Kaalutõus alates raseduse algusest : 16,9 kg
Sümptomid : lihtsalt väga rase on olla 😀
Isud : maasikajäätis, arbuus, õunad
Olen mina ikka opakas.. 
Oleksin ju võinud eilse postituse hoopis täna üles panna, aga vot, ei kannata mina ju kunagi oodata ja nüüd on siis kaks päeva järjest raseduspostitused, mis seal ikka!
Igatahes lähme siis asja juurde. Nagu öeldud, siis siin arvestatakse raseduse pikkuseks 41. nädalat ja süsteem on selline, et kui 40+6 pole sünnitanud, siis tuleb helistada erakorralisse ja endale järgmiseks päevaks visiiti paluda.
Kuna ma eile õhtul üldse sellist nägu polnud, et hakkaks sünnitama, siis saingi endale tänaseks hommikuks aja.
Koosnes see visiit siis ktg-st, ultrahelist ja läbivaatusest.
Ma ei jaksa sel teemal väga pikalt jaurata, aga ütleme niimoodi, et VÄGA ebamotiveeriv üritus oli.
Alustuseks tegeles minuga praktikant, kes oli lihtsalt kuidagi väga…eksinud tallekese ilmega. Küll ei osanud ta tooli jaoks mõeldud pulti kasutada, pusis mitu minutit selle kallal, et ktg aparaat tööle panna ja veetis kena viis minutit, et emakapõhjakõrgust mõõta.
No ütleme nii, et ta tundus päris toores olevat. Umbes sama toores oli ka see läbivaatus mida ta mulle teostas. No sellist surumist, surkimist ja keerutamist pole ma veel tundnud. Mõtlesin kas peaks talle ehk gps-i pakkuma või soovitama, et kui ta mu kurgumandleid vaadata tahab, siis ma võin ju tegelikult suu ka lahti teha, et mis ta ikka kaugemast otsast pihta hakkab..
Mul olid avatuse osas üsna suured lootused, sest kui ma Leenut oodates 40+6 kontrollis käisin, siis oli avatust märkamatult 4 cm ja visiidi lõppedes juba 5.
Kuna 3 nädalat tagasi oli mul avatust ühe sõrme jagu olnud, siis ma eeldasin ikka, et asi on edasi liikunud. Kuidas see oligi, et lootus on lollide lohutus, jah? Absoluutselt sama seis ühesõnaga
Mis puutub aga ktg-sse, siis kui beebi südametoonid poleks nii ilusad olnud, oleksin ma kahtlustanud, et masin on katki, sest minu emakas igatahes magab!
Kui eelmine nädal olid tihedad toonused 50-60 kandis, siis sel korral tõusis asi 60ni vaid ühel korral ja ülejäänud aja oli lihtsalt.. 3 või 4.
Et siis saate aru sellest miks ebamotiveeriv käik oli, jah?
Lisaks selgus, et mingi vereproovi tulemus on kuskil kaotsi läinud aga nad väga tahaksid seda ja seetõttu tuleb veel üks vereproov teha. Selleks hetkeks oli mul juba kannatus absoluutselt igatpidi otsas ja ma ei jaksanud vaesele praktikandile isegi naeratada mitte.
Kui ma arvasin, et läbivaatus oli paras rappimine, siis see verevõtt just oluliselt meeldivam ei olnud. No see totsikute vahetamine käis ikka päris rohmakalt ja nõel liikus igas ilmakaares, aga eks ma siis krigistasin hambaid ja ootasin, et läbi saaks.
Aga mis ma ikka vingun. Peamine on see, et beebi tunneb ennast igatahes väga hästi ja vett jagub tal ka korralikult.
Mina ise tunnen end aga natukene lootusetult ja ei suuda mõista miks mu keha koostööd ei tee ja miks sõstrake ei taha ometigi välja tulla?
Kui ma just mingi ime läbi homseks õhtuks ei sünnita, siis kordub kogu “vahva” protseduur reede hommikul ja peale seda on kindel esilekutsumine pühapäeval.
