Varajased lennud

Ma sain täna aru, et ma ikka tõesti pole hommikuinimene. Muidugi sellele aitaks võib-olla kaasa see, kui ma suudaks elada mingi mõistuspärase rütmi järgi, aga nagu öeldud, siis rütm on üks asi, mida mul praegu pole. Ja kui sa ikka lähed magama kell 1 öösel ja tead, et äratus on 3.30, siis polegi midagi suurepärast oodata. Igaks juhuks panin endale viis erinevat äratust. Toimis esimene. Lastel, kes läksid magama enne üheksat, toimis küll umbes seitsmes. Põhimõtteliselt olid nad unesegaselt valmis ka 2200km jalutama, aga peaasi, et saaks mõistliku ajani magada. Ei vedanud siiski.

Lennujaamas sai selgeks see, et pool kodumaad on evakueerumas. Ma olen enda meelest elus päris palju saanud lennujaamades ringi konnata, aga nii palju inimesi pole ma Tallinna lennujaamas varem näinud kui täna. Järjekord pagasi ära andmiseks oli lõputu. Kõik see mees reisis Hurghadasse. Üllatavalt paljud lastega. Alguses noogutasin endamisi, et nojah, vaheaeg ju. Siis meenus, et oot-oot, Eestis saab vaheaeg nüüd läbi. Need on siis need Tallinna linna distantsõppele jäävad lapsed, kelle pered natuke distantsi venitavad? Või anti kuskil pileteid võileivaraha eest? Ja noh, tegelikult on nõnda, et kui varahommikul (ok, olgem ausad, see siiski oli öö) prügi välja viies tekkis hirm, et lähen lendu, siis vist saan aru küll, miks keegi päikese poole põgeneb. Igatahes oli neid inimesi hirmus palju.

Meie esimene lend, tänan küsimast, läks hästi. Ega me keegi suurt ei mäleta ka. KÕIK magasime maha. Enne teist lendu jõudsid aga reisijad lennukini enne pardameeskonda ja natuke liiga palju inimesi sai natuke liiga väikeses bussis natuke liiga pikalt teineteisele kuklasse hingata. Sealjuures on tore küll, kui öeldakse, et palun hoida 1,5m vahemaad. Rõõmuga hoiaks. Sellel lennul istusid meie ees kolm teismelist, kes kõik need 30 minutit, mis see lend kestis, omavahel prantsuse keeles sõimlesid. Vaatasin enda kõrval olevaid lapsukesi ja mõtlesin, et huvitav, kas nemad hakkavad ka ühel hetkel nii suhtlema. Kolm tundi hiljem ütles üks teisele, et ta on nõme kõrvits ja teine vihastas öeldes, et too on lihtsalt jobu. Vist ei ole vaja kaua oodata.

Nüüd on aga lood sellised, et mul on vaja hakata seda halloweeni pidu korraldama, mida ma suure suuga lubasin. Kui kuskil jagatakse viimase hetke korralduste eest medaleid, siis ma seisan siin poodiumil ootevalmis!