Aitäh teile, kes te eelmise postituse alla armsad sõnad jätsite või mulle eraldi kirjutasite. Seda oli keskmisest hirmsam avaldada ja see tagasiside tegi seest nõnda soojaks.
Ennist hakkas silma, kuidas üks vahva kirjastaja Instagramis naljatles, kuidas inimesed saadavad praegu käsikirjasid sõnadega, et sõbra meelest tuleks täielik hitt ja ehk saaks jõuludeks poelettidele. Jäin mõtlema, et kirjastajal võib mõnikord superstaarisaate kohtuniku tunne olla. Vahepeal satub ette täielikke pärle, aga siis ka kamaluga neid, keda sõber kannustas. Aga kas sõber oskab ikka alati head nõu anda? Kui sõbral endal on seitse elevanti kõrvadel protestimarssi korraldanud, siis kas ta on ikka õige inimene hinnangut andma? Või kui sõbra enda lugemus piirdub uudistesaitide pealkirjadega? Tunneb ta ära selle, mis teeb ühest tekstist hea teksti? Sellise teksti, mis mõjuks ka teistele? Mida keegi ostaks?
Minu sõbrad on mind ka läbi aastate kannustanud. Ma tegelikult täitsa usaldan neid. Aga ma mõtlen ikka, et kui sul on kellegagi sügav side, siis annab see asjale juurde mingi lisaväärtuse ja muudab hinnangu andmise hägusemaks. Sellepärast on võhivõõra kompliment mõnikord kuidagi mõjusam. Sest võhivõõras ei tunne survet sulle ilusasti öelda või sind kiita. Ja inimesed on palju varmamad leidma vigu ning neile osutama. Kui keegi võtab selle hetke, et enda jaoks võõrale öelda ilusasti, siis ta enamasti mõtleb seda tõesti südamest. Kas seda saab võtta kui kvaliteedimärki, mis lubaks uksi jalaga lahti lööma minna, on muidugi teine küsimus.
Ma ise proovin ka alati meeles pidada, et sõnadel on niivõrd suur jõud. Mõni üksik hea sõna võib olla see, mis päästab kellegi halva päeva. See hea sõna peab lihtsalt tulema loomulikult, mitte sunnist, et vot täna kiidan võõraid. Nii ilusasti ootasite rohelist foorituld! Nii kenasti märkasite teie ees olevat lompi ja ei astunud sisse! No see kõlaks ehk pigem jaburalt. Kuigi võib-olla tooks muige näole küll.
Kunagi tundus mulle, et inimeste välimuse kiitmine on niivõrd hirmutav. Internetis on kuidagi julgem, vahetum. Kiita kellegi soengut või riietust või üleüldist olekut. Internett ongi muutunud familiaarseks. Aga päriselu on natukene teine. Tegelikult ju kummaline. Viimati kiitsin ühe teenindaja ägedat riietust. Ta kandis selle nii hästi välja. Enne seda hakkas silma kellegi väga detailne ja meisterlikult tehtud tätoveering. Enne seda nii last, kes märkas, et mul midagi maha kukkus ja selle mulle ulatas, kui ka tema ema selle eest, et nii tähelepaneliku ja viisaka lapse on kasvatanud. Väikesed vestlused, aga samas pimedas-vihmases päevas nii olulised ja päikselised.
Ennist seisin nina vastu külma aknaklaasi ja kuulasin tuult ning vihma. Ma ei kannata taustamüra, aga armastan hääli, mida loodus tekitab. Ma ei kuula isegi podcaste ja taustaks mängiv telekas tundub mu jaoks täieliku õudusena, aga õues vihisev tuul, merelainete kohin, vihmapiisad, jalgade all krudisev lumi, sahisevad sügislehed – need on helid, mida ma armastan. Ja ma armastan seda tunnet, kui mu näo vastas on midagi külma. Sellest ka nina vastu aknaklaasi. Muidugi siis, kui mul on külm, kipun ma radiaatoreid embama või end põrandale meritäheks viskama, sest..põrandaküte. Ma vist olen õige pisut kummaline.
Aga ma siis kuulasin seda vihma ja vaatasin, kuidas murulibled tuule käes tantsisklesid ja üritasin meenutada neid pikki sügiseid. Samal ajal vaatasin täna tehtud pilte-videosid Milost-Liisust särgiväel õues jooksmas. Mõtlesin, et kas ja kuidas ma oskan ümber harjuda? Ja kuidas nemad? Minu mälusopis on need oktnotsembrid ju olemas. Aga nemad tunnevad teistsugust sügist, teistsugust talve, teistsugust kevadet. Kas neid hirmutaks see pimedus ja see tuul? Või nad harjuksid? Pisikesed, aga samas nii suured asjad, millele mõte ikka aeg-ajalt libiseb. Mu mõte kipub üldse palju libisema. See on mu kõige halvem iseloomuomadus. Ma alustan midagi ja ma olen selles sajaprotsendiliselt sees, aga siis..siis tuleb uus mõte. Ja mul on vaja endast ka sinna sama palju panustada. Ja lõpuks on nii palju asju, et ma tunnen nagu oleksin end lõhki rebinud ja nad seisavad kõik poolikult.