Ma küll üritasin pidada läbirääkimisi ja asja esmaspäevale tõsta, aga ei läinud kohe mitte läbi.
Nüüd lähen mina aga jalutama. Ega ma suurt ei usu, et see võiks miskit aidata, aga vähemalt viib mõtted mujale
Alati, kui mul tuleb telefonile teade, et on ilmunud uus blogipostitus Sinu poolt.. siis salamahti loodan ,et sa kirjutad et lähed sünnitama või beebi käes :D.
Ma kandsin ise teise raseduse üle .. 42+2 ja lõpp oli väga väga raske. Kogu rasedus oli minu jaoks raske, aga lõpp oli veel hullem.. Ja siis ma hoian siin sõrmi ja varbaid ristis ,et sa juba kirjutaks et on minek 😀
Jõudu, jaksu ja kannatust ! 😛
Mu enda jaoks teeb emotsionaalne pool just selle lõpu raskeks. Füüsilised hädad nii väga ei kimbutagi, aga lihtsalt iga mööduva päevaga tekib aina suurem ahastus, et no kaua veel. Eriti, et mõte on ju ikka seatud sedamoodi, et 37. nädalast on roheline tuli antud ja siis aina ei tule, ega tule..
Aitäh!
Heh, meil täitsa sama nukker seis. Minulgi 40+6 täna ja tunne on nüüdseks juba üsna lootusetu. Samas pakkus sinu postituse lugemine mulle tuge ja lohutust, et sellised tunded ka teistel esinevad. Igatahes hoian meile mõlemale pöidlaid, et ikka pääseksime esilekutsumisest ja meie kehad meiega koostööd tegema hakkaksid.
Ma arvan, et need tunded on täiesti tavalised
Ja loodan meile mõlemile sama! Soovitan sulle ka, et mine ehk jalutama või tegele millegagi, mis viiks mõtted mujale.
Kannatust ja pikka meelt! Hiljemalt uue nädala alguses olete juba neljakesi! 😉 Ja no nagu ma ikka kuulnud olen, siis tihti juhtub, et just vahetult enne seda esile kutsumist, hakkab pisikestel kiire.
Ja ma lohutan sind, vähemalt ei ole tuhusid ja sama seisu, nagu mul oli. Jube no absoluutselt ei teinud mul see keha koostööd, et tirts maailma uudistama saaks tulla. 
Arstid olid juba põhimõtteliselt valmis erakorraliseks keisriks.
Aitäh! Eks mind ennast lohutab ka see, et nii või naa on jäänud ainult mõned päevad
Mul oli esimesega LA UH järgi tähtaeg 2. juuli. Nii siis juuli algusest ootama hakkasimegi seda õnnist hetke. No pikalt ei hakka seletama, kui tüütu ja jube see ootus oli, sest laps sündis lõpuks 23. juuli 😀
Aga pildi kohta mainiks, et sa nagu reaalselt hoiakski suurt arbuuri süles (selg ka tahapoole kaldus, et tasakaal ära ei kaoks 😀 )
Oi, ma nii pikka ootust ei taha isegi ette kujutada 😀
P.S. Arbuusiisu tuli peale nüüd taaskord.. 😀
Ma esimese lapse sünnitasin 41+2 ja teise tütre, 40+6..Teise tütrega ei olnud ka mingeid tundmusi, ega toonuseid kui lihtsalt see tunne, et kopp on nii ees..aga füüsiliselt oli hea olla..40+5 oli mehe juubel, läksin sealt koju vara magama..ja siis 40+6 hommikul hakkasid veed tilkuma ja 6 tundi hiljem oli laps ilma valuvaigistite, rebenditeta käes:)Mu esimese ja teise tütre vaheks jäi 1a.4 kuud..Mu pika ja igava jutu poindiks oli see, et äkki joppab ja sünnitus läheb selle pika ootamise võrra kiiremalt ja kergemalt(nii nagu oled lootnud)..Kuigi noh, valus oli ikka, aga ainus mõtestatud valu:D
Noh, mul läks juba esimene üsna kiirelt ja kergelt, mistõttu ma olen pidevalt kartnud hoopis seda, et kahega ju ometigi vedada ei saa niimoodi ja läheb hoopis pikemalt 😀
Sellega olen muidugi täiesti nõus, et mõtestatud valu on see tõesti
Ma ikka elan sulle nii kaasa, selles mõttes, et iga päev ikka mõtlen, et kas nüüd täna on minek ja vaatan mitu korda päevas, et kas ehk mõni tore uudis ilmunud :).
