susan Luitsalu “Minu Dubai”
Kuna detsember on teadagi aeg, mil võetakse rahulikumalt ja keskendutakse rohkem perekonnale, siis teeme niiviisi, et räägime sellest raamatust jaanuari esimesel nädalal! Olen sel korral targem ja kindlat kuupäeva ei pane. 😀
NB! Kui soovite osaleda järgmise raamatu valimises, siis jätke siia kommentaaridesse oma soovitused! 
Mina lugesin “Teenijanna lugu” juba päris ammu ja seega pole mu muljed ja emotsioonid just kõige värskemad, aga seda mäletan ma küll, et mind kippus ka kirjutamisstiil veidi häirima. Et lugu on ju paljulubav, teema põnev, aga ikkagi hakkas vahepeal kuidagi igav. See selleks, ma tahtsin hoopis soovitada järgmisi raamatuid: Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud”, Clare Swatman “Enne kui lähed” ning mu praegune lugemisvara: Paul Kalanithi “Kui hingusest saab õhk”.
Nii head soovitused tunduvad!
Tänud soovituse eest! Lugesin läbi Sirelitüdrukud ja tõesti väga-väga meeldis! Võtan kohe ette ka Su teised soovitatud raamatud
Minu jaoks oli seda raamatut päris raske lugeda. Tavaliselt neelan raamatud suht kiiresti nn ära aga see raamat venis ja tekitas mõtisklusi. Lugesin ja juurdlesin. Tõmbasin samamoodi paralleele ning mõtlesin, kuidas ise käituksin. Minust saaks vist Moira aga kas valiksin pordumaja või surma? Aga samas emana teeksin vist nii nagu Offered, et äkki säilib lootus veel oma lapsi näha ja koos olla? Ei tea, ei suudagi kohe otsusele jõuda.
Samas mulle tundub, et selline üleminek meie riigis oleks täiesti võimalik ja reaalne. Inimesed vaatavad pealt ja need, kes reageerivad need satuvad võlla ning ülejäänud kohaneksid ellujäämiseks. Mul oli enda kogemusest selline õõvastav kogemus, et poisid läksid jalgelema ja minu kutt lükati maha ja taoti jalgadega maas lamajat. Terve bussipeatus oli lapsi täis, kes karjas ümber kogunesid ja lihtsalt vaatasid. Keegi pöördunud abi kutsuma. Kui tõstsin teema, et ehk õpetaksime kodus reageerima oma lapsi vastavalt olukorrale sain vastuseks, et ei mingil juhul! Nad ei peagi reageerima… vot siis…
Raamatu juurde tagasipöördudes siis jah lõpp oli selline poolik ja puudulik ja järsk. Kuidagi tõesti siuh säuh ja tegi emotsiooni raamatust esmapilgul pigem halvaks. Nüüd tagantjärgi polegi emotsioon nii negatiivne aga ei olnud ka lemmikraamat.
Kuna ise loen enamasti ulme/fantaasia/jms valdkonna raamatuid siis ei oskagi väga soovitada midagi. Lugesin Teenijanna loole otsa kohe “Viies aastaaeg” ja kuigi pool raamatut venis siis lõpp läks nii põnevaks, et ei suuda uut osa ära oodata. Olen korduvalt endale lubanud, et ei alusta triloogiate lugemist, enne kui teised osad ka väljas on aga jälle astutsin ämbrisse ja pean ootama mitu head aastat.
Hetkel on käsi https://www.rahvaraamat.ee/p/v%C3%B5lulaev-eluslaevnike-triloogia-i-raamatu-1-osa/46215/et?isbn=9789985327210 Eluslaevnike triloogia. Mind köidab selle raamatu juures see, et tegelased ei ole ei head ega halvad vaid nad on inimlikud. Kui mingis situatsioonis tundub tegelane halb siis pärast tema põhjusi teada saades saad aru, miks ta sel hetkel nii või käituda, kuigi on ka negatiivseid tegelaskujusid siis tegelane kasvab raamatujooksul- ärahellitatud jõnglasest saab enesetõestuse käigus kapten jne. Sellised veidi teismoodi raamatud pigem
Üks triloogia, mis millalgi väga kõnetas oli “Rändaja” John Twelve Hawks. See tundub selline utoopia valdkonda kuuluv aga samas on raamatus kirjeldatud tehnikad juba praegu olemas. See raamat pani veidi silmi avama Suure venna seisukohast ja uudistest, mida meile parasjagu pähe määritakse. Kuna õppisin tollal just psühholoogias panoptisismi kohta siis tekkisid lugedes tugevad emotsioonid ja seosed meid ümbritseva vahel. Lisaks parajal määral ulmet ja natuke armastust. Olen isegi mõelnud, et peaks selle sarja uuesti kätte võtma ja veelkord lugema.
