Kaalutõus alates raseduse algusest : 10,8 kg
Kõhuümbermõõt : 101 cm
Sümptomid : kõrvetised, närvivalu, rahutute jalgade sündroom, jalakrambid
Nagu võite näha, siis sulgkaalus ma enam kohe kindlasti ei pesitse. Samas on naljakas see, et viimased kaks nädalat olen ma olnud täiesti isutu. Ei tea kas magu on tõesti juba nii vara kuskile kokku litsutud või milles asi, aga lihtsalt ei lähe ükski asi enam kõrist alla. Nii ongi juhtunud, et eile ma näiteks õhtusööki ei söönud ja üleeile oli mu õhtusöögiks pool porgandit.
Enne olid mul vähemalt isud, et noh..tahaks pirni ja tomatit ja muud värsket, aga nüüd ei taha enam midagi peale võimalikult külma vee.
Vererõhk on endiselt seda meelt, et kükitaks vaikselt maas ja nokiks teri. Ühesõnaga suurem osa ajast on see 85/45 või 80/40 ehk siis minu jaoks natukene liiga madal, aga arstid soovitasid mul endiselt kannatada vaikuses ja rauatablette krõbistada, et miski muu siin ei aita.
Muidugi muudab see mind ka valdavalt teovõimetuks, sest nii kui ma oma kahe võdiseva jala peal püsti seisan, on mul tunne, et kohe tuleb lähikontakt maaga ja nii ma eelistangi rohkem ee..mitteliikuvaid positsioone.
Eile sain ma lõpuks ka oma reesuskonflikti sutsaka ära ja Bruno, kes on muidu viimased 3,5 aastat olnud mu kõrval iga verevõtu ja iga süsti puhul, otsustas eile, et ta parem teeskleb tööjuures millegi asjaliku tegemist ( koolivaheaeg st. kogu aeg kontoris, ehk siis ta käib konkreetselt inimestelt küsimas kas ta saaks ehk nende tööd aidata teha, sest tal on igav..), sest väidetavalt pidin ma üksinda kordades vapram olema.
Nagu ma mäletasin, siis kipitaski see süst ikka päris jubedalt ja mulle tundus, et veri mu kehas hakkas konkreetselt keema, sest selline väga soe ja mullitav tunne tekkis, aga 5 minutiga oli korras ja nüüd meenutab seda ainult üks sinikas tagumiku peal.
Lisaks käisime eile ka lõpuks sünnitusmajaga tutvumas. Olgu siis öeldud, et ma olin ausalt öeldes üsna meeldivalt üllatunud, sest kõik oli noh..väga korralik ja puhas ja uus.
Sünnitusosakond on jagunenud kaheks : eelsünnitustoad ja sünnitustoad. Need omakorda samuti kaheks : naturaalset sünnitust soosiv ja tavasünnituse jaoks mõeldud ( tavasünnituse all peetakse siin silmas kogu sünnitustegevuse ajal voodis olemist ja epiduraali).
Naturaalseid tubasid on mõlemas osakonnas 1. Kui naturaalses eelsünnitustoas on vann, voodi, pall hüppamiseks ja laest rippuv lina, siis tavalises eelsünnitustoas on ainult tavaline haiglavoodi.
naturaalne eelsünnitustuba
Samamoodi on naturaalses sünnitustoas vann ja sünnitamiseks mõeldud voodi, ning võimalikult vähe igasuguseid aparaate. Samal ajal on tavalises sünnitustoas vaid voodi ja hunnik igasuguseid erinevaid juhtmeid. Nagu ma korra öelnud olen, siis mõlemad naturaalsed toad pidid suurem osa ajast vabad olema ja neid nõutakse umbes korra paari nädala jooksul ( sest nendes tubades epiduraali ei tehta).
naturaalne sünnitustuba
tavaline sünnitustuba
Kui naine tuleb sünnitama ja soovib minna naturaalsesse eelsünnitustuppa, aga seal on keegi juba ees, siis on ikkagi võimalus minna otse sünnitustuppa ( eeldusel, et see on vaba).
Mis mulle naturaalse toa voodi juures meeldis, oli asjaolu, et sealt sai valida nii režiimi massaažiga selja või tagumiku jaoks. No kunagi ei tea, ehk läheb vaja!
Ainukeseks miinuseks on minu jaoks palatid kus siis oma haiglasolek veeta tuleb. Ma küll teadsin, et nendes on ainult ühekohaline voodi, aga ma eeldasin siiski mingit avarust või vähemalt tavalist ja mõnusat üheinimese voodit, mitte kõige süstemaatilisemat haiglavoodit. Pluss kuulub oranž nende värvide hulka, mis mind kohe kihelema ajab ja tekitab tunde, et tahaks ruumist välja joosta ( punane ja tumeroheline kuuluvad minu jaoks samasse kategooriasse ehk siis mulle meeldivad võimalikult heledad ja pastelsed toonid, mis tuletab meelde, et tahaks magamistoa seina üle värvida, sest see lilla konkreetselt ahistab mind juba)
Ühesõnaga on need toad väga pisikesed ja hubasusest kaugel. Vähemalt minu jaoks. Lapse isale on magamiseks mõeldud üks hall tool ja tema jaoks on tasuta ainult esimene öö. Peale seda tuleb maksta 21 eurot öö eest, et magada kõva tooli peal ja me leidsime Brunoga mõlemad, et kui ma just pole samas staadiumis nagu Eileeniga ( loe : madala vererõhu ja suure verekaotuse tõttu voodisse aheldatud ja arstide poolt keelatud püsti tõusmast), siis ei hakka me mingil juhul peale maksma selle eest, et ta oma niigi haiget selga veel haigemaks muuta saaks.