Ja samas tunnen sulle kaasa, sest ma kujutan ette mida sa tunned. Sünnitasin jaanuari algul ning kandsin samamoodi üle ja oli juba päris lootusetu tunne, samas oli füüsiliselt juba päris raske, sest diivanilt püsti tulek oli juba vägaaaaa vaevaline :D. Olin juba esilekutsumisele minemas, kuid õnneks otsustas öösel ikka enne ise tulla, aga venitas ikka täiesti viimase minutini :D. Seega on see tunne mul veel eredalt meeles ning sulle kaasa elades tekib tunne nagu oleks ise jälle see tiksuv pomm.
Kõike ilusat teile ja loodan, et sõstrake tuleb ka peagi meie sekka!
Vabandust, kui oled juba kirjutanud mõnes postituses sellest, aga kas sul venitusarme ka on tekkinud?
2 pisikest naba kohale jah, ma ilmselt peale sünnitust katsun nad pildile ka saada
Ma enda omad avastasin alles siis, kui kõhtu enam polnud. Enne alla poole lihtsalt ei näinud 😀
Minu esimese lapse sünnitegevuse pani 41+4 nädalal käima pikk kuumas vees istumine. Just nimelt istumine nii et ainult alakeha on vees ja vesi hästi kuum. Istusin beebivannis
Minul see kuum vesi ilmselt lõõgastas emakat piisavalt et avanemine algaks. Minul on täna tähtaeg, kuid olen veel üpris rahulik ja ootan hea meelega nädalakese veel 
Edu sulle!
Ma kuuma vett väga hästi ei talu ja olengi natukene kahetisel seisukohal, sest ma mingi hetk mõtlesin sellele, et ehk üks soe vann võiks abiks olla, aga samas võib sellel ka vastupidine ehk aeglustav toime olla ja kuna garantiid pole, et kumba pidi mõjub, siis ma kohe ei teagi..
Vaikus enne tormi lihtsalt! Küll ta tuleb, ära stessa (easier said than done)
Jah, ega tulemata ei jää! 😀
Mis ma muud oskan öelda, kui et pea vastu! Loodan, et beebi otsustab ikka ise tulema hakata suures esilekutsumishirmus. Ma ise ei kujuta ette, mis tunne sul on, sest minu sünnitus algas 39+0 ja mina olin suhtumisega, et aega on selle kiire asjaga. Aga no põnev ka samas, et nüüd on tõesti nii vähe jäänud kannatada ja viimane päev on kindlalt teada
39+0 on vist päris mõnus aeg sünnitamiseks
Noh, et tead, et võid iga päev sünnitama minna, a samas tead, et on aega ka veel. Selline üllatusmoment igas päevas 😀 Minul on rohkem see faas, et õhtul lähen magama mõttega ” järgmine päev, mil mu keha minuga koostööd ei teinud :D”
Kuna ma sünnitasin jaanipäeval, siis oli üllatus ikka, et nagu päriselt või 😀 Aga sa ilmselt tead neid jutte juba, aga mõtle äkki sul on mingi alateadlik hirm, mis sünnitust tagasi hoiab. Muidugi see võib ju olla ja sa võid seda teada, aga see ei tähenda, et sellest üle suudaks olla ja sünnitus kohe pihta hakkaks 😛
Tegelikult ei ole see hirm isegi niivõrd alateadlik, vaid on täiesti teadvustatud. Ma nimelt kardan üleüldiselt siin sünnitamist. Süsteem on niivõrd erinev ja sealhulgas ka suhtumine ja kuigi enamik ämmaemandaid on mulle lubanud, et ma võimaluse korral oma loomuliku sünnituse saan, siis olen kokku puutunud ka nendega, kes pööritavad silmi ja ütlevad, et no nemad küll ” ei viitsi” ennast liigutada ja last saab/tohib välja pressida ainult voodis lebades jne.