Ma ise mõtlen, et kui see valik antaks mulle kohe alguses, siis ma võtaksin bordelli. Just lootuses, et ehk õnnestub ühel hetkel pääseda. Aga kui oleksin juba mõnda aega sellises ühiskonnas elanud, vaim murtud, siis võtaksin ilmselt surma. Just samuti olukorras, kus lapsi poleks.
Mul sai korraks õhk otsa su kommentaari lugedes. Mul on nii kahju su lapsest! Oli kiusajatel midagi enda kaitseks öelda ka? Mitte, et ükski põhjus üldse piisavalt pädev oleks. Kuidas tal praegu on, kardab? Nii vastik. Ma nii vihkan sellist apaatsust.
Samamoodi mõned nädalad tagasi vist sai lugeda sellest, kuidas noored tahtsid Viimsis suurt kaklust korraldada. Ja nii paljud noored tahtsid lihtsalt vaatama minna. Jumala eest – miks? Miks vaadatakse lihtsalt pealt, halvimal juhul ässitatakse, ergutatakse. See on nii mõistmatu. Rääkimata vanemate suhtumisest. Nii meeletult kurb.
Haa, ma jätan siis selle triloogia lingi heaga avamata, sest mul on nii raske oodata ja kui peaks juhtumisi meeldima, siis need aastad tunduksid ikka väga pikad.. 😀
Suure venna teema on väga huvitav, aitäh soovituse eest!
Just paar päeva tagasi vaatasin sarja trailerit ja tundus põnev, aga nii palju siis vist sellest
Ole nüüd! See, et mulle ei meeldinud ei tähenda, et sulle ei võiks meeldida. Vaata ikka paar osa ära ja otsusta siis.
Hakkan õhtul vaatama. Millegi pärast pole see raamat mind veel suutnud lugema kutsuda, aga äkki sari siiski kõnetab.
Mind kusjuures jäi üks asi kummitama Su jutust ja ma tunnen üsna suurel määral samu tundeid selles osas. Veidike hirmus on küll tänasel päeval elada.
”Ma tean, et kõik ei ole sellega nõus, aga praegusel ajahetkel kardan ma tõesti rohkem meid ümbritsevaid tavainimesi rohkem, kui mingit muud inimgruppi.”
Minul on sarja osas täiesti vastupidised tunded. Kuigi see ei ole oma meeleolult kindlasti midagi toredat – üksikute erandlike momentidega -, siis igasugused ootamatuid pöördeid ja üllatusmomente ja “ei ole nii…” kohti on seal nii palju, et ma ei jõua uut hooaega ära oodata. Kindlasti anna sellele võimalus. Äkki tõesti ei meeldi, aga äkki oled ka hoopis vaimustuses 😉
Mul on tunne, et ma proovin ise ka veel korra. Kuigi ma olen spoileritropp ja ammu läbi lugenud, mis sarjas saab. Mis on tore, sest vastasel juhul oleks raamatu lõpp mind veel rohkem häirinud. Niiviisi oli vähemalt teadmine, kuidas sarjad asjad edasi lähevad. 😀
Oled praeguseks paar osa ära vaadanud? Mis arvad?
No see tunne on minus viimase paari päevaga veel rohkem võimendunud. Hommikul lugesin mingi artikli kommentaare. Prantsusmaal hakatakse vastu võtma seadust, mis keelab laste füüsilise karistamise. Allolevad kommentaarid tekitasid puhast õudu.
“Ei ole keegi veel ära surnud peksa saamise pärast. Last peabki õpetama!”
“Kuradi valitsus tegelegu oma asjadega. Teen enda lapsega mida ise tahan.”
Ma lugesin ja ahmisin õhku.
Oi mulle nii meeldis see seriaal.
Esimestes osades olid minu kõige mõjuvamateks stseenid sellest ajast, mis näitasid kuidas maailm järk-järgult muutus selliseks nagu ta oli. Need paralleelid päriseluga olid nii kõhedalt reaalsed, et hirm tuli peale. Kuidas alguses tekkis inimestel justkui “õigus” tänaval naistele halvasti öelda. Kuidas algul uskumatuna tundunud asjad said tavalisemaks ja tavalisemaks ja inimesed muudkui õigustasid, et “hullemaks ei saa minna ja see on ajutine”. Nagu meie praegu.
