Sünd

Edit : See postitus oli eelnevalt Eileeni blogis kuid jääb ka siia ( sest ma lihtsalt ei taha seda ära kustutada), seega võib olla kokkulangevusi mõne teise postitusega kus ma ta sünnist räägin.

Kuna ma juba enda blogisse olen kirjutanud sellest kuidas sünnitus oli, siis ma ei leia et peaksin täpselt sama siia sõna-sõnalt kopeerima ent natukene tahaks ikkagi sel teemal rääkida.

Tolle teisipäeva hommik 2 nädalat tagasi, ma tundsin juba ärgates, et midagi on teistmoodi. Muidugi tundsin ma juba ärgates ka valu kuid ma ei mõtle seda vaid pigem, et mu mõistus võttis omaks, et sellel päeval see juhtubki. Mul ei olnud raseduse ajal kordagi libavalusid ega muid sarnast ja ausalt öeldes 41. nädala täitumise hommikul ei tulnud mulle mõttessegi, et nüüd võiks hakata juhtuma midagi muud kui sünnitus.

Ma ütlen ausalt, et enne seda hommikut ma kartsin. Ja ma kartsin meeletult ja tohutult erinevaid asju. Mu peas oli mitmeid erinevaid stsenaariumeid kuidas asjad võivad kujuneda ja muidugi see meeletu hirm valu ees ( ma olen suht jänes, ausalt).  Mõned nädalad enne sünnitust tekkis mul öösel hirm, et mu veed tulid ära ja ma sattusin täielikku paanikasse mõeldes, et ma kardan järgnevat ja ma ei ole valmis.  Aga tolle teisipäeva hommikul ma enam ei kartnud. Äkitselt sai selgeks, et kas ma tahan või ei, kas ma kardan või ei-need asjad ei tähenda enam midagi sest nüüd läheb täpselt nii nagu minema peab. Ja äkitselt ei olnudki enam aega karta või muretseda,oli aeg tegutseda. Minu õnneks ei läinud käiku ükski nendest mustemapoolsetest stsenaariumitest mida ma olin peljanud vaid enam-vähem kõik läks hoopis nii nagu ma olin lootnud ja ma olen selle üle tohutult õnnelik.

Ma soovin, et ma oskaks kirjeldada seda tunnet kui ta mulle sülle anti. Ma vaatasin teda ja mu pea oli äkitselt täidetud tuhandete mõtetega. Ma kohtusin lõpuks selle pisikese inimesega, kes oli viimased kuud üritanud mu ribisid ümber vormida, kelle luksumise saatel mu kõht õhtuti vappus. Inimesega keda ma olin siiani näinud vaid ultraheli vahendusel, inimesega kellele otsa vaatamist ma olin niivõrd kaua oodanud. Ja siis seal ta oligi..nii väike, nii õrn ja minu ( okei, meie ).

Nüüd on ta meiega olnud juba 2 nädalat ja täna sai ta endale ametlikult ka nime ning homme tuleb meile külla fotograaf . Praegu panen aga siia mõned pildid Eileeni esimestest elupäevadest