Ühesõnaga ma lihtsalt kardan, et satub ämmakas, kes ei ole avatud suhtumisega vaid jumaldab seda siinset konveiersüsteemi
Minu rasedust tänaseks 24+0.
Esimene sünnitus oli väga raske, loppes sellega, et kaotasin palju verd. Ämmakas oli selline, iga kord kui valust pidin otsad andma, siis tuli tema näole naeratus.. mees oli mul ka kaasas ja ta pika kannatusega kuid ütles kull, et tema kannatus oli viimasel piiril. Lisaks lape südamelöögid läksid alla kolm korda enne kui otautas asti kutsuda, peale teist langemit peab juba arsti kutsuma ja ka peale kolmandat langust kutsus arstid tegelikult haiglaõde, kes ka sünnitusel viibis.
Viimane kord kui ämmaka juures kaisin, hakkasin nutma kõigest sellest rääkides ja saime teada, et alati on võimalik teist ammakat paluda ja siin (taanis) on ka uus süsteem, et mulle määratakse kolm ammakat, kes tutvuvad minu soovidega ja kui sünnituseks läheb, siis vähemalt üks neist on minuga sünnitusel. Ning, see ammakas, kes mu üle pm naeris, talle saab keelu panna, et ta isegi ei siseneks mulle sunnituppa.
Sulle aga soovin pikka meelt ning suured kallid
Kusjuures, meie tütardel on vaid u kahenadalane vanusevahe
Tuleb siis, kui Sa arvatagi ei oska! 😀
Ma kardan, et selle jaoks on liiga hilja 😀 Eks ma tean,et tuleb vahemikus kohe nüüd-pühapäev 😀
mina kui kõva trackrecordiga, tunnustatud hiromant, ennustan, et esilekutsumisele sa ei jõua 😀
Ma loodan, et sel korral su ennustus ka täppi läheb 😀
annaks jumal 😀
Ma avastasin enda jaoks just, et see raseduselõpufaas on kuidagi nii põnev. ( noh, kui ise rase oleks siis ilmselt nii põnev olla ei oleks 😀 😀 )
Selles mõttes, et kõik on nii valmis ja nagu võiks ju tulla aga ta LIHTSALT ei tule ning sinna ei saa mitte midagi teha ka. Lihtsalt oota .. See on kuidagi nii müstiline ja maagiline ja huvitav minu jaoks praegu 😀
Oeh, alles see oli kui teatasid, et rase oled ning nüüd juba ongi lõpp käes. Aeg läheb ikka nii meeletult kiirelt.
Igatahes, pidage vastu ega ta tulemata ei jää ( hea öelda, eks 😀 )
Mina elan teile igaljuhul täiega kaasa ning ei jõua ära oodata mil ta juba ilmale tuleb.
Muide, head asjad pididki aega võtama ju 😉
Ma tegelikult olen sinuga täitsa nõus
Ainult, et jah..ma vist sõna “põnev” enda vaatevinklist ei kasutaks. Pigem ” frustreeriv” 😀
Võtavad aega jah need head asjad, aga mul on see viga küljes, et ma olen jubedal kombel kannatamatu paraku
No varsti meenutad ja naerad seda igavest ootamist
Seksimine pidavat ka muidu vist aitama, emakakaela lõdvestama ja värki..