“ekre on mingi imelike punt, nad ei saa parlamenti”. Nüüd mõtleme “oi neid ekre-toetajaid on haigelt palju, aga nad ei saa valitsusse”. Aga mis siis kui saavad? Mis siis, kui võimu juurde saab mõni Madissoni-laadne ja talle võim väga meeldima hakkab? Vaata kuidas USAs järjest kärbitakse naiste ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele ja abordile. See tundub võimatuna. Aga ei ole, me ju näeme, et ei ole.
Mulle samuti väga meeldib seriaal. Raamatut pole lugenud ja seriaali esimene osa oli suht šokeeriv. Vaatasin siiski edasi ja kuigi sisu poolelt läheb see lugu veel õudsemaks, siis näitlejatöö on minu arvates super ja kõik need karakterid on kuidagi nii köitvad. Ootan uut hooaega pikisilmi.
Mul on näiteks see häda, et mõnikord mingid näitlejad jäävad mulle seostuma ühe ja kindla rolliga. Näiteks selles sarjas on mul Emily tegelaskujuga raskusi, sest mul on silme ees Gilmore’i tüdrukud – aina vasardab peas, et kuidas vaene Rory küll sinna sattus. 😀
Mul on kahjuks tunne, et praegune ühiskond on tõesti muutumas ja ma pole kindel, et positiivsemaks. Madissonile meeldiks võim kindlasti väga. Aga nagu öeldud, siis ma ise kardan eelkõige igasuguseid radikaliste. Võtame kasvõi Tarandiga juhtunu. Jah, ma olen igati nõus, et ta poleks üldse pidanud sinna provotseerima ronima. Rääkimata ta sõnavõttudest Facebookis. Aga selline lahendus polnud ka normaalne. Rääkimata kommentaaridest “nüüd ei tohi jalaga tagumikku ka enam s*takottidele anda või?”. No ausalt öeldes ei tohi tõesti. Katsuks end talitseda veits?
Mul läks selle raamatu lugemine hästi aeglaselt. Üldkokkuvõttes ma ei ütle, et ta halb oli, aga mu ootused olid kõrgemad. Mu jaoks jäi palju lahti kirjutamata. Ja see lõpp vihastas mind ikka korralikult. Mismoodi saab raamat nii lõppeda? 😀 Mul olid täpselt samad tunded, et autor justkui ei viitsinud enam edasi kirjutada. Aga lugesin ka, kuidas ta ise seda kommenteerinud on ja siis natuke sain aimu, mis ta edasi mõtles, et olla oleks võinud.
Samad tunded kõrgemate ootuste osas. Ma olin siiani kuulnud vaid ülivõrdes kiidusõnu ja kuigi mulle sari ei meeldinud, siis tõesti eeldasin, et raamat ongi siis nii suurepärane. Muidugi on asi ka maitses, aga minu jaoks oli kuidagi ligadi-logadi see kõik.
Minul ka väga ei edenenud see raamat alguses. Lõpp muudkui läks huvitavamaks ja huvitamaks ja siis järsku lõpp ja liiga palju küsimusi jäi õhku. Millega Ofglen täpselt seotud oli, see nende rühmitus? Mis sai Luke’st ja tema tütrest, kas Serena Joy ùldse näitas tema õige tütre pilti? Mis sai Moirast? Kes on Nick tegelikult? Mis juhtus komandöri ja ta naisega, kui “silm” Offredi ära viis? Huvi pärast hakkan ikka seriaali ka vaatama, äkki mulle meeldib ja saab veidigi vastuseid 😀 lugu ise väga põnev ja intrigeeriv, kuid venis liialt. Ise sellise valiku ees olles ei teakski mida teha. Moiral oli teatud mõttes rohkem vabadust bordellis, kuid võeti võimalus kunagi lapsi enam ise lapsi saada. Samas mõte kellegi surrogaadiks olemisest vastu tahtmist tundub veel intiimsem ja emotsionaalselt keerulisem.
Lugesin ka selle “Sa saad mind tundma” ära ja see meeldis väga! Nii põnev, kiire lugemine ja ootamatud pöörded, kuigi tavaliselt olen ka suht ettenägelik lõpu suhtes. Sellise lõpu osas olin aga suht üllatunud, tahaks kohe teada, kuidas selline juhtum kogu pere aastate pärast veel mõjutab 😀
Jah, samad küsimused! Sarjas saab nendele kõikidele küll vastused. Ja kuna Atwood on ka ise sarja tegemisega seotud, siis võib vähemalt eeldada, et sarjas antud vastused sobivad ta nägemusega sellest, kuidas raamat oleks võinud edasi minna.