Vahepeal kaalusime varianti,et ehk veaks täispumbatava madratsi sinna, aga see lihtsalt ei mahu. Wc on samuti nii väike, et pesus käimiseks tuleb ilmselt poti peal istuda.
Teleka ja interneti eest tahetakse mõistagi raha saada ja mobiiltelefonid töötavad ainult teatud palatites, sest kõik palatid, mis on vähegi läheduses med. personalile, on signaalivabad, sest signaal on ära lõigatud, et töötajad ei saaks tööajal telefoni kasutada.
Igatahes kui see kitsuke palat kõrvale jätta ( vaadake hoopis millised imeilusad palatid Pelgulinna sünnitusmaja täna saab) , siis jäin rahule ja võin üsna rahuliku südamega sinna sünnitama minna.
Küsimusi on mul muidugi veel piisavalt, aga eks ma esitan need siis jooksvalt ämmaemandale.
Kuidagi väga hirmutav tundub mõelda, et järgmisel nädalal tuleb nädalate ette juba number 3. See tähendab ju seda, et enam ei ole üldse palju jäänud.
Nimeteemal peame me siiski mingi hetk lõpliku diskussiooni maha pidama, sest ka eilsel majatutvustusel öeldi meile, et bürokraatilisest vaatevinklist oleks väga kena kui meil oleks nimi olemas juba sünnitama tulles, sest teatud juhtudel võib tõesti ette tulla, et paar tundi peale sünnitust tahetakse seda nime juba ametlikele paberitele ja kui seda anda ei ole, siis noh..tullakse tunni aja pärast uuesti ja tullakse seni kuni lõpuks on nimi antud.
Nii et sellise surve alla me end panna ei taha, et aega üldse pole ja nüüd peab kiiruga otsustama. Seega oleks kena lähima kuu aja jooksul see otsus mingitpidi vastu võtta. Leidsime, et pereliikmetel hääletada ei lase ( mina enda omad diskvalifitseerisin nagunii ammu juba sellest ettevõtmisest :D) ja münti ka ei viska. Arutame viisakalt koos ja vaatame kumb peale jääb ( üsna vastuoluline, sest Bruno on viisakam aga mina jään tavaliselt dilemmades peale)
Ostnud pole me ka beebile veel midagi ja tiksumegi lihtsalt niisama.
Tundub, et Eileen nagu miskit adub, sest kui küsida kus on väike beebi, siis tuleb ja tõstab ta mu pluusi üles ja hakkab kõhtu paitama ja musitama. Samas musitab ta ka Bruno kõhtu, nii et võta näpust..
Mina aga vaevlen tohutute närvivalude käes ja muudkui üritan ennast ühte ja teistpidi hõõritada, et see laps ennast ometigi mingit teistpidi keeraks ja ei lesiks sellises positsioonis, mis mu närvidel tallab ( sõna kõige otsesemas mõttes,eks). Paraku saan ma vastu ainult selliseid hoope, mis panevad mind muretsema ega pole võimalik, et ta end mu ribidest välja pressib.
Bruno hoidis ükspäev mõned minutid kätt mu kõhul ja siis lõpuks kallistas mind ja ütles kõige siirama häälega, et tal on minust nii kahju. Miks? Sest need liigutused olid tema arvates nii tugevad olnud, et ta ei tahtnud teada kas ja kui väga need haiget teha võivad.
Naljakas on muidugi see, et tol hetkel mina ei tundnudki suurt midagi, niisama miskit mulistamist. Samas vahepeal on need liigutused tõesti sellised, et ma konkreetselt hüppan diivanilt püsti ja mõtlen, et misassiiiiiiseeeeenüüdoli.
Aga muidu on elu ikkagi lill ja need vaevused on ka sellised, et tulevad ja lähevad. Üsna kopsaka osa päevast on ikkagi valdavalt hea olla ja ei pea ühest või teisest kohast kinni hoidma ega mõtlema kas paratsetamool nüüd aitaks või pigem mitte.
Eks paistab kuidas edasi läheb
Ahh, mis Sa jamad- laps ei suru kuskile peale ja proovi enda toitumishäiretest kuidagi võitu saada 😀 😀
Mulle nüüd näiteks öeldi arstil, et kui beebi hakkab end ümber pöörama, võib see olla ebamugav ja veidi valus. Nii et ma üldse ei oota seda
😀
Kusjuures isutusest tahaks lahti saada küll, sest nälg ideepoolest on nagu olemas, aga lihtsalt ei lähe miski alla.