Ma ütlen päris ausalt, et ma parema meelega küüriks põrandaid praegu 😀
Oi Britt, ma tõesti imetlen kui hästi sul see kirjutamine välja kukub. Eriti just see humoorikam osa. Sain ikka kõvasti omaette itsitada kui seda kurgumandlite kohta lugesin
Aitäh! Ma küll pean nentima, et kogemus ise kuigi humoorikas ei olnud 😀 Aga eks ebameeldivatele asjadele tulebki läbi huumoriprisma läheneda
Oh vaene sina! Aga pildi peal paistad ikka nii ilus ja roosa:)
ja positiivse poole pealt ütleks veel, et naudi seda, et sul on veel nii ilus ja ümmargune kõht, sest pärast on ta ju veel tükk aega ikka ümmargune, aga enam mitte üldse ilus 😉
Ja vereproovi puhul saadi sult ikka esimesel katsel juba veri kätte, see on ka positiivne. Minu viimane vereproov läks nii, et vaene med-vend oleks ahastusest peaaegu aknast välja hüpanud, veresooned olid mul küll kõik ilusasti väljas, aga millegipärast verd ei tulnud tilkagi, alles kolmandal katsel sai ta lõpuks kõik vajalikud torud täis.
Kusjuures ma ise just vaatasin, et ma vist pole ühegi pildi peal veel nii tüdinud näoga olnud 😀
Hehe, vot, seda milline see kõht hiljem on, ootan ma ise ka huviga. Eks kõik need kebabid ja pizzad ilusasti istuvad siis selle kõhu peal 😀
Ai..mul õnneks jah pole selles osas verevõtuga probleemi, et veri voolab ilusasti ( kuulen alati kõrvades selle voolamist totsikutesse ja see ajab mind hulluks..). Mul hakkas kohe valus lugeda, et sind surgiti nii
Ma tean niiiiiii hästi, mida tunned
jõudu sulle!
Ma olen pea iga päev käinud su blogis piilumas, et kas oled sünniloo kirja pannud, sest nagu ma aru sain, siis sul kutsuti vist esile, jah? Nii et tead, et keegi ootab seda lugu vähemalt 😀
Aitäh!
Ma mõtlen selle lõpetamisest iga päev, draft on valmis… Any day now.. Pojake peab nõusoleku andma :))
vähem häda ja muret. ja kutsuge esile kuidagi sünnitus. sünnita vopsti ära. või talle hakkas seal kõhus meeldima:P
kas aknad pestud?
ma olen kolmel korral läinud sünnitama 24h jooksul peale akende pesu. mul palju aknaidmaast laeni aknaid 13, pluss 9 tava suuruses aknaid.
kas praktikandist keelduda ei tohi?
ma olen kolmel korral keeldunud, no tõesti ei soovi kui mingi 20aastane tirts mu khmmkhmm torgib ja näpib. tean jah, et peavad õppima ja muud blablad. palun ainult mitte minu ja mu laste peal
edu sulle brituke!!
Ei ole veel! Ma olen selle jätnud laupäeva, sest ma tegelikult väga ei usu, et miski selline võiks kaasa aidata, aga olen need “nipid-trikid” endale hädajuhuseks ikkagi kõrvataha pannud. Eks laupäeval tuleb siis üks suurpuhastus 😀
Ma tavaliselt ei ole keeldunud, sest alati on olnud päris ämmaemand kõrval, kes juhendab ja õpetab, ning eeldasin, et talle tuleb ka keegi appi ja jälgima, aga vot..ei tulnudki ja kuigi liikusin seal vahepeal päris mitme ruumi vahet, siis ka ühtki teist personaliliiget ei näinud ja eeldasin, et järelikult on neil kõigil käed tõsisemat tööd täis ( sellised “tähtaeg kukkus” visiidid leiavad aset EMO-s) ja ei hakanud pinisema
Ära ole üliõpilaste peale pahane, paari aasta pärast hakkavad nad juba tööle ning kahjuks ainult vaatamisest ämmaemanduses õppimiseks ei piisa