Teise raamatu osas samad tunded. Ma jõudsin raamatu jooksul mitu korda meelt muuta selle osas, kes tegelikult süüdlane on. Ma miskipärast ei usu, et see pere suudaks väga kaua ühtsena toimida. Nii suur saladus tekitab ilmselt väga palju pingeid ja umbusaldust ning ühel hetkel kasvatakse lahku. Vähemalt see on minu teooria.
Mul on olnud suur õnn ja au ühe ürituse raames Margaret Atwoodiga kohtuda ning veidi pikemalt ka vestelda. See oli paar aastat enne raamatu sarjaks filmimist, aga…Mulle meeldis see raamat (lugesin seda juba ikka hea 10 aastat tagasi kindlasti) ning peale seda kohtumist meeldis see raamat veel rohkemgi. Mis aga minu jaoks on hirmutav, on tunne, et nii paljudel erinevatel viisidel oleme me kuidagi lähemal sellele düstoopiale praegu kui 1985.aastal (seda siis läänes vaba korra all, mitte pealesunnitud liitude liikmesriikides)
Ma olen nüüd kohutavalt kade. Atwood on üks neid kirjanikke, kellega ma väga koos teed juua ja vestelda tahaks.
Nii lahe! Kuidas sul see õnnestus?
Kommentaari viimane osa on igati tõene ja igati hirmutav. Lugesin ka mingist Atwoodiga tehtud intervjuust üsna sama mõttekäiku selle kohta. Ja praegu suuresti valitsev ohvrisüüdistamise kultus on minu meelest esimene samm sellise väärastunud ühiskonna suunas..
Ma lugesin seda raamatut aasta alguses ja et mulle düstoopiline ulme üldiselt meeldib, siis meeldis ka raamat ehkki jah, lõpp tuli liiga ootamatult. See ärritas mind, aga samas ma mõistan, miks Atwood seda võtet kasutas. Väga palju lahtisi otsi on mõne raamatu puhul hea.
See, kuidas maailm nii kiiresti muutuda sai on veidi kummaline, sest ma näeks seda muutust pigem paari põlvkonna vältel, mitte nii ühe jooksul. Kui võtta arvesse, et Offredil oli tütar ja karjäär, pidi ta muudatuse hetkel olema vähemalt 25. Kui tal oli veel lootust lapsi saada, pidanuks ta raamatu tegevusajal maksimaalselt 40 olema. Natuke liiga kiire muutus, sest normaalsuseks saavad muudatused pikema aja jooksul, Vaata nt lendamist ja sellega kaasnevat. Kunagi läksid lennujaama, ostsid sealt pileti ja lendasid, nüüd tuleb läbida mõnel juhul eelkontroll (USA), turvakontroll (koos kehaskaneeringuga) ja kõikjal on kaamerad. Turvalisuse nimel antakse enda õigusi ära.
Ma soovitaks selle raamatu jätkuks lugeda Houellebecqi “Alistumist”. Seal on see järk-järguline maailmamuutus väga hästi välja toodud. Atwoodilt soovitan aga “Alias Grace’i”. Mulle väga meeldis ehkki ka seal jääb nii mõnigi asi lahti selgitamata ja tõde on igaühe enda tõlgenduses.
Mul pole ka lahtiste otste vastu midagi. Pigem isegi meeldib ja kirjanduses on see minu meelest väga julge võte. Aga mind häirib, kui lõpp tuleb prauhti. Kui tekib tunne, et vähemalt 10 lehekülge jäi kuskilt puudu. 😀
“Alistumine” on loetud ja selle muutuse osas tõesti kuidagi sujuvam.
Ma sain nüüd ka lõpuks selle raamatu läbi. Detsembris oli liiga palju muud lugeda.
Mind ei seganud ei segadus ega lahtised otsad ega ootamatu lõpp. Pigem tundus, et selleks, et tekiks mingil määralgi selline tunne nagu peateglasel, on vaja, et teaksin sama vähe või vähem kui tema. Surm tuligi ootamatult, pauhti ja ilma pikema eeltöö või kohtuskäiguta (õieti – kogu lugu oli eeltöö sellele, et lõpus tõmmatakse kott pähe). “Meile ei meeldi, mis sa teed, mine ripu!” Lisaks see teadmatus, et kas tuleb nüüd nöör või antakse veel aega. Läbi selle lõpu tõmbas Atwood koti pähe mitte ainult peategelasele, vaid ka lugejale. Ideaalne.
Lugedes ei saanud ma mõttest kahte asja: a) see kirjutati kaheksakümnendatel, üle 30 aasta tagasi, b) Atwood mõtles väga vähe ise välja ja kastuas ajaloos tegelikult toimunud juhtumeid (sidus need lihtsalt üheks pundiks kokku). Ap-pi-iiiiiiii!