Olen nädala jooksul kaks laari vastlakukleid teinud ja ise pole ühtki suhu pistnud, üldse ei isuta.
Hehe, ma mäletan väga hästi seda kuidas Eileen end pidevalt pööras. Ükspäev tuharseisus, teinepäev peaseis, kolmas jälle tuharseis ( tean täpselt, sest käisin kolmel järjestikusel päeval arstil) ja sa kurivaim kus oli alles ebamugav tunne ja millised mügarikud üle kõhu liikusid. Sügavalt imestan, et venitusarmideta olen 😀 ( vähemalt raseduse osas, niisama on mul neid kahjuks küll :D)
Ära muretse. Just oma lähedased olid beebi sünniga Pelgus ja kurtsid, et nii õudne. Esimese lapsega olid ka, ent mujal korrusel ja siis oli kõik 5+, nüüd sattusid kuhugi teisele korrusele ja nagu nõukaaega
Hm, ma arvasin, et Pelgus ikka kõik toad ilusad ja renoveeritud. No muidugi neid super tubasid on ainult 2, aga piltidelt on küll tundunud kõik päris mõnusad. Samas eelsünnitusosakond on küll päris nõukaaeg, sellega olen nõus ( seda olen saanud enda silmaga kaeda :D)
Ooo, need Pelgulinna toad on tõesti ilusad! Me olime ka peretoas, kui Saara sündis ja jube mõnus oli. Kõik mugavused olemas ja mees ka kõrval. Pärast teist sünnitust vist peretuba enam ei taha, tahaks ema ja lapse tuba ainult. Ilmselt pole ma nii kurnatud ja endal ka kindlam tunne kui esimesega. Kuigi need uued toad meelitavad küll 😀
Ja selles haiglas seal on ju päris mõnusad sünnitustoad. Tavalised näevad muidugi välja nagu operatsioonisaalid aga naturaalsed on minu arvates päris toredad värvilised. Mulle küll meeldiks sellises sünnitada. Ma loodan, et sul tuleb hea sünnituskogemus!
Siin polegi sellist valikut, et kas ema-lapse või pere või ühistuba, kõik on samasugused toad
Mulle ka need naturaalsed toad siin päris meeldivad. On üsna avarad ja sellised..inimsõbralikud. Need tavasünnituse jaoks mõeldud on tõesti lihtsalt üks haiglavoodi keset juhtmeid ehk siis üldse mitte kutsuvad minu jaoks. Samas tean, et igaühele oma
Aitäh, ma loodan sama! Ja teile palju-palju õnne, sest ma udupea alles paar päeva tagasi avastasin teie pere uudise. Kui sul see postitus oli kus teavitasid, siis ma üldse ei süvenenud sellesse listi, lasin kiiruga üle silmadega ja jäi tähele panemata ja ma siis nii üllatusin kui lõpuks välja lugesin. Nii vahva!
See oligi selline sniiki postitus, et kes näeb, see teab aga otse ei tahtnud ka öelda 😀
… pesus käimiseks tuleb ilmselt poti peal istuda.
Appi kui hea, sain korraliku kõhutäie naerda ja proovisin juba ette kujutada, kuidas end pestud saad. 😀
Ma ka naeran praegu aga kardan, et kui hetk kätte jõuab, siis nii naljakas pole 😀
😀
Miks su blogis üleval mingid ahvi pildid ja/või reklaam on? 😀
😀 Ma vaatan erinevaid teemalahendusi praegu st. ma katsetan palju erinevaid. Kui saan kõik huvitavad läbivaadatud, siis panen vana tagasi 😀
Mina mõtlesin, et äkki mu arvuti on hulluks läinud. Tundus natukene kentsakas, et sa panid enda blogisse kõige üles reklaami kus mingid ahvid hüppavad 😀 Ma teksti sealt ei lugenud, ilmselt muidu oleks aru saanud, milles asi 😀
Kui ma ka kunagi reklaami enda blogisse peaks panema, siis palju-palju märkamatult ja ainult sisuga, mis blogi endaga kooskõlas oleks. Samas kui siinne kohalik loomaaed pakuks tervele meie perele eluks ajaks tasuta külastusi, siis võiks mu poolest siin paar ahvi vast hüpata ( üks Euroopa suurimaid loomaaedu, ülikhuul, aga üle 30 euri per kärss, et sisse saada.. :D)
Minul selline küsimus, et kas su kõhu ümbermõõt on mõõdetud pikali olles või püsti?
Pikali
Pikali? Ma mõõdan püsti ja saan sama mõõdu… ja praeguseks tundub, et mu oma möödub Sinu omast 😀
Mulle on kõrvu jäänud, et õige on mõõta pikali ja ämmakas mõõdab mul ka pikali 😀
No edaspidi panen ka siis pikali :D. Pole ime, et mul suured numbrid on 😀
Siis on ikka päris suur kõhuke. Mul oli 36ndal nädalal pikali mõõdetuna 104 cm.
Mul on 37 nädal praegu ja 103 😀