Oi, ega ma ei olegi pahane. Lihtsalt mulle oleks vist rohkem meeldinud kui ta oleks kuidagi hm..rohkem kohal olnud oma olekuga. See, et kõike ei tea-ei oska, loogiline, selle jaoks ongi vaja õppida. Aga minu jaoks on väga oluline suhtumine ja suhtlemine, ning ta oli pigem selline kõrk, külm ja närviline sahmerdis, et ma ka lõpuks ei jaksanud naeratamist jätkata ja temasse indu süstida. Natukene oleks endalegi seda viimast ära kulunud
Ei, ma kinnitan Sulle, et see jalutamine ei aita 😀 Samamoodi nagu ei aita raskete asjade (s.h 25+ kilo lükkamine jalutamise ajal) tõstmine, väga intensiivsed trennid, jõhkrad koristamised, tee joomised, shampus, saun jne, jne 😀 Mul on viimase nädala jooksul KÕIK läbi proovitud 😀 Võib-olla aitavad need liigutamised, jalutamised ja tõstmised siis, kui terve raseduse aja pole diivanilt tõusnud, aga muidu… iseenda rõõmuks vaid 😀
Aga noh, Sa vähemalt tead nüüd, et 17ndaks (mis on juba NELJA päeva pärast) saad beebi kätele. Õhh ja ma raudselt lähen sama saatusega 24ndale vastu (mis on ALLES ÜHETEIST päeva pärast
)
Ma olen ju ise terve raseduse rääkinud, et ei aita ükski ussi-ega püssirohi. Kui ei taha tulla, siis ei tule
Sellepärast ma ka ei viitsi mööda treppe tammuda ega tikke korjata 😀
Samas ütlen ma ausalt, et kui ma laupäeva õhtuks pole sünnitanud, siis ma ilmselt paar akent pesen ära ja käin köögipõranda ka üle 😀 Need trikid jäid mul Leenut oodates proovimata ja noh, kuigi ma nende toimesse ei usu, siis vähemalt on mingi kasutegur asjal 😀
Ma kunagi lugesin ühte uurimustööd, kuidas kõige paremini stimuleerib sünnitegevuse algust just autosõit, eelistatuna kruusateel või sellisel maastikul, mis tekitab suuremat vibratsiooni. Pidi palju paremini aitama, kui jalutamine, kükid, tikkude korjamine jms. Ehk kui võimalust ja viitsimist on, siis võib proovida. Ma isegi ei mäleta, kas ma sünnitasin 38 või 39+ nädalal. Aga mul oli ülekandmine õnneks vastunäidustatud ka, ma poleks elusees suutnud veel mitu nädalat oodata ja üle kanda 😀
Vibratsioonid pidid aitama jah, sellepärast mul oli vahepeal 2 nädalat ämmaemanda poolt keeld pikematele autosõitudele ( vat, kus iroonia, et ma siis ikka ühes tükis :D). Aga ma kahjuks ei suuda üldse autos olla. Beebile hakkab nii vastu, et hakkab ribidesse taguma kohe
Ingver pidavat ka synnitegevust esile kutsuma:) Pea vastu, ma ise arvasin ka teisega, et jäängi igavesti rasedaks
Laps sai teiseks eesnimeks Dėsirė, sest ” il s est fait dėsirer”.
Hästi valitud nimi!
Ma tean, kui imelik see võib kõlada, aga nägin sind ja Brunot täna unes 😀
Sa olid rase ja tundus, nagu oleksid juba eluaeg rase olnud ja siis me otsisime Brunoga sulle tegevust, et mis võiks sünnitust esile kutsuda. Ja just siis kui hakkasime kuskile minema, hakkasid sa sünnitama ja said kaksikud poisid 😀 Hommikul ärkasin üles ja lihtsalt naersin, et no mida värki! 😀
Ma loodan, et see uni liiga prohvetlik pole, sest sellisel juhul hakkan ma küll tänapäevases meditsiinis kahtlema, et kui ikka koguaeg 1 tüdruk ja siis hoopis 2 poissi no.. 😀
Mina olen järgmine creeper, nägin unes, et su beebi sündis 16. ja praegust seisu arvestades täitsa võimalik 😀 Aga jõudu ja jaksu sulle, viimased päevad jäänud
Nii naljakas on mõelda, et inimesed mind unes näevad 😀
Nägin FB-s pisikese pilti. Palju, palju õnne!