Nii et kuigi ma seda oma lemmikraamatute riiulile ei paneks (mulle ei meeldi nii õõvastavad raamatud), siis tahaksin ikka (endiselt – Blind Assassin on mu lemmikraamatute riiulil) Atwoodiga teed juua!
Lisaks veel: see, kuidas Atwood keelt kasutab, on lihtalt võrratu.
Ma lugesin ka kõigepealt hoopis kolmanda koha saanud raamatu läbi (“Sa saad mind tundma”). Sellega mul tekkis palju emotsioone, kui sa kunagi viitsid, siis kirjuta sellest ka. Oleks põnev teada, mida sa mõtlesid. See raamat mulle muidu väga meeldis.
“Teenijanna lugu” olen ma väikeste tükkidena lugenud ja loen siiani, mingi 100 lk vist on veel. No ei ole minu jaoks väga huvitav ja haarav. Sarja pole näinud, aga raamatu järgi ei sooviks vaadata ka. Ilmselt ikka ponnistan lõpuni lugeda, kuigi nüüd juba kujutan ette, kuhu see lugu jõuab (mitte kuhugi) 😀
Järgmise kuu raamatut veel Elisa Raamatus pole, seega see jääb lugemata.
Minus tekitas see ka palju emotsioone ja eriti lõpp. Me arutasime Brunoga pikalt selle üle, mida meie sellises olukorras teeksime. Kas pigistaksime silma samamoodi kinni või valiksime siiski nii-öelda õige ja seadusliku tee. Ja tead..me ei mõelnudki välja. Raamatu tegelaskujudest rääkides on jah esmane emotsioon, et oma tegude eest peab vastutama ja annaks lapse ülesse. Aga siis hakkad mõtlema, et on su enda laps ja nii paljulubava tulevikuga ja no ühesõnaga mõistus läks keerdu. Mis sa teeksid?
Ehk veel tuleb äppi, aga ma natuke kahtlen, sest see on hetkel nii popp. Ma ise ostan ilmselt e-raamatuna.
Päris ausalt, siis ilmselt ei teeks midagi, jääks nii nagu on. Noormees ellu ei ärkaks ühegi lahenduse korral ja mulle tundub, et tüdruk sai karistuse kätte ka avaliku hukkamõistu ja mudasse trampimiseta. Juba see, et ta sai aru, kuidas see võiks lõppeda. Aga mõtlema pani see raamat mind kõvasti, sest ma hullult samastusin. Meie laps küll pole nii andekas ja on pigem meeletult töökas, aga ta lihtsalt armastas võimlemist ja tal oli meie täielik toetus. Ma olen samamoodi teda lõpmatuseni vedanud, nooremate lastega tunde ja tunde spordisaalis või saali ees istunud. Teda lohutanud, kui asjad pole läinud plaanitult ja rõõmustanud pisarateni iga medali üle. Ma ütlesin alati, et me toetame täpselt nii kaua, kuni ta ise soovib selle alaga tegeleda. Mõnes mõttes me vedasime Eestist ära kolides teda alt, sest tema tiim jäi maha ja kuna kogu vaba aeg kulus võimlemisele, siis ka südamesõbrannad. Leidsin enam- vähem koha Prantsusmaalt ja jällegi vedasime teda vähemalt 3x nädalas üle piiri trenni. Meile tähendas see 40 min sinna, 3 h aja parajaks tegemist ja 30 min tagasi. Nii kurb oli näha, et kuigi me üritasime jätkata Eesti rada, siis ta polnud õnnelik. Tal puudus nendega ühine keel (Valencienne ‘i prantslased ei räägi üldse inglise keelt) ja ka trenn oli seal totaalselt erinev. Pärast aastat soovis ta lõpetada ja me lubasime. Õnneks leidis ta sügisel uue väljakutse ja on uuesti õide puhkenud. Aga jah, selle pika jutu lõpetuseks tahtsingi öelda, et nii raske on vanemal öelda, kus see piir on, kus laps oma kutsumusega enam tegeleda ei võiks. Kuidas teada, et nüüd sa peadki täiskasvanuna oma lapse elusuunda muutma (nt pärast mõnda vigastust või tõdedes, et hobi peale kulub ebaratsionaalselt palju aega).
Mina soovitan lugeda hoopis agatha christie” Nad tulid Bagdadi” . Kuna see mu abikaasa lemmik, samas minu jaoks kuidagi liiga ülekeeratud, siis oleks huvitav lugeda teiste mõteid selle raamatu asjus
Mulle väga meeldib Agatha Christie, aga seda pole veel lugenud. Kirjelduse järgi tundub huvitav!
pr Atwood on kirjutanud järje, vastus Briti palvetele :)) https://www.amazon.co.uk/Eye-Spy-Anne-Smith/dp/1784742325
Ahhaa! Tore kokkusattumus, et uudis tuli välja postituse kirjutamise päeval. Jään ootama.
Atwood on muidugi meister, olen ise seda raamatut kaks korda lugenud. Seriaali ei ole tahtnud vaadata, et seda õudust ekraanil näha… eks kunagi ilmselt ikka vaatan. Täna lugesin ka uudist et tuleb järg, aga aastakese peab ootama. Atwoodilt meeldis mulle veel “The Blind Assasin” (“Pime palgamõrvar”).
Kiidan raamatuklubi julgust see teos ette võtta, sest tundub, et pani kaasa mõtlema. Uus temaatika ja kirjutamisstiil avardavad silmaringi, eriti kui muidu oled harjunud teistsuguseid raamatuid lugema, a la põnevikke (ei mõtle üldse halvasti seda, loen ise ka, nt “Gone Girl” või “The Truth about the Harry Quebert Affair”, aga vahest on need keeleliselt nii kehvasti kirjutatud, et ütlen nende kohta kirjandus ilma iluta :).
Lugemiseks soovitan Sally Rooney “Conversations with Friends”, Mitchell “Pilveatlas”, Byatt “Lumm” ja viimati loetud Amy Tan “Õnnerõõmu klubi” oli ka mõtlemapanev (emade ja tütarde suhetest).
Kui raamat oli õudne, siis ära sarja kindlasti ette võta, sest see on minu meelest kordades graafilisem.
Ma olen tegelikult ikka harjunud igasuguseid raamatuid lugema, aga kuna ma viimasel ajal loen peamiselt selleks, et pea mõtetest tühjaks lasta, siis eelistan põnevikke, sest need lähevad kuidagi lihtsalt ja kiiresti.
Harry Queberti afääri pole lugenud, aga vaatasin sarja. Oli täitsa huvitav.
Aitäh soovituste eest!
Ma lugesin seda raamatut juba üsna ammu (kuskil aasta tagasi, vaatasin enda nimekirjast järgi).
Pooleli jäi. 😀
Sel ajal nii paljud kiitsid seda ja seetõttu lugesin. Minul see raamat venis ja midagi väga erilist ma selles ei leidnud. Hirmus oli mõelda, et selline aeg võib olla… Aga pikemalt see raamat mulle meelde ei jäänud ja kui nüüd lugesin sinu arvamust, siis ei meenunudki kõik enam. Aga no ma olen pärast seda raamatut ka juba 100 teist raamatut läbi lugenud.
Sel aastal olen pigem põnevike lainel olnud.
Soovitaksin “Mees nimega Ove”; “Punane aadressiraamat”. Ja minu üldine lemmik eelmisest aastast on “Seitse õde” (Lucinda Riley) sari, hetkel eestikeeles neli raamatut ja need loetud.
Aitäh soovituste eest!
Triloogiatest soovitaksin mina “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”. Peale selle triloogia läbilugemist oli küll nukker, et läbi sai. 😀 Ulme mis ulme aga nii kaasahaarav. Ja nii palju paralleele tänapäevaga.
Ma pole suur ulmefänn, aga erinevate žanrite lugemine ainult rikastab ja olen selle triloogia kohta varemgi head kuulnud, nii et võtan plaani!
pöidlaküüdi reisijuhil on veel neljas ja viies raamat ka olemas
“nägemiseni ja aitäh kala eest” ja “enamasti ohutu”, kuid esimesed kolm osa on ikka üle prahi 
Jah, need ka loetud. 😀
Aga esimesed kolm on tõesti üle prahi. Ning ma ei ole muidu absoluutselt ulme fänn.
Mitu korda alustasin raamatuga, kuid ei suutnud ära lõpetada. Tundub et ma ei ole ainuke selline))
Kusjuures ma täitsa imestan, et paljudel raskusi oli. Just seetõttu, et raamat ise on üsna kiidetud ja ka hääletusel see võitis. Eeldasin, et läheb endal ludinal ja teistel ka. Läks hoopis vastupidi.
Olen ise täielik düstoopiatehoolik ja loomulikult mulle meeldis ka nimetatud raamat. Atwood on üldse hea, mulle meeldis eriri “Orüks ja Ruik” ja “Uputuste aasta”. Ka siin kommentaariumis varem juba nimetatud Houellebecq on ka põnev, eriti tema varajasemad raamatud “Saare võimalikkus” ja “Kaart ja territoorium”.
Mulle meeldib ka Houellebecq. Eriti “Alistumine”.
Aitäh soovituste eest!
Väga raske oli seda raamatut lugeda. Kohati pidin ennast sundima seda kãtte vôtma. Vahepeal aga oli huvitav ka. Et táiesti selline veider raamat. Ootused olid suuremad. Raamat lõpped ka minu meelest väga järsku. Oleks ikka tahtnud rohkem teada, mis tulevik neile toob. Ka minu meelest oli veider, et Nicki nii kiiresti usaldas, kuigi samas enda esimest poekaaslast mitte. Ootas ikka pikalt, et teine juttu alustaks. Ma arvan, et mina oleksin pigem Offred kui Moira. Minu meelest on ikka kindel üks koht parem ja turvalisem kui kibestunud naisi täis bordell. Mulle tundus, et ka Moira oli lõpus sellest siiski aru saanud ja oleks midagi muud tahtnud. Esimene pool raamatust oli kuidagi vâga veniv ja lõpp liiga kiire. Kohati segas mind need lõputud pikad seletused. Jutu lõpuks oli kuidagi algus juba meelest läinud.
Päris maha visatud aeg ei olnud. Midagi nagu raamatus oli.
Võtsid mu enda mõtted ka kenasti ühe sõnaga kokku: veider. Et nagu meeldis ja samas ei meeldinud ja lõpuks ei teagi.
Moira osas jäi mulle siiski teine mulje. Mulle tundus, et kahest halvast sobis see konkreetne variant talle paremini. Ilmselt olenebki sellest, kuidas igaüks teksti enda jaoks tõlgendab.
https://www.nytimes.com/2018/11/28/books/margaret-atwood-sequel-handmaids-tale-testaments.html?fbclid=IwAR1Hj19jP2SBL4KFRXZ-ufiwVhfk8O9HuPdKkdh7lBhQF6-BDz3bsaIGXrM
Äge!
Raamatut lugesin kevadel, seega kõik nii täpselt meeles pole. Kõik sai alguse sellest, et kuulsin sama telesarja kohta palju head ja hakkasin seda vaatama. Esimese osa kannatasin kuidagi ära, teise ka, kolmandat enam ette ei võtnud. Kuidagi üldse ei sobinud see mulle. Kuna aga lugu ja mõte tundus mulle iseenesest hea, siis võtsin käsile raamatu. Ja see mulle väga meeldis. Tekitas väga palju erinevaid emotsioone ja samas oli ka üsna põnevust pakkuv. Nautisin just endalegi üllatuseks neid pikki sisemonolooge ja mõtteid. Väga nauditavalt kirjutatud. Mõnikord hakkavad sellised kirjeldused raamatutes venima, aga siin raamatus minu jaoks mitte. Kuna mõned eelmised raamatud, mis olin just lugenud, olid väga lihtsakoelised ja pigem sellise üsna argise ja lihtsa kirjastiiliga, siis vahelduseks oli mõnus lugeda ka midagi, mis pakkus elamust ka nö kirjailu mõttes.
Üldiselt pean seda raamatut üheks oma lemmikute hulka kuuluvaks. Lugesin hiljuti ka Attwoodilt raamatut “Maitsev naine” ja lootsin saada sarnast elamust, aga sealt seda ei tulnud. Too raamat oli liiga filosoofiline ning kujunditest ja metafooridest paks, et seda nautida saaksin. “Teenijanna lugu” sisaldas neid aga just minu maitsele parasjagu, et muuta lugemine tõeliseks elamuseks. Sarja aga ikka vaatama ei kipu ja ka raamatu lõpp ei jäänud mind häirima. Küll aga saan aru, et sarja teine hooaeg lähebki edasi sealt, kus raamat lõppes. Ja sarja loojate tiimi kuulub ka Attwood ise. Mina aga rahuldun raamatu enda lõpuga ja soovitan seda raamatut alati kellelegi kui tuleb jutuks, et mida head keegi viimasel ajal lugenud on.
See kord leidsin võimaluse ikka arvutisse piiluda ja mitte väga hilja tulla ka muljetama su blogisse. Kuigi ka eelmine kord sai raamat loetud, kodutütreausõna, ei jõudnud muljetama.
Lugedest postitust ja kommentaare olen kohati segaduses hinnangutes raamatu kohta. Kuidas nii menukas ja hinnatud raamat kõigilt ühel ajal ühes kohas järsku kehva tagasisidet saab? Ja ei ole ju, et vaid teistes kultuuriruumides oleks sellest paremini arvatud. Kas tegemist võib olla ajaga? Et see on nii nii reaalseks saamas? Mitte just täpne kontekst, et hakkame marthadeks, aga just see radikaalsus. Ei aga see on tore, mulle meeldib kui on mõttekaaslaseid!