Mu tore (minu hinnangul) lasteraamatukene on peaaegu valmis. Aga ma ei suuda sellega edasi tegeleda, sest mul on need teised tekstid (mille hulka ka eilne postitus kuulub), mis mind praegu rohkem tahavad. Ei tea, kas asi ongi selles vihmas ja sügises? Et lustlikele lastelugudele keskendumise asemel on kuidagi kergem viia end sinna kuskile mujale? Kus toon on kurvem? Muudkui korrutan endale, et iga asi omal ajal. Mis peab valmis saama, see saab. Mis ei pea, see ei saa. Elu teeb omad korrektuurid. Ainult, et tegelikult ei tee neid korrektuure mitte elu, vaid mu enda tujud. Need olenevad aga sellistest faktoritest, mida isegi Marilyn Kerro ei saaks ennustatud. Nii ma ei esitagi liigselt küsimusi. Ma lähen ise vooluga kaasa ja kirjutan seda, mis parasjagu tahab kirjutatud saada. Praegu tahtis see postitus kirjutamist. Ja homme on ka päev.
Foto: Birgit Varblane
Ma sattusin lugema hoopis su vana postitust väikese vanusevahega laste plussidest ja miinustest. Siis oli sul veel kaks last. Lubasid, et kolmandaga jätad suurema vahe, ometi oli kolmas ka pea sama vahega. Ja siis neljas, küll ootamatult aga ta tuli.
Ma oma ootuse alguses, vahe tulemas 2 aastat ja juba olen muretsemisest hall, kuidas ma hakkama saan. Mul on miljon tegemist vajavat asja ja ma lihtsalt muretsen tundmatu tuleviku pärast. Mis siis kui teisel on ka koolikud, ta ei maga ja vaid nutab tunde? Kuidas peale minu esimene laps sellega toime tuleb? Kuidas ta uni saab olema häiritud öösel? Kuidas ma nendega koos viiendalt korruselt alla saan kui suurem ei ole nõus ise kõndima? Kuidas, kuidas, kuidas…kuidas sellega ellu jääda? Ma tean, et kui mõlemad juba lasteaias käivad, läheb elu kergemaks..eks?
Väga mööda kommentaar seoses sinu postitusega, aga just see tahtis minust välja saada
Mina ei julgeks ka kellelegi öelda, kas ta peaks oma raamatu välja andma või mitte:
1) mul on väga väike lugemus
2) tihti mu arvamus ei ühti teiste omadega
Aga kui sa annaks oma raamatu välja, siis loeksin ma küll huviga
Alustuseks palju õnne!
Kusjuures eks me jupp aega arvasimegi, et võiks pikem vahe jääda, aga siis kuidagi tekkis arusaam, et tegelikult on see nii hea vanusevahe ja eks nõnda see Liisu tuligi. Milo tahtis ise sama vahet hoida nagu me kõik teame.
See on alguses kindlasti keeruline vahe + sellega harjumine, et lapsi on kaks, on omaette teema. Aga ühel hetkel hakkab see end meeletult kompenseerima. Muidugi ma tean, et kuldset reeglit pole. Kõik oleneb lastest, vanematest, miljonist asjast. Aga mina olen nii õnnelik, et neil sellised vanusevahed on. Eriti tunnen seda praegu Eileeni ja Ellaga Eestis olles. Kuidas nad enne magama minekut voodis jutustavad, hommikuti koos võileibasid meisterdavad, käest kinni õues jalutavad. Eileenil ja Liisul sellist sidet pole. Samas muidugi on oluline ära märkida, et Ellal ja Liisul ka pole. Samas on sarnane lähedus Eloise’il ja Milol.
Alguses on vast nii või naa beebiga keeruline olenemata sellest, et kas ja mitu ja kui vanad lapsed juba ees. Aga kui rütm on käes, siis läheb kõik enamasti hõlpsamalt.
P.S Selleks, et mitte idealiseerida, siis Eileen ja Ella peale õhtuti koos jutustamise võivad ka kaklema hakata ja teineteist voodist välja lükata või muud kaunist teha. 😀