Grr mu läpakas lihtsalt teavitab mulle, et ma kirjutan su blogisse liiga pikke postitusi. Sorry not sorry.
Mulle meeldib, et kuigi raamat ei olnud just mokkamööda ega kõige põnevam, siis pakkus siiski mõtlemisainest ja jututeemat. See on düstoopia võlu. Paneb kõike natukene teisiti vaatama ja elu ja prioriteetide üle järele mõtlema.
Tegin oma goodreadsi arvustuse eriti lühikese, sest plaanisin kõiki küsimusi tulla just siia küsima. Aga enam ei mäleta ju neid. :D.
Üks mõte, mis jäi meelde oli “kõik on siin majas kellegi teise peale kadedad”.
See on nii kohutav! Tavalises maailmas saaks teha lihtsalt rollivahetuse ja igaüks saaks olla selles rollis, mille peale on kade. Aga seal.. igaüks praeb oma õuduses. Nii mõttetu.
Kuidas suhtute, sellesse et marthad said nime inimese nimest? Marthade roll on nii ääretult negatiivne ja raamat nii laialt levinud, et kardan et jätab nii koleda jälje nimele. Samahea kui Lord Voldemort oleks hoopis Anna. (Okei ma tean, et ta oli Tom, aga seda nime kasutati ikkagi pehmemas/süütumas kontekstis.
Kuna ma ise soovitasin teenijanna lugu ja selles pettusin nii rängalt, siis nüüd soovitan vaid, mida tõesti ise olen lugenud.
Collen Hooveri “Ei iial enam” andis mulle tohutu õppetundi suhtevägivalla kohta. Kui alati mõtlesin, et no issand mine minema kui sind lüüakse (olukorrras, kus majanduslikult see ka võimalik on), siis nüüd mõistan rohkem. Palju rohkem. See raamat on ilus, romantiline, valgustav ja tohutult valus.
Ootan väga juba Dubai raamatu lugemist. Tundub, et saab olema silmiavav kogemus
Nii, jätan ka siis kommentaari, kuigi maru hilja. Ma nimelt lugesin seda raamatut juba mõnda aega tagasi, aga kuna blogisse leian aega ainult välismaal tööl olles, siis nüüd saab heietada.
Mulle meeldib väga-väga ulme ja ka düstoopiate kirjeldused ja ka see raamat. Tee raamatuni algas ikkagi sarjast – vaatasin esimese osa ja olin Kohe sees, pidin kõik ära vaatama. Mis põnevus, mis teostus – vapustav! Mees samal ajal kõrval läks teise tuppa arvutiga mängima, sest ta ei suutnud seda õudust taluda. Kui teise hooaja lõpetasin, siis olin päris vihane, mulle ei meeldinud see lõpp ja teadmatus ja kõik. Oh, ma ei taha ettegi kujutada, mis õudus seal kolmandas hooajas juhtuma hakkab, aga ennast teades vaatan ma selle ära nagunii. Lootsin siis raamatust vastuseid leida, aga no see oli täielik ajaraisk vastuste koha pealt. Samas lugeda meeldis ikkagi. Lootsin rohkemat, aga mõistan ka, miks see raamat omal ajal nii palju sagimist tekitas.
Jah, hea raamat ja tore, et raamatuklubisse võtsid. Ma arvan, et on õige aeg hakata rääkima rohkem sellistest asjadest ja näidetest nii kirjanduse kui ajaloo baasil.
Peaks vist järgmiseks mõnda krimkat proovima, kuigi ma neid pea kunagi ei loe – tundub liiga “kerge” lugemisena, tahaks ikka midagi õppida ja sügavamõttelist endasse koguda ja nii… Samas mugavustsoonist välja tulemine on ka õppimine ja ehk jõuan isegi need ulmekad korra kõrvale panna. Tänud lugemisklubi eest!
Noh, ma satun vastama ka väga hilja. Vabandust!
Ma olen sarja vaadanud väga pisteliselt, sest mulle lihtsalt ei meeldinud, aga lugenud olen ikka, mis seal toimub. Teise hooaja viimase osa vaatasin ka ära ja kuigi ma pole kindel, et kolmandat vaatama hakkan, siis ootan ikka. Just teada saamiseks, mis ja kuidas edasi saab.
Hee, mul vastupidi – eelistangi õhtuti lugeda pigem kergemaid asju, et lihtsalt mõistust veidi välja lülitada. Muidugi on ka erandeid. Samas filmidest eelistan pigem dokumentaale ja mul on sügavmõttelisust hoopis filmidest